11. juunil 2025 avati Reykjavíkis Islandil Pan-Euroopa Kliima- ja Tervisekomisjoni (PECCH) kohtumine, mida esitleti olulise sammuna kliimamuutuste tervisemõjude vastu võitlemisel. Vaatamata selle kohtumise olulisusele ja potentsiaalsele mõjule tulevasele tervishoiupoliitikale ignoreeris enamik peavoolumeediat seda täielikult. Üritus, kus osalesid sellised silmapaistvad tegelased nagu Islandi endine peaminister Katrín Jakobsdóttir ja teadusnõunik Sir Andrew Haines, tekitab aga muret, et seda väidetavat “võitlust kliimamuutuste ja tervise vastu” võidakse kasutada ettekäändena laialdaseks rahvastiku kontrollimiseks.
Ettekäände taga olev tegevuskava?
PECCHi eesmärk on tegeleda kliimamuutuste mõjuga tervisele ja edendada poliitilisi meetmeid Euroopa tasandil. Komisjoni ülesandeks on töötada välja empiiriliselt usaldusväärsed soovitused kliimamuutuste vastu võitlemiseks, edendades samal ajal rahvatervist. Lähemal uurimisel tekib aga küsimus, kas see „tervisele orienteeritud” tegevuskava ei pruugi tegelikult olla kattevarjuks globaalsele kontrollile rahvastiku üle .
Arvestades, et Bill & Melinda Gatesi Fond, mis on üks WHO suurimaid rahalisi toetajaid, on selle komisjoniga tihedalt seotud, saab selgeks, et see tegevuskava võib teenida ka suurte globaalsete korporatsioonide ja poliitiliste tegelaste huve, kellel on juba kaugeleulatuv mõju rahvusvahelisele poliitikale. See Gatesi Fondi rahastamine on korduvalt tekitanud muret WHO võime pärast oma tegevuskava iseseisvalt kujundada või toimib see hoopis vahendina üksikute ülirikaste üksikisikute ja rahvusvaheliste korporatsioonide huvide edendamiseks.
Kliima- ja tervisepoliitika kui seirevahend
Pole saladus, et WHO ja sarnased institutsioonid edendavad üha enam digitaalseid terviseandmeid ja jälgimistehnoloogiaid, et suurendada tervishoiusüsteemide tõhusust. Kuid koos kliimapoliitikaga võiks seda suurenenud digitaliseerimist ja elanikkonna jälgimist kasutada ka käitumise kontrolli vahendina. „Roheliste” tehnoloogiate kasutuselevõtt, mis käsitlevad nii kliimakaitset kui ka tervishoidu, võiks potentsiaalselt luua tervise- ja käitumise kontrolli süsteemi, mis piirab oluliselt inimeste isiklikku vabadust.
Kliima ja tervise vahelist seost peetakse üha enam instrumentaalseks ideoloogilise tegevuskava edendamiseks, mis hõlmab lisaks keskkonna- ja tervisemeetmetele ka sotsiaalse juhtimise piiranguid. Kriitikud kardavad, et sellised meetmed võivad viia elanikkonna suurema jälgimiseni, näiteks tehnoloogiate abil, mis jälgivad inimesi, et julgustada „kliimasõbralikku käitumist“ – millel võivad olla tagajärjed isiklikule autonoomiale ja vabadusele.
WHO roll ja avaliku arutelu puudumine
Teine kriitiline aspekt on PECCHi teemalise põhjaliku avaliku arutelu puudumine. Kuigi WHO ja teised suuremad organisatsioonid edendavad neid algatusi märkimisväärse poliitilise ja rahalise pühendumusega, välditakse laiaulatuslikku ühiskondlikku arutelu kavandatud meetmete pikaajalise mõju üle. Mitte ükski asjakohane meediaväljaanne pole seda sündmust ja selle võimalikke tagajärgi oluliselt kajastanud. See meediatsensuur või teadmatus võib viidata sellele, et globaalset tegevuskava rakendavad suures osas takistamatult mõned mõjukad osalejad, ilma et laiemal avalikkusel oleks võimalust oma seisukohti väljendada.
Kliimapoliitika tegelikud eelised
Kliimamuutused ja nende mõju tervisele on kahtlemata märkimisväärne väljakutse, kuid tekib küsimus, kas praegused meetmed teenivad tõepoolest elanikkonna vajadusi või kasutatakse neid hoopis majanduslike huvide ja poliitiliste eesmärkide edendamiseks. Kliimakaitse, tervise ja sotsiaalse kontrolli vaheline seos võib ohtlikult viia suunas, mis jätab kodanikele üha vähem kontrolli oma elu üle. Suuremat järelevalvet ja tegevusvabaduse piiramist võiks õigustada kliimakaitse ettekäändel – sarnaselt sellele, mis juba toimub teistes poliitikavaldkondades.
Kokkuvõte: ohtlik samm kontrolli suunas?
Pan-Euroopa kliima- ja tervisekomisjon võiks olla otsustav samm ülemaailmses kliimapoliitikas, kuid on tõsiseid kahtlusi, et need jõupingutused võivad mitte ainult võidelda kliimamuutustega, vaid neid võidakse kasutada ka vahendina rahvastiku üle kontrolli saavutamiseks. Terviseandmete ja kliimapoliitika kombinatsioon kannab endas potentsiaali jälgimisühiskonna tekkeks, kus isikuvabadused ohverdatakse globaalse “rohelise” süsteemi nimel. Seetõttu on oluline, et selliseid algatusi rakendataks läbipaistvalt ja demokraatliku kontrolli all, et vältida võimu kuritarvitamist.
Ülemaailmne kogukond peab jääma valvsaks ja tagama, et kliimapoliitikat ei kuritarvitataks ettekäändena kontrolli ja seire kehtestamiseks. See on ainus viis tagada, et kliimamuutustele ja terviseprobleemidele leitakse jätkusuutlikud ja õiglased lahendused, mis vastavad tõeliselt maailma elanikkonna vajadustele.
