Euroopa Liidu 446,7 miljonist elanikust on 23,8 miljonit kolmandate riikide kodanikud, moodustades 5,3% elanikkonnast. Liites siia väljaspool EL-i sündinud ja kodakondsuse saanud 38 miljonit inimest, kes moodustavad elanikkonnast 8,5%, saame tulemuseks, et ametlikult elab Euroopa Liidu riikides sisserändajaid 13,8%. Pagulased, kes alles taotlevad elamisluba ning illegaalselt euroalale imbunud kontingent, kelle kohta ametlik statistika puudub, võib lisada veel teist sama palju, ehk migrantide hulk Euroliidus võib juba praegu ulatuda veerandini elanikkonnast. Ometi pole Euroopa Liidu juhtorganid valmis migratsioonitulva pidurdama ning peamisi Vahemere rändeteid otsustavalt sulgema.
Sisseränne – õnnistus või hukk?
Migratsiooni toetavate äritegelaste ja poliitikute väitel on sisseränne õnnistuseks, sest ettevõtted vajavad haritud kaadrit, mida kolmandatest riikidest hangitakse. Tegemist on häbitu valega. Muidugi on nii kolmandate riikide kodanike, kui ka juba elukohariigi kodakondsuse saanute hulgas neid, kelle oskused võimaldavad pidada tasuvat ametit ning asukohamaal hästi sisse elada ja nende puhul puudub probleem. Samas vegeteerib suur osa EL-i asunuist sotsiaalabil ja kuritegevusest sadaval tulul, avaldamata vähimatki soovi tööle asuda. Kui Euroopa Liidu kodanike tööhõive määr on 77%, siis kolmandatest riikidest saabunud registreeritud sisserändajate hulgas vaid 62%. Rahvusvahelist kaitset taotlevad pagulased ja illegaalid aga reeglina ei tööta ning kui arvestada selle kontingendiga, langeks töötavate kolmandatest riikidest tulijate rakendatuse protsent napi 30 peale. Sellesisuline usutav statistika paraku puudub või pole kättesaadav.
Enamus sissesõitnuist on rakendatud vähest haridust nõudvatel ametitel nagu majutus, toitlustus ja abitööd, ehk valdkondades, kus pole nõutavad eraldi oskused või põhjalik ettevalmistus. Migrantidest töölised rahulduvad madalama palgaga, mis kohalikke ei motiveeri. Sellest johtuvalt on tekkinud surve, kaotada sisserändelt piirangud, et pidevalt oleks turul vähenõudlikke tööotsijaid. Pikemas vaates pidurdab madala palgaootusega tööjõuturgu toitev migratsioon ettevõtluse arengut ning hävitab kvaliteeti. Migratsioonipumpa hoitakse töös vaid seetõttu, et ei vaevuta oma ettevõtetes kaasaegseid tehnoloogiaid rakendama ja toimeloogikat moderniseerima.
Inimkaubandus Vahemerel.
Lisaks töömigratsioonile, mis teatud piirini on veel kontrollitav, eksisteerib aga eriti ohtlik inimkaubandusel põhinev nn põgenike sissevool, mille kontrolli alla võtmises näitab Euroopa Liit üles hämmastavat saamatust. Vahemeri on valla nii Süüriast, Afganistanist, Iraagist, Malist, kui ka Sahaara tagustest Aafrika riikidest lähtuvale põgenikvoolule. Arvuliselt teatakse vaid neid Euroopasse saabujaid, kelle korjavad üles inimkaubitsejaid abistavate heategevusorganisatsioonide alused ja Frontexi laevad, mis üleveo eest smuugeldajatele maksnud, kuid mingil põhjusel mere meelevalda jäetud maamuutjad üles korjavad ja kenasti Itaalia või Prantsuse sadamatesse transpordivad. Sealt jääb saabunuil vaid üle liikuda edasi parimat sotsiaalhoolekannet pakkuvatesse riikidesse, kus rahvas nende ülalpidamise kinni maksab. Lõpptulemuseks on kontrollimatu migratsioon, mida õigustatakse sellega, et sõjast laastatud Süüriast lahkunuid või Afganistanist põgenenuid tulebki eriliselt kohelda ning hea elu peal rasva läinud eurooplaste arvel ülal pidada.
Üha enam tekib no-go tsoone ja eurooplastele ohtlikke piirkondi.
