Tedros koristab – aga uus juhtkond on tihedalt seotud Gatesi Fondi ja lääne tervishoiuasutustega
Genf – 14. mail 2025 tegi WHO peadirektor dr Tedros Adhanom Ghebreyesuse Maailma Terviseorganisatsiooni juhtkonnas olulisi personalimuudatusi. Nagu erialaportaal Health Policy Watch teatab, on COVID-19 ajastu arvukad võtmeisikud kõrvale jäetud – sealhulgas sellised silmapaistvad näod nagu dr Mike Ryan ja dr Bruce Aylward, kes tegutsesid pandeemia ajal WHO esindajatena kogu maailmas. Samal ajal kolis organisatsiooni keskmesse neli inimest, kellest mitmel on tihedad sidemed Bill & Melinda Gatesi fondi ja lääne tervishoiuasutustega.
Vaatamata uue alguse lavastamisele personali osas näitab kriitiline analüüs, et WHO uus juhtkond ei tähenda sugugi eelmise joonega murdmist, vaid pigem olemasolevate mõjustruktuuride konsolideerumist.
Uus põhimeeskond
Ametisse kinnitati ainult neli juhti:
Dr. Jeremy Farrar
Briti arst oli Wellcome Trusti direktor, mis on üks suurimaid erasektori rahastajaid ülemaailmses tervishoius, ning tegi selles rollis tihedat koostööd Gatesi Fondiga. Farrar oli vaktsiiniliidu CEPI (Coalition for Epidemic Preparedness Innovations ehk epideemiaks valmisoleku innovatsiooni koalitsioon) kaasasutaja, mida rahastab suuresti ka Gatesi fond. Ta on olnud WHO peateadlane alates 2023. aastast ja on nüüd edutatud haiguste ennetamise ja tervise edendamise peadirektori abiks.
Nigeeria-saksa epidemioloog dr Chikwe Ihekweazu
juhtis varem Nigeeria haiguste tõrje ja ennetamise keskust (NCDC) ning töötas seal programmidega, mida Gates’i fond otseselt või kaudselt toetas. Eriti tähelepanuväärne: ta töötas varem Robert Kochi Instituudis (RKI) Saksamaal, samuti Lõuna-Aafrika Vabariigi nakkushaiguste riiklikus instituudis ja Briti tervisekaitseagentuuris. Alates 2021. aastast on ta juhtinud Berliinis asuvat WHO pandeemia- ja epideemiateabe keskust – nakkushaiguste ülemaailmse digitaalse seire keskset projekti – ning võtab nüüd üle WHO olulise tervisehädaolukordade programmi.
Dr Yukiko Nakatani
Jaapani arst töötas Jaapani tervishoiuministeeriumis ning juhib WHO ravimite ja tervisetoodete kättesaadavuse osakonda. Kuigi otsest seost Gatesi Fondiga pole avalikult dokumenteeritud, tegutseb see valdkonnas, mida Gatesi rahastatud programmid tugevalt mõjutavad – näiteks vaktsiinide kättesaadavus ja ravimite ülemaailmne levitamine.
Dr. Razia Pendse
India arst vastutas mittenakkuslike haiguste eest WHO Kagu-Aasia piirkonnas. Alates 2023. aastast on ta olnud peadirektor Tedrose staabiülem. Ta osales ka WHO investeerimisvoorudes, kus Gatesi Fond oli peamine rahastaja.
Taust: Rahalised raskused ja erainvestorite mõju
WHO seisab silmitsi tõsise rahastamiskriisiga. 2025. aastaks prognoositakse 600 miljoni USA dollari suurust ja 2026/2027. aastaks umbes 1,7 miljardi dollari suurust puudujääki. Selle põhjuseks on muuhulgas USA ajutine lahkumine Trumpi administratsiooni ajal, aga ka WHO kasvav sõltuvus erasektori ja riikide vabatahtlikest panustest, millel on kindlad sihtotstarbed.
Umbes 80 protsenti WHO eelarvest tuleb sellistest sihtotstarbelistest vahenditest. Gatesi Fond on üks WHO kolmest suurimast üksikannetajast ja seega on tal tegelikult märkimisväärne programmiline mõjuvõim. Seega kontrollitakse suures osas selliseid valdkondi nagu vaktsineerimisprogrammid, digitaalne tervisejärelevalve ja pandeemiaks valmisolek – mööda minnes liikmesriikide demokraatlikult legitiimsetest otsustusorganitest.
Ümberkorralduse kriitika
Pandeemiaajastu võtmetegelaste, sealhulgas Mike Ryani ja Bruce Aylwardi lahkumine tundub esmapilgul minevikust lahkuminekuna. Tegelikult on see aga tõenäoliselt strateegiline vabanemiskäik, et arvestada kriitiliste häältega ilma võimujaotuse struktuure muutmata.
Geopoliitiline tasakaal on samuti silmatorkav: uues juhtkonnas puuduvad Hiina ja USA esindajad – võimalik, et tegemist on teadliku sammuga, et jääda kahe suurriigi vahelistest pingetest eemale. Samal ajal domineerivad WHO päevakorras aga lääne mõjutustega võrgustikud, millel on tihedad sidemed rahvusvaheliste sihtasutuste ja institutsioonidega.
Kokkuvõte
WHO juhtkonna ümberkorraldamine tundub vähem olevat iseseisev kursikorrektsioon kui pigem sihipärane ümberkorraldamine kõige võimsamate rahastajate huvides. Eelkõige Gates’i Fondi endiste partnerite silmapaistev roll, kriitiliste pandeemiaosaliste võimetustamine ja tihedad personalisidemed lääne institutsioonidega, näiteks RKI-ga, näitavad, et WHO ei ole teel suurema demokraatliku legitiimsuse poole, vaid on võimu koondumise faasis.
Globaalsete tervishoiulepingute, digitaalsete tervisetõendite ja tervishoiuprogrammide tsentraliseeritud kontrolli suurenemise ajastul on see areng väga plahvatuslik. Sest see, kes maksab, määrab suuna – ja WHO-s on see üha vähem liikmesriik.
