Majandusanalüütik Raivo Aleksander Paala saatis õiguskantslerile täiendava taotluse seoses 28.09.2026 saadud vastusega, mis puudutas COVID-19 ajal rakendatud meetmeid, vaktsineerimisega seotud survet, põhiõiguste kaitset ning õiguskantsleri enda tegevust.
Paala rõhutab, et tema eesmärk ei ole tagantjärele mõne üksiku haldusakti tühistamine ega möödunud kaebetähtaja taastamine. Küsimus on palju laiem: kas Eesti sõltumatu põhiseaduslik järelevalveasutus on valmis sisuliselt hindama COVID-19 meetmete, riikliku teavitamise, vaktsineerimissurve ning piirangute kumulatiivset mõju inimeste põhiõigustele ja tegelikule otsustusvabadusele?
Avaldame Raivo Paala täiendava taotluse täies mahus.
29.09.2026
TÄIENDAV TAOTLUS
seoses 28.09.2026 vastusega COVID-19 meetmeid, vaktsineerimist, põhiõiguste kaitset ning õiguskantsleri tegevust puudutanud taotlusele
Austatud õiguskantsler
Esitan käesoleva täiendava taotluse seoses 28.09.2026 õiguskantsleri volitusel õigusteenistuse juhataja ja õiguskantsleri nõuniku Kristel Lekko saadetud vastusega minu varasemale taotlusele, milles käsitlesin COVID-19 ajal rakendatud meetmeid, vaktsineerimisega seotud riiklikku ja ühiskondlikku survet, põhiõiguste kaitset ning õiguskantsleri kui sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni tegevust.
Pean vajalikuks kõigepealt täpsustada, et käesoleva taotluse esitamise põhjuseks ei ole pelgalt mittenõustumine mulle antud vastusega. Küsimus on põhimõttelisem ning seisneb selles, kas minu esitatud küsimusi käsitleti nende tegelikust sisust ja õiguslikust tähendusest lähtudes.
Minu varasema taotluse keskne küsimus ei olnud see, kas oleksin pidanud aastatel 2020–2022 vaidlustama mõne konkreetse Vabariigi Valitsuse korralduse halduskohtus. Samuti ei palunud ma õiguskantsleril minu nimel kohtusse pöörduda, ennistada kaebetähtaega ega käsitada õiguskantsleri menetlust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 35 lõike 1 tähenduses siseriikliku õiguskaitsevahendina.
Sellest hoolimata keskendub 28.09.2026 vastus valdavalt just nendele küsimustele.
Minu taotluse eesmärk oli hinnata avaliku võimu tegevust, selle kumulatiivset mõju ning õiguskantsleri enda põhiseadusest ja seadusest tulenevate järelevalveülesannete täitmist.
Seejuures ei piirdu õiguskantsleri institutsionaalne roll üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve ega ombudsmani ülesannete täitmisega. Alates 1. jaanuarist 2019 täidab õiguskantsler ka Eesti riikliku inimõiguste kaitse ja edendamise asutuse ülesandeid.
Seetõttu tekib põhjendatud küsimus, kuidas sobib õiguskantsleri ülesandega jälgida, kaitsta ja edendada inimõigusi kokku seisukoht, mille kohaselt piisab minu tõstatatud süsteemsetele põhiõiguslikele küsimustele vastamiseks sisuliselt viitest sellele, et üksikisikul oli võimalik vaidlustada konkreetne haldusakt halduskohtus.
See eristus on oluline ka hea haldustava seisukohalt.
Kui õiguskantsler juhib ise avalikkuse tähelepanu ühiskonnas või avaliku võimu tegevuses ilmnenud tõsistele probleemidele, sealhulgas hirmule tuginevale mõjutamisele, inimeste otsustusvabaduse piiramisele, ülemäärastele piirangutele või muudele vaba ühiskonna toimimist kahjustavatele praktikatele, on inimesel põhjendatud ootus, et samade probleemide kohta esitatud konkreetset ja põhjendatud taotlust käsitletakse selle tegelikust sisust lähtudes.
Kui pöördumises tõstatatud keskne probleem asendatakse teise ja lihtsamini vastatava küsimusega ning seejärel vastatakse sellele, on vastamise kohustus täidetud üksnes formaalselt, mitte sisuliselt.