Kontrollimatu migratsiooni tulemuseks on võõrastega asustatud nn no-go tsoonide tekkimine, kus ei kehti asukohamaa seadused ning politsei ja isegi kiirabi võib sattuda vägivaldsete jõukude rünnakute alla. Näiteks teavad rootslased juba ammu, et blondil põhjamaalasel pole Stockholmis Rinkeby linnaossa asja. Tsoone, kuhu isegi politsei ei julge siseneda, on ainuüksi Rootsis pealt viiekümne. Ka Prantsusmaal, Belgias ja Saksamaal kasvab jõudsalt nende linnaosade arv, kuhu europiidse rassi esindajad pole teretulnud. Taoliste rassismiilmingute ees pigistavad aga nii riikide võimud kui Euroliidu ametnikud silmad kinni, sest kui probleemi ei märka, pole seda ka olemas. Ometi on äärmiselt valus ning arusaamatu, kui samas Liidus, kus räägitakse euroopalikest väärtustest ning tühistatakse pensioniikka jõudnud mehi põhjusel, et nad kunagi koolipõlves klassiõe rindadele sobimatult seksuaalseid pilke heitsid, mõrvatakse no-go tsoonides rituaalselt truudusemurdmises kahtlustatavaid abielunaisi ning lõigatakse usutavade kohaselt ümber tüdrukuid. Kas peaksime sellist kahepalgelisust Euroopas taluma?
Hambutu piirivalve.
Euroopa piirivalvejõud Frontex ei tegele sellega, mida võiks neilt oodata – Euroopa piiride kaitsega, vaid on pigem keskendunud merehätta sattunud migrantide päästmisele ja seejärel Aafrika rannikult Euroopasse toimetamisele. Neil pole piinlik avaldada statistikat, kui palju avastatud migrantidest nende valvsa pilgu all turvaliselt Euroopasse jõuab. Pole juttugi ebaseadusliku rände tõkestamisest ja migrantide tagasisaatmisest.
Frontexi andmed näitavad, et kuigi migrantide vool üle Vahemere keskosa vähenes, siis Lääne-Aafrika suunal toimus 500% ja Vahemere idaosas 110% kasv. Selle aasta esimese kolme kuuga ületas Vahemere keskosa 11 400 illegaali, idaosa 13 700 ja lääneosa 3000 paadimigranti ning Lääne-Aafrika marsruudil 13 500 ebaseaduslikku piiriületajat. Lääne-Balkani marsruudil avastati kolme kuuga 5500 ebaseaduslikku piiriületust, ent needki migrandid jõudsid kenasti pagulaslaagritesse kohaliku maksumaksja raha eest pakutud prii lobi peale.
Ülaltoodud arvud sisaldavad migrante, kes Frontexi poolt fikseeriti. Kui arvukalt õnnestub aga inimsmuugeldajatel Frontexist mööda hiilides elavat kaupa Euroopasse tuua, pole teada. Jääb üle küsida, milleks raisatakse raha piirivalvele, mis ei vaevu piiri sulgema?
Euroopa Liit ei soovi migratsiooni ohjeldada.
Mõne nädala eest võis meediast lugeda, et Euroopa Parlamendis toimus hääletus Euroopa rändepakti üle ning võeti vastu karmimad migratsioonireeglid. See ei vasta tõele. Hääletus küll toimus, ent vastuvõetud muudatused ei puuduta Euroopa piiride kaitset ega migrantide kohest tagasisaatmist, vaid nende jaotamist ühtlaselt kõigi liikmesriikide vahel. Nii ohustab ka Eestit sunniviisil kohale sõidutatud arvukas migrantidearmee, kes lisaks Mustamäele valguvad ka mujale, rikastades nii meie tänavapilti kui ka liialt euroopalikuks muutunud eluviisi. Ainsaks lohutuseks on, et kuna Eestis makstavad abirahad jäävad mitme teise maa heldetele annetustele alla, liigutakse siit mujale.
See, kuidas euroopa rahvad ja kultuurid enneolematule survele vastu peavad ning miks sunnitakse eurooplasi, kellest paljudele enam endagi tarbeks vahendeid ei jätku, pidama sotsiaalabiga ülal parema elu peale kippuvaid õnneotsijaid, praegusi EL-i bosse ei koti.
Rände nime all toimuv inimkaubandus tuleb lõpetada.
Euroopa parlamenti valituks osutudes tahan seista hea selle eest, et EL lõpetaks avatud välispiiride poliitika ning asuks kaitsma oma territooriumi ning elanikke taluvuse ületanud migratsioonitulva eest, mis ohustab nii julgeolekut kui ka euroopalikku eluviisi. Pole mingit õigustust poliitikal, millega soositakse inimkaubandust. Hätta sattunuid tuleb toetada nende asukohariikides, mitte hõlbustades inimkaubitsejate musta äri juhuseküttide toimetamisel üle Vahemere.
Selle asemel, et nuputada migrantide jaotuskavade kallal, tuleb tööle panna oma ülesandeid täitev piirivalve. Et piire on võimalik kaitsta, tõestab Leedu kiiduväärt tegevus Valgevenest lähtuva migrantidevoo tõkestamisel ning Soome kindel käitumine idapiiril. Sama tõhusalt tuleb tõkestada migratsioonirünnak Vahemerel.
Vsevolod Jürgenson
