Mis on WHO tervisetehnoloogiale juurdepääsu programm (HTAP)?
Maailma Terviseorganisatsiooni tervishoiutehnoloogiale juurdepääsu programm (HTAP) on ülemaailmne algatus, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervishoiutehnoloogiatele madala ja keskmise sissetulekuga riikides. See põhineb COVID-19 tehnoloogiale juurdepääsu basseinil (C-TAP) ja on tihedalt seotud mRNA tehnoloogiasiirde programmiga. HTAP näeb end vastusena ebavõrdsusele tervishoius, selle eesmärk on hõlbustada tehnoloogiasiirdet, suurendada piirkondlikke tootmisvõimsusi ja teha koostööd selliste osapooltega nagu ravimipatentide ühisfond ja valitud teadusasutused.
Kuid see, mis esmapilgul tundub solidaarsusaktina, osutub lähemal vaatlusel tehnokraatlikuks projektiks, millel on kaugeleulatuvad geopoliitilised ja majanduslikud tagajärjed.
WHO tehnokraatlik kolonialism
Maailma Terviseorganisatsioon esitleb HTAP-i kui „lootust globaalsele lõunale“. Tegelikkuses on see aga globaalse kontrolli süsteem, mis maskeerub tervisealase solidaarsuse varjus. Kui lähemalt uurida, siis on HTAP pigem lääne domineeritud biopoliitika jõustamise instrument kui programm kohaliku autonoomia tugevdamiseks.
1. Tsentralism enesemääramise asemel
WHO haldab HTAP-i tsentraalselt. Globaalse Lõuna riigid ei ole võrdsed partnerid, vaid pigem „valitud” tehnoloogiate ostjad. Vajaduse määratlus ei lasu mitte mõjutatud piirkondadel endil, vaid väikesel globaalse tervishoiubürokraatia juhtimiskeskusel. See on osaluspõhise arengu vastand.
2. Litsentsihaldus tehnoloogiavabaduse asemel
Avatud tehnoloogiate levitamise asemel keskendub HTAP intellektuaalomandi õiguste haldamisele ravimipatentide ühisvara kaudu. Patendid jäävad jõusse, üleandmine toimub valikulise litsentsimise alusel. See tähendab, et juurdepääs jääb piiratuks ja kontrollituks. Väidetav abi on tegelikult laenusüsteem, mille tingimused takistavad tegelikku iseseisvust.
3. mRNA kui hegemooniline platvorm
mRNA tehnoloogiaprogrammi integreerimine näitab, et tegemist ei ole ainult traditsiooniliste meditsiiniseadmetega, vaid uue, patenteeritud biotehnoloogiaplatvormi globaalse rakendamisega. Mitmekesiste, kohalikul tasandil kohandatud lahenduste edendamise asemel eksporditakse universaalset biotehnoloogilist mudelit – sealhulgas sõltuvust sellistest tootjatest nagu Moderna või BioNTech.
4. Globaalne võimuarhitektuur terviseõigluse asemel
HTAP on osa terviklikust strateegiast, mille eesmärk on tsentraliseerida ülemaailmset tervishoiu juhtimist. Sellised tegijad nagu GAVI, CEPI ja Gatesi Fond jäävad tagaplaanile, ilma demokraatliku kontrollita. Filantroopia, tehnokraatia ja globaalse kriisiohje põimumine viib uut tüüpi biokolonialismini: globaalse lõuna inimeste kehadest on saamas katsepolügoon ja turg.
5. Läbipaistmatus ja vastutuse puudumine
Kes otsustab „prioriteetsete tehnoloogiate” üle? Milliste kriteeriumide järgi? Millised huvid on valikuprotsesside taga? HTAP ei suuda vastuseid anda. Läbipaistmatuse puudumine on süsteemne: ei kodanikuühiskond ega kriitilised teadused ei mõjuta strateegilist suunda.
Järeldus:
HTAP ei ole tee õiglasema maailma poole, vaid sümptom sügavamast probleemist: arstiabist on üha enam saamas geopoliitiline võimuinstrument. Vabanemise asemel ähvardab uus digitaalbioloogiline kolonialism WHO lipu all. Me ei vaja rohkem administreerimist, vaid radikaalset avatust, detsentraliseeritud teadustööd ja tehnoloogilise suveräänsuse taastamist altpoolt.