I. MINU TAOTLUSE TEGELIK SISU JA 28.09.2026 VASTUSES TOIMUNUD KÄSITLUSE MUUTMINE
28.09.2026 vastuses märgitakse muu hulgas: „Kui riik rikub mõne haldusaktiga inimeste õigusi ja vabadusi, on tal õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks halduskohtusse.“
Samuti märgitakse: „Sestap, kui Teie õigusi mõne Covid-19 meetmega rikuti, tulnuks oma õiguste ja vabaduste kaitseks pöörduda õigeaegselt halduskohtusse.“
Need seisukohad võivad olla õiged juhul, kui küsimus puudutab konkreetse haldusakti kohtulikku vaidlustamist.
Minu esitatud küsimustele need aga ei vasta.
Ma ei pöördunud õiguskantsleri poole selleks, et saavutada mõne COVID-19 ajal kehtinud haldusakti tühistamine. Palusin hinnata märksa laiemat küsimusteringi, sealhulgas:
- COVID-19 ajal rakendatud piirangute ja mõjutamisvahendite kumulatiivset mõju põhiõigustele;
- vaktsineerimisotsuse tegelikku vabatahtlikkust olukorras, kus vaktsineerimata jätmisega kaasnesid õiguslikud, majanduslikud, tööalased ja sotsiaalsed tagajärjed;
- avaliku võimu teavitamis- ja mõjutamisviise ning nende mõju inimeste otsustusvabadusele;
- riigi positiivseid ja menetluslikke kohustusi võimalike elu- ja terviseriskide väljaselgitamisel;
- õiguskantsleri enda tegevust ning talle põhiseaduse ja seadusega antud järelevalvevahendite kasutamist.
Ühelegi neist küsimustest ei saa vastata pelga selgitusega, et üksikisikul oli võimalik vaidlustada konkreetne haldusakt halduskohtus.
II. NORMIKONTROLLI NING PÕHIÕIGUSTE JA HEA HALDUSTAVA JÄRELEVALVET TULEB TEINETEISEST ERISTADA
Õiguskantsleri seaduse § 33 kohaselt kontrollib õiguskantsler, kas järelevalvealune asutus järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning head haldustava.
ÕKS § 21 lõike 1 kohaselt selgitab õiguskantsler menetletavas asjas välja olulise tähendusega asjaolud ning kogub vajaduse korral tõendeid omal algatusel.
ÕKS § 34 lõike 1 kohaselt võib õiguskantsler alustada menetlust isiku avalduse alusel või omal algatusel.
Seega tuleb õiguslikult eristada vähemalt kolme küsimust:
- õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrolli;
- konkreetse haldusakti kohtulikku vaidlustamist isiku subjektiivsete õiguste kaitseks;
- õiguskantsleri järelevalvet avaliku võimu tegevuse üle põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning hea haldustava järgimise seisukohalt.
28.09.2026 vastuses käsitletakse esimest ja teist küsimust, kuid kolmandale sisulist vastust ei anta.
Palun seetõttu selgelt vastata, kas õiguskantsler leiab, et tal puudub ÕKS §-dest 21, 33 ja 34 tulenev pädevus hinnata COVID-19 perioodil avaliku võimu tegevust põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning hea haldustava järgimise seisukohalt.
Kui õiguskantsler leiab, et selline pädevus puudub, palun nimetada konkreetne õigusnorm, millest pädevuse puudumine tuleneb, ning seda õiguslikult põhjendada.
Kui õiguskantsler leiab, et selline pädevus on olemas, palun selgitada, miks minu varasemas taotluses tõstatatud küsimusi selle pädevuse raames sisuliselt ei käsitletud.
III. COVID-19 MEETMEID EI SAA ÕIGUSLIKULT TAANDADA ÜKSNES HALDUSAKTIDELE
Mitmed piirangud kehtestati küll Vabariigi Valitsuse korraldustega, kuid need tuginesid nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses sätestatud volitusnormidele. Seda kinnitab ka Riigikohtu 31.10.2022 otsus kohtuasjas nr 5-22-4.
Põhiõiguste riive ei pruugi tuleneda üksnes ühest õigusnormist või haldusaktist. Inimese tegelikku käitumis- ja otsustusvabadust võib mõjutada mitme meetme samaaegne ja kumulatiivne toime.
Kui inimesele kohaldatakse samal ajal ligipääsupiiranguid, testimiskohustusi, rahalisi lisakulusid, tööalaseid ja sotsiaalseid piiranguid ning intensiivset avalikku mõjutamist, võib nende meetmete ühismõju olla oluliselt ulatuslikum kui iga üksiku meetme mõju eraldi.
