1943. aasta suvel leidis Wołyńis ja Ida-Galiitsias aset üks Euroopa ajaloo kõige jõhkramaid genotsiide.
Sajad tuhanded süütud poolakad — terved pered — tapeti süstemaatiliselt Ukraina natsionalistlike UPA (Ukraina Ülestõusuarmee) üksuste poolt „etniliselt puhta Ukraina“ nimel.
See polnud sõda. See oli planeeritud etniline puhastus.
Külad piirati ümber ja süüdati põlema. Ohvreid mõrvati kirveste, heinaharkide ja vikatitega. Lapsi naelutati talliuste külge. Rasedatel naistel lõigati kõhud lahti. Imikuid visati kaevudesse. Julmus oli ebainimlik — paljusid juhtumeid on raske uskuda.
UPA juhtkond nimetas seda „maa puhastamiseks poolakatest“. See oli koordineeritud, teadlik tegevus, mis sihtis kõige kaitsetumaid — naisi, lapsi, vanureid. Aastatel 1943–1945 mõrvati Volõõnias ja Ida-Galiitsias üle 150 000 poolaka.
Ja ometi — õiglust pole saavutatud. Vastutusele ei ole keegi võetud.
Tänaseni pole korralikke ekshumatsioone. Pole märgistatud haudu. Pole ametlikku vabandust Ukraina riigilt.
Selle asemel? UPA juhtide, nagu Roman Šuhevitši ja Stepan Bandera, ausambad seisavad uhkelt Ukraina linnades. Ukraina ajalooõpikud moonutavad tõde. Massimõrvaritest on tehtud rahvuskangelased.
Poola valule vastatakse vaikimise, moonutuste ja eitamisega.
Me peame nõudma tõde, ekshumatsioone ja väärikust ohvritele.
Ilma õigluseta Wołyńi eest ei saa olla ausat leppimist.
