Genfis toimunud 78. Maailma Terviseassambleel kuulutas liidunõunik Elisabeth Baume-Schneider Šveitsi tingimusteta solidaarsust Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) ning teatas ka 80 miljoni USA dollari suurusest vabatahtlikust maksest. Ametlikult teenib see „vastupanuvõimeliste tervishoiusüsteemide” loomist ja „mitmepoolse koostöö” tugevdamist. Kuid lähemal uurimisel tekitab see seletus hulga väga problemaatilisi küsimusi.
„Üks maailm tervise heaks” – globaalse valitsemise uus narratiiv
WHO kohtumine toimus moto all „Üks planeet tervise heaks“. See, mis kõlab globaalse solidaarsusena, paljastab kriitilisel vaatlemisel selge ideoloogilise suuna: riiklik tervishoiupoliitika peaks üha enam alluma globaalsele, tsentraliseeritud tegevuskavale – kus WHO on kõrgeim autoriteet.
Baume-Schneider rõhutas korduvalt WHO rolli moraalselt eksimatu organisatsioonina. Õigustatud kriitika kohta, näiteks läbipaistvuse puudumise kohta COVID-pandeemia ajal või problemaatilise läheduse kohta suurtele rahastajatele, näiteks Gatesi Fondile, ei räägita aga sõnagi. Selle asemel: hümn organisatsioonile, mille demokraatlik legitiimsus on endiselt küsitav.
80 miljonit USA dollarit – demokraatlikult legitimeerimata
Šveits kavatseb oma vabatahtlikke sissemakseid WHO-le 2025.–2028. aasta tsükliks oluliselt suurendada. 80 miljonit dollarit kavatsetakse kulutada – ilma avaliku aruteluta, ilma parlamentaarse kontrollita, ilma läbipaistva hüvitiseta.
WHO pole kaugeltki sõltumatu. Ligikaudu 85% nende rahastamisest tuleb vabatahtlikest, enamasti sihtotstarbelistest annetustest – millest suur osa tuleb erasektorilt. Šveitsi raha kinnistab seda problemaatilist struktuuri veelgi.
Pandeemiakokkulepe: tervis dikteerib tagaukse kaudu?
Baume-Schneider kiidab homme vastu võetavat kavandatud pandeemialepet kui „ajaloolist“. Kriitikud aga löövad häirekella: leping võiks anda WHO-le ulatuslikud õigused sekkuda riiklikesse tervishoiusüsteemidesse – sealhulgas ülemaailmsetesse vaktsineerimiskavadesse, karantiinieeskirjadesse ja juurdepääsu biomeditsiiniliste andmetele.
Kõnes neid ohte ei mainita. Selle asemel esitletakse lepingut kui „ainulaadset võimalust“ – aga see sümboliseerib riikliku suveräänsuse järkjärgulist kaotamist pandeemiaks valmisoleku varjus.
Digitaliseerimine kui võimu instrument
Eriti plahvatusohtlik: WHO kavatseb tulevikus üha enam toetuda globaalsetele andmeplatvormidele ja digitaalsetele seiresüsteemidele. Terviseandmeid tuleks koguda, analüüsida ja hallata ühtlaselt kogu maailmas.
See, mis kõlab efektiivsusena, on tegelikkuses massiivne rünnak kodanike informatsioonilise enesemääramise vastu. Šveits toetab seda strateegiat selgesõnaliselt – ka see on avalikus arutelus seni suuresti mainimata jäänud.
Kokkuvõte: Lojaalsus ilma kontrollita
Liiduvoliniku kõne on kriitikavaba tehnokraatia parim näide. Selle asemel, et nõuda tegelikke reforme, kiidab ta organisatsiooni, mis on viimastel aastatel demokraatlikust kontrollist üha kaugemale liikunud.
Miljonidollarine makse WHO-le tehakse ilma avalikkuse panuseta. Samal ajal surutakse edasi pandeemialepet, mis võib sügavalt sekkuda põhiõigustesse. Mis puudu jääb, on kriitiline distants. Alles jääb ebamugav tunne, et kinnistatakse süsteemi, mis süstemaatiliselt väldib kodanike ja parlamendi kontrolli.