Just sellise kumulatiivse mõju hindamist ma oma taotluses palusingi.
See küsimus ei puuduta ainult mind. COVID-19 ajal rakendatud meetmed mõjutasid väga suurt osa elanikkonnast ning nende õiguspärasuse ja põhjendatuse üle vaieldakse siiani.
Seetõttu ei ole tegemist üksnes minu isikliku probleemiga, vaid laiema avaliku huviga küsimusega, mis väärib sisulist käsitlemist.
IV. FORMAALNE VABATAHTLIKKUS JA TEGELIK OTSUSTUSVABADUS
Kui meditsiinilisest sekkumisest keeldumisega kaasnevad olulised piirangud töösuhetes, liikumises, teenuste kasutamises, avalikus elus osalemises või inimese majanduslikus olukorras, tuleb hinnata, kas nõusolekut saab pidada tegelikult vabatahtlikuks üksnes seetõttu, et otsest füüsilist sundi ei kasutata.
Põhiõiguste kaitse seisukohalt ei saa inimese vaba tahet käsitada üksnes formaalselt.
Isiku autonoomia, kehalise enesemääramise õigus ja eraelu puutumatus eeldavad, et valikuvabadus oleks ka tegelik, mitte ainult näiline.
Kas õiguskantsler on COVID-19 ajal või hiljem analüüsinud, kui kaugele võib riik minna inimese meditsiinilise otsuse mõjutamisel, enne kui formaalselt vabatahtlik otsus muutub põhiõiguslikus tähenduses sisuliselt sunduslikuks?
V. ÕIGUSKANTSLERI AVALIKUD SEISUKOHAD JA INSTITUTSIONAALNE VASTUTUS
Kui õiguskantsler juhib avalikult tähelepanu hirmule tuginevale mõjutamisele, ülemäärastele piirangutele, manipuleerivale teavitamisele või muudele vaba ühiskonna toimimist kahjustavatele praktikatele, ei saa samade küsimuste kohta esitatud konkreetset pöördumist käsitleda nii, nagu puudutaks see üksnes ühe inimese kunagist ja kasutamata jäänud võimalust pöörduda halduskohtusse.
Palun vastata:
- Milliseid konkreetseid samme astus õiguskantsler COVID-19 ajal selleks, et hinnata avaliku võimu kasutatud mõjutamisviiside, teavitamise ja piirangute kooskõla põhiõiguste ja hea haldustavaga?
- Kas õiguskantsler on pärast COVID-19 kriisi hinnanud tagantjärele, kas tema toonane tegevus ja sekkumine olid piisavad?
- Kas õiguskantsler on hinnanud, milliseid õiguslikke ja institutsionaalseid järeldusi tuleks COVID-19 ajast teha tulevaste kriiside jaoks?
VI. OMAALGATUSLIK MENETLUS
ÕKS § 34 kohaselt võib õiguskantsler alustada menetlust sõltumata sellest, kas mõni konkreetne inimene on oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördunud.
Kas õiguskantsler on kaalunud COVID-19 ajal rakendatud meetmete, riikliku teavitamise ja mõjutamise ning nende koosmõju tõttu omaalgatusliku menetluse alustamist?
Kui jah, palun viidata vastavale menetlusele või dokumendile.
Kui ei, palun selgitada, miks ei peetud sellise menetluse alustamist vajalikuks.
VII. VIIDE EIK LAHENDILE JANATUINEN VS. SOOME
Ma ei küsinud õiguskantslerilt, kas tema menetlus võimaldaks mul Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks ammendada siseriiklikud õiguskaitsevahendid.
Seetõttu jääb mulle arusaamatuks, millisele minu taotluses esitatud küsimusele pidi viide lahendile Janatuinen vs. Soome vastama.
Palun seda konkreetselt selgitada.
VIII. EIK LAHEND S.T. VS. TŠEHHI VABARIIK JA TÕHUSA UURIMISE PÕHIMÕTE
Minu küsimus puudutab riigi positiivset ja menetluslikku kohustust olukorras, kus esitatakse piisavalt tõsiseid ja põhjendatud väiteid elu või tervise kahjustamise kohta ning asjaolude väljaselgitamiseks vajalik teave, registrid, ekspertiisivõimalused ja uurimisvõime on valdavalt riigi käsutuses.
Kas riik võib piirduda seisukohaga, et iga inimene peab oma juhtumit ise tõendama ja kohtusse viima, või võib teatud asjaoludel tekkida riigil endal kohustus asja tõhusalt uurida?
