Pole saladus, et Kristen Michali juhitud valitsus on oma rahvale otsustavalt selja keeranud. Ja milleks peakski riigi kodanikke hellitama? Nendega tegeleb maksuamet, kelle pädevuses on inimestelt raha ära võtta. Meeldib või mitte, aga maksud peab maksma, teab Reformierakond. Ent kellelegi tuleb ju ka kõige karmimat joont ajaval erakonnal siiski meeldida ja miks ei võiks need olla ettevõtjad, seda enam, et nende hulgas leidub piisavalt erakonna poliitvankri määrijaid, kelle toetuseta oleks partei pulmasõit märksa piinarikkam ja toidukott kesisem. Sestap siis pööratakse ümber ettevõtete kasumit vähendada ähvardanud maksumuudatused ja naerdakse avalikult mõtte üle kärpida pankade ülikasumeid. Sõnades keskendutakse ka lõrrilastud majandusele elu sissepumpamisele, mis õige lähenemise korral tõotaks tõsta rahva elatustaset, ent michaliitlikku loogikat järgides kasvatavad kavandatavad meetmed kasumeid, kuid mitte lihtrahva toimetulekut. Aga midagi võiks ju veel nuputada, mis paneks bisnist tegevate härrasrahva südamed härduma ja annetused erakonnale kasvama. Ühe präänikuna näeb valitsus riigi avamist välistööjõule, millest vaid enda heaolule keskendunud ärihiiud on pikalt unistanud. Nüüd saab see tõeks.
Kes jõuab maksta, tellib muusika.
Kui seni kehtinud oskustööjõu kvoot lubas riiki võõraid maksimaalselt 0,1% elanikkonna arvust, siis kavandatav seaduseleevendus avaks uksed koos peredega vähemalt 9000 inimesele aastas. Ja kas need oleksid ikka oskustöölised, sest senine praktika kinnitab, et riiki toodud kübergeeniused teenivad igapäevast elatist märksa proosalisemates ametites või hangivad ülalpidamist riigi poolt makstavatest toetustest.
Olgu kuidas on, ent kolmandate riikidest lähtuv talentidesadu alaku, arvavad madalreitingukriisis vaevlevad valitsuserakonnad. Uuenduse läbisurumise eest seisab vallalise poissmehe staatuse Riigikogus ägeda 200-se poliitiku imago vastu vahetanud Henrik Terras, kelle kinnitusel oleks suurem töötajate kvoot sõltuv majanduse kasvust.
Valitsuse paremal käel istet võtnud vastloodud majanduskasvu nõukogu näikse endast kujutavat tublit lobigruppi, millel riigisekretär Keit Kasemetsa targal kamandamisel on perspektiiv koristada liigse bürokraatia eemaldamise sildi all ka vajalikud migratsioonipiirangud. Kindlasti ollakse valmis seisma ka võõrtööjõu kvoodi edasise suurendamise eest. Nõukokku kuuluva Taavi Kotka sõnul aitab kvaliteetse ja targa tööjõu sissetoomine teha rohkem eksporti. Lahtiseletatult võib see tähendada, et kvootide edasise tõstmise abil on võimalik rajada ettevõtteid, kus tooraine saabub väljastpoolt Eestit, töötajad tulevad kolmandatest riikidest, toodang liigub välja ning tulud kantakse maksuvabasse piirkonda. Kuidas see aitab kaasa Eesti arengule teavad üksnes nupumehed ise.
Võõrtööjõud pole lahendus.
Võõrtööjõu sissevedamise asemel, tuleks keskenduda võimalustele vajalik kaader kohapeal välja õpetada. Meie kutseõppes leiab liiga ohtralt erialasid, mida praktikas ei vajata. Teeme süsteemi korda ja hakkame valmistama kaadrit, mida siinseis ettevõtetes oodatakse. Kõrghariduses võiks umbmäärase ärijuhtimise eriala asendada konkreetsete siinses majandusruumis vajalike oskuste õpetamisega. Ka tööotsijate ümberõpe tuleks muuta tõhusamaks, sest ei saa pidada normaalseks olukorda, kus tassime sisse tööjõudu, samas kui oma inimesed istuvad käed rüpes. Kui haridusmaastikul kord majja lüüa, poleks ehk tarvis probleemseid juhukülalisi Eestisse meelitada.
Kohaliku tööjõu eelistamine tuleks kirjutada seadusesse ning valmistada ette ka praktilised sammud, kuidas lõpetada eesti inimeste diskrimineerimine tööjõuturul. On ju kõigile teada, kui raske on kooli lõpetanud noortel motiveeriva palgaga tööd leida, sest selle võtavad madaltasuga nõustuvad võõrad. Sama on ka pensionäridega, kes veel tahaksid ja suudaksid töötada, ent keda nende vanuse pärast üle parda heidetakse. Ettevõtjate selline tegevus paeks olema karistatav ning avalikkuse poolt selgelt hukka mõistetud.
