Lõppenud valimised tõid endaga mitmeid üllatusi. Esmalt muidugi see, et enam kui 30 % kodanikest on ihalus kõva käe järele, mida Kaja Kallas oma valimisreklaamides lubas, ning muidugi traditsioonilise hääletamise ja e-hääletamise tulemuste kardinaalne erinevus. Kui mõelda häälte dekodeerimisel ilmnenud probleemidele ning e-hääletamise tulemuste kummalisele viibimisele, tekib põhjendatud kahtlus tulemuste objektiivsuses. Ja miks üldse peab Eesti valimistel leppima paberhääletajate ning e-hääletajate ebavõrdse kohtlemisega? Kui traditsioonilises vormis kodanikukohust täitev hääletaja peab viibima kabiinis üksi, ega tohi hääletussedelile kantud numbrit kellelegi näidata, siis e-hääletuse võib viia läbi kasvõi sajapealises joobnud kambas ning nähtavasti polegi oluline, kas vanadekodus annavad hääle vanurid ise või tambib arvutiklahve neilt ID-kaardid kokku korjanud hooldekodu juhataja. Ent kõik see toimub ju ikkagi demokraatia heaks ning liberaalse maailmavaate hüveks.
Tuleb otsida ühisosa.
Olgu selle e-hääletusega, mis on maailmas sama haruldane nähtus nagu pähklite näppamist põlgav orav, kuidas tahes, enam peaks meid huvitama, mis edasi saab. Jah, Reformierakond võitis riigikogus mõne koha juurde, ent kas erinevate käpardlike reitingufirmade poolt kokkuklopsitud näruste ennustuste kiuste saabunud näiline edu paneb võitjaerakonna enam mõtlema sellele, kuidas senise lammutamise ja lõhestamise asemel asuda ühiskonda liitma? Just tasakaalu leidmine ebakindlas maailmas seesmise rahu kaotanud ja äärmuseni pingul ühiskonnas, on olulisem, kui riigikogu kohtade jagunemine. Kui jätkub EKRET toetanud 16% valijate alavääristamine, kui kavatsetakse ülbitseda Keskerakonnale truuks jäänud toetajaskonnaga ning tampida Isamaaliidu kokkukuivanud, ent seda eestimeelsemaid valijaid, pole järgnevatelt aastatel head loota. Nagu ka siis, kui ei leita kiirelt kõiki osapooli rahuldav lahendus Ida-Virumaal ning Tallinnas kasvavatele pingetele, mis annavad tuge äärmusvasakpoolsusele ja riigivastasusele. Kui me ei suuda rahuneda ning nii suures poliitikas kui ka igapäevases suhtluses vastuolude asemel ühist keelt leida, oleme tõsises hädas ning Reformierakonna valimispeol kõlanud juubeldused asenduvad peagi masendusega riigi allakäigu pärast.
Reklaam tegi imet.
Valimiskampaania käigus oli nii Reformierakonna kui ka EKRE põhieesmärk konkurenti peksta. Sellest johtus ka reklaamikampaaniate tonaalsus ning professionaalne või vähem õnnestunud teostus. Reformierakond suutis reklaamikampaania tegemisse kaasata märksa kogenumad jõud, mis suutsid reklaamipsühholoogia põhitõdesid jälgides luua hea „isakese“, vabandust „emakese“ kuju, kes hardalt käsi ristates lubas kägistada kõik vaenlased kaugemal ja lähemal. Närvilisel ajal oli selles sõnumis piisavalt veetlust, et inimesi köita, sest eks kauneid muinasjutte vaja meist igaüks. EKRE seevastu otsustas jätkata elevanditantsu portselanipoes ning mitte just kõige paremate nõuandjate abil paisata teleekraanile ahastamapanevad klipid sellest, kuidas riigivanker üha enam kraavi kaldub. Kuigi sõnumis polnud terakestki valet, kippus teostus oma ebaprofessionaalsuses meenutama kodukeldris valmis kedratud mustvalget õudusfilmi, mis suurele hulgale vaatajatest ei seostunud ei valmiste ega Eesti tulevikuga, vaid lõi hoopis morbiidse ja lootusetu tunde. Puudus ka liider, kes olnuks suuteline end veenvalt kehtestama. Nii võibki öelda, et nende valimiste võitjaks polnud mitte maailmavaade, sest mis liberid need reformikad siis ikka nii väga on (nemad pooldavad maailmavaadet, mis hetkel tulusam), vaid reklaamifirmad, mis ühe erakonna usutavaks tinistasid, teise puhul aga ainsatki originaalset lahendust ei suutnud leida.
Elame veel!
Rääkides demokraatiast, siis kindlasti pole sellele tervislik, kui valimiste võitja ja teise koha saanu toetus erineb pea kahekordselt. Ent hetkel tuleb meil sellega leppida nagu sellegagi, et poliitikas on alati kõrvuti vanad tähed ja hetkeks üle laotuse välgatavad komeedid. Nii ka seekord ilmus taevasse Eesti200 võimas meteoor ja Parempoolsete sisinal kustuv ilutulestikurakett. Lähiaastad annavad aimu, kas 200 visionärid on teisest puust kui poliitprojektina mõnda aega vastu pidanud Res Publica, või taanduvad nemadki pelgalt ühe hooaja mängijateks, kellel pikemaks distantsiks jaksust vajaka jääb. Muidugi on huvitav jälgida ka tõsise nahatäie vastu võtnud Keskerakonna saatust ning seda, kas Kaja Kallas suudab pragmaatikuna solvumise alla neelata ja keskile koalitsioonis toapoisi kohta pakkuda. See polekski nii halb variant, kuna võimaldaks nimekaimu poolt kokku klopsitud Eesti200 kuivale jätta ning osaliselt reformi hääli ära tõmmanud uustulnuka korrale kutsuda. Eks neile küsimustele saame varsti vastuse. Ent mis peamine – ka peale neid valimisi pole Eesti riik kuhugi kadunud. Elame veel!
Vsevolod Jürgenson