Palun sellele küsimusele sisuliselt vastata.
IX. MINU TAOTLUSE EESMÄRK EI OLE TAGANTJÄRELE INDIVIDUAALSE HALDUSAKTI VAIDLUSTAMINE
Ma ei taotle ühegi COVID-19 ajal kehtinud korralduse tühistamist.
Ma ei palu õiguskantsleril ennistada minu kaebetähtaega ega esindada mind kohtus.
Minu küsimus on selles, kas Eesti sõltumatu põhiseaduslik järelevalveasutus on valmis sisuliselt hindama perioodi, mil väga lühikese aja jooksul rakendati kogu elanikkonda või suuri elanikerühmi puudutavaid ulatuslikke põhiõiguste piiranguid ja mõjutamisvahendeid.
X. KÜSIMUSED, MILLELE PALUN KONKREETSET VASTUST
- Kas õiguskantsleril oli ja on ÕKS §-dest 21, 33 ja 34 tulenev pädevus kontrollida COVID-19 ajal avaliku võimu tegevust põhiõiguste ja -vabaduste tagamise ning hea haldustava järgimise seisukohalt?
- Kui selline pädevus on olemas, miks ei käsitletud minu varasemas taotluses tõstatatud küsimusi selle pädevuse raames sisuliselt?
- Kui õiguskantsleri hinnangul sellist pädevust ei ole, siis milline konkreetne õigusnorm selle välistab?
- Kas õiguskantsler on hinnanud COVID-19 meetmete kumulatiivset mõju inimese otsustusvabadusele?
- Millal võib inimese meditsiinilise otsuse mõjutamine muutuda nii tugevaks, et formaalselt vabatahtlikku nõusolekut ei saa enam pidada tegelikult vabatahtlikuks?
- Milliseid konkreetseid samme astus õiguskantsler COVID-19 ajal avaliku võimu mõjutamisviiside, teavitamise ja piirangute hindamiseks?
- Kas õiguskantsler on hiljem hinnanud, kas tema enda tegevus ja sekkumine COVID-19 ajal olid piisavad?
- Milliseid järeldusi tuleks COVID-19 ajast teha, et vältida samalaadseid põhiõiguslikke probleeme tulevastes kriisides?
- Kas õiguskantsler on kaalunud omaalgatusliku menetluse alustamist ÕKS § 34 alusel?
- Kas riigil võib EIÕK artiklitest 2 või 3 tuleneda kohustus uurida tõsiseid ja põhjendatud väiteid elu või tervise kahjustamise kohta?
- Millisele minu esitatud küsimusele vastas viide lahendile Janatuinen vs. Soome?
- Kas minu küsimus õiguskantsleri enda tegevuse kohta COVID-19 ajal sai 28.09.2026 vastuses sisulise vastuse?
- Kas põhjendatud pöördumise tegeliku sisu asendamine küsimusega halduskohtusse pöördumise võimalusest vastab hea haldustava nõuetele?
XI. KOKKUVÕTE JA TAOTLUS
Minu eesmärk ei ole nõuda õiguskantslerilt etteantud järeldust selle kohta, kas COVID-19 ajal rakendatud meetmed olid õiguspärased või õigusvastased.
Palun käsitleda minu esitatud küsimusi nende tegelikust sisust ja õiguslikust tähendusest lähtudes.
Kui kirjeldatud probleeme peetakse piisavalt tõsiseks, et neid avalikult käsitleda, peab olema võimalik neid sisuliselt hinnata ka siis, kui inimene pöördub samade küsimustega õiguskantsleri poole põhjendatud taotlusega.
Palun mitte käsitada käesolevat taotlust soovina saada uuesti üldist selgitust halduskohtusse või Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise tingimuste kohta.
Need küsimused on mulle arusaadavad ega ole käesoleva taotluse sisu.
PALUN VASTATA SELLELE, MIDA OLEN KÜSINUD.
Lugupidamisega
Raivo Aleksander Paala
Küsimus ei ole enam üksnes COVID-19 kriisi ajal toimunus. Küsimus on selles, kas Eesti riik ja põhiseaduslikud institutsioonid on valmis oma tegevust tagantjärele ausalt ning sisuliselt hindama.
Inimesed väärivad konkreetseid vastuseid – mitte vastutuse suunamist tagasi nende endi peale.
Hoiame avalikkust selle pöördumise edasise käekäiguga kursis.
