Mõeldes, mida uuelt aastalt soovida, meenuvad kõigepealt rahu ja mõistus, mis on kaks Eesti ja Euroopa jaoks defitsiitset väärtust
Rahu on ülim eesmärk.
Elame ajal, mil meist mitte kaugel, käib täiemõõduline lahingutegevus.
Pea aasta viibime Ukraina sõja mõjuväljas ning nii meile kui eelkõige sõja jalgu jäänud ning surmaohus viibivatele inimestele, on tarvis rahu, et eluga normaalselt edasi minna. Inimlikkus nõuab, et mõtleksime rahuvõimalustele, mitte ei kiidaks takka neile sõjast profiiti lõikavatele pistrikele, kes lõputult korrutavad mantrat, et rahu ei tohi sõlmida, sest tuleb võidelda viimse veretilgani, et rahu ükskõik millistel tingimustel, on vastuvõetamatu.
Kes oleks oodanud rahumeelse väikeriigi valitsuselt ja meedialt sellist pimedat sõjakust, millega Eesti teiste Euroopa riikide seast silma paistab?
Ehk on siin põhjuseks, et vaid sõjatrummi tagudes on võimalik hoida ohjes rahvast, kes ehk muidu hakkaks nurisema maailma ühe kõrgeima inflatsiooni ja elatustaseme seninägematu languse üle, mis meid lahkuval aastal tabas.
Aga nüüd saab igaühe, kes praegust peaministrit ja tema valitsust saamatuses süüdistab, Kremli agendiks tembeldada ning vaikima sundida, samuti nagu nimetatakse kasulikuks idioodiks need, kes soovitavad kuulata mõistuse häält ning leida võimalus tapatalgute lõpetamiseks ning vaenupoolte eraldamise järel rahuläbirääkimiste
alustamiseks.
Mõistuse defitsiit.
Sõda on julm ja halastamatu, tappes plahvatuste ja kuulide abil ning hävitades väikerahvaid, kui põgenikevool riigi üle ujutab. Ent otsese lahingutegevusega samaväärselt võib normaalset elu muserdada ka äärmuslike ideede ülejala elluviimine.
Kui lõpeb mõistus, algab ohjeldamatu kliimahüsteeria, mis on viinud Euroopa olukorda, kus üha enam tootmist kolib CO2 kaubanduse eest Aasia riikidesse.
Tundub absurdne, kui looduse säästmise nimel viiakse tehased sinna, kus keskkonnanormid kesisemad, suurendades sellega globaalseid kahjusid, rääkimata juba saastest, mida tekitab tarneahelate pikenemine.
Aga von der Leyenid ja teised rööprähklejad on rahul, sest paberil saab näidata, kuidas Euroopa üha kliimaneutraalsemaks muutub.
Mis eliidil sellest, et rahvas rohepöörde hulluses vaesub! Peamine on ägedate loosungite väljahõikamine ja enda kui maailmapäästjate afišeerimine – muu pole tähtis. Mis aga juhtub, kui ühel hetkel pole enam võimalik kaugetesse maadesse kolinud tehastest kaupa kätte saada, näitab Euroopat raputav ravimikriis.
Kui Hiinast enam tablette ei tule, oleme põlvili ja igas valdkonnas tippteadmisi omav Kaja Kallas saab taas lolle inimesi õpetada, kuidas grippi kuumade jalavannidega ravides ravimite arvelt kokku hoida.
Nagu oleks miljarditest, millest eurooplased sõja tõttu ilma jäävad, veel vähe, muudetakse kohalike elu raskemaks, lisades aastal 2026 toasoojale ja autokütusele CO2 maks.
Aastal 2035 ei jää aga Euroopa turule enam ainustki sisepõlemismootoriga sõidukit, mida asendavad eranditult elektriautod.
Samas ei oska keegi selgitada, kust võetakse elektridefitsiidi tingimustes vajaminev võimsus ja mis läheb maksma üle Euroopa miljonite laadimispunktide väljaehitamine.
Aga vanderleienlased ja kallaslased ei vaja lahendusi vaid loosungeid, sest õhinapõhine maailm usub julgeid luiskajaid, kes sõda soosides eiravad võimalust rahuks ning keskkonnasäästmisest lobisedes viivad Euroopa hääbumisele, seejuures maailma keskkonda karvavõrdki parandamata.
Uusaastasoov.
Aastal 2023 on meil võimalik teha otsustav samm ja vähemalt siin koduses Eestis tõrjuda võimult need, kes ei tunnista rahu vajalikkust ja mõistuse ülimuslikkust. Usume siis, et Eesti inimesed ärkavad unest ja annavad valimistel hääle neile, kes oma maast tõesti hoolivad.
Rahu ja mõistust anna meile saabuv aasta!
Vsevolod Jürgenson