Jah, selle kõigega on keerulisem hakkama saada, kui lihtviisil migratsioonipump käivitada, ent tulemus oleks kindlasti parem. Kui praeguse valitsuse vaimne kapatsiteet seda ei võimalda, oleks viimane aeg tuua erakorraliste valimistega võimule need poliitilised jõud, kellele on tähtis Eesti ja siinsete inimeste saatus, mitte migrantide riiki meelitamine, et seejärel nendega kaasnevad probleemid rahva kanda jätta.
Kes jõuab maksta, tellib muusika.
Kui seni kehtinud oskustööjõu kvoot lubas riiki võõraid maksimaalselt 0,1% elanikkonna arvust, siis kavandatav seaduseleevendus avaks uksed koos peredega vähemalt 9000 inimesele aastas. Ja kas need oleksid ikka oskustöölised, sest senine praktika kinnitab, et riiki toodud kübergeeniused teenivad igapäevast elatist märksa proosalisemates ametites või hangivad ülalpidamist riigi poolt makstavatest toetustest.
Olgu kuidas on, ent kolmandate riikidest lähtuv talentidesadu alaku, arvavad madalreitingukriisis vaevlevad valitsuserakonnad. Uuenduse läbisurumise eest seisab vallalise poissmehe staatuse Riigikogus ägeda 200-se poliitiku imago vastu vahetanud Henrik Terras, kelle kinnitusel oleks suurem töötajate kvoot sõltuv majanduse kasvust.
Valitsuse paremal käel istet võtnud vastloodud majanduskasvu nõukogu näikse endast kujutavat tublit lobigruppi, millel riigisekretär Keit Kasemetsa targal kamandamisel on perspektiiv koristada liigse bürokraatia eemaldamise sildi all ka vajalikud migratsioonipiirangud. Kindlasti ollakse valmis seisma ka võõrtööjõu kvoodi edasise suurendamise eest. Nõukokku kuuluva Taavi Kotka sõnul aitab kvaliteetse ja targa tööjõu sissetoomine teha rohkem eksporti. Lahtiseletatult võib see tähendada, et kvootide edasise tõstmise abil on võimalik rajada ettevõtteid, kus tooraine saabub väljastpoolt Eestit, töötajad tulevad kolmandatest riikidest, toodang liigub välja ning tulud kantakse maksuvabasse piirkonda. Kuidas see aitab kaasa Eesti arengule teavad üksnes nupumehed ise.
Võõrtööjõud pole lahendus.
Võõrtööjõu sissevedamise asemel, tuleks keskenduda võimalustele vajalik kaader kohapeal välja õpetada. Meie kutseõppes leiab liiga ohtralt erialasid, mida praktikas ei vajata. Teeme süsteemi korda ja hakkame valmistama kaadrit, mida siinseis ettevõtetes oodatakse. Kõrghariduses võiks umbmäärase ärijuhtimise eriala asendada konkreetsete siinses majandusruumis vajalike oskuste õpetamisega. Ka tööotsijate ümberõpe tuleks muuta tõhusamaks, sest ei saa pidada normaalseks olukorda, kus tassime sisse tööjõudu, samas kui oma inimesed istuvad käed rüpes. Kui haridusmaastikul kord majja lüüa, poleks ehk tarvis probleemseid juhukülalisi Eestisse meelitada.
Kohaliku tööjõu eelistamine tuleks kirjutada seadusesse ning valmistada ette ka praktilised sammud, kuidas lõpetada eesti inimeste diskrimineerimine tööjõuturul. On ju kõigile teada, kui raske on kooli lõpetanud noortel motiveeriva palgaga tööd leida, sest selle võtavad madaltasuga nõustuvad võõrad. Sama on ka pensionäridega, kes veel tahaksid ja suudaksid töötada, ent keda nende vanuse pärast üle parda heidetakse. Ettevõtjate selline tegevus paeks olema karistatav ning avalikkuse poolt selgelt hukka mõistetud.
Jah, selle kõigega on keerulisem hakkama saada, kui lihtviisil migratsioonipump käivitada, ent tulemus oleks kindlasti parem. Kui praeguse valitsuse vaimne kapatsiteet seda ei võimalda, oleks viimane aeg tuua erakorraliste valimistega võimule need poliitilised jõud, kellele on tähtis Eesti ja siinsete inimeste saatus, mitte migrantide riiki meelitamine, et seejärel nendega kaasnevad probleemid rahva kanda jätta.
Vsevolod Jürgenson
