15. oktoobril möödus pool aastat päevast, mil osavate üleostmiste ja parteiliste tööpakkumiste abil kukutati Tallinnas eelmine linnavalitsus ning ametisse asus nelja vihase opositsioonis istunud erakonna koalitsioon. Mis on selle poole aasta jooksul juhtunud? Tuleb tunnistada, et pulli on saanud küll ja enam, kuid esmane rõõm keskerakondliku kliki kukutamisest ja laiapõhjalisele linnajuhtimisele üleminekust hakkab taanduma nõutuse ja hirmu ees, et veel enne järgmisi kohalikke valimisi keeratakse riigi pealinn lõplikult pekki. Kui Kõlvarti linnavalitsus polnud tallinlastele mingiks õnnistuseks, sest toonase abilinnapea, nüüdse ministri Vladimir Sveti uitmõtted külvasid linnaruumi parajalt segadust, siis nelikjõuk on linnale tõeline õnnetus nii oma tegemiste kui tegematajätmiste, kuid eelkõige linlastest jalakäijaid ning autojuhte avalikult vaenava ideoloogiaga.
Tallinn paneb jalakäijate elud jätkuvalt ohtu.
Olen varemgi välja toonud, kuidas Tallinnas eiratakse liikluses kõige haavatavama osa, jalakäijate huvisid. Boltide ja Woltide ning jalgrattahuligaanide terror linna kõnniteedel oli tõsiseks probleemiks eelmise linnavalitsuse ajal, kui isemõtlejast Vladimir Svet lasi joonida kõnniteedele punased rajad, millel ratta või tõuksiga võis kihutada nagu sõitjal pähe tuli. Uues linnavalitsuses jätkab jalakäijate terroriseerimist Pärtel-Peeter Pere, kelle ainus elufilosoofia näikse olevat kastirattamehe ülemvõim. Eriti teravalt torkab silma ametis oleva linnavalitsuse silmakirjalikkus, kui osadel tänavatel kärbitakse kiirust 30 kilomeetrini tunnis, samas kui punastel jalgrattateedel võivad elektririistadel kihutajad arendada piiramatut kiirust. Ja nii võibki näha pilti, kus kõnniteel kimab jalakäijatest meetri kauguselt mööda viiekümne kilomeetrist kiirust arendav Bolti toidukuller. Tänu jalgrattaideoloogia pealetungile on kasti- ja muiduratturitest ning tõuksijatest saanud pühad lehmad, kes võivad kihutada kõnniteel, kimada karistamatult jalgrattaradadel, põigata kõiki reegleid eirates autoteele ja sooritada mõrvarlikke ülelende jalakäijatele mõeldud ülekäikudel. Kuna Tallinnas praktiliselt puudub liiklusjärelvalve, tunnevad tõuksijad ja pedaalijad end täielike peremeestena, seda enam, et neil on Pere näol linnavalitsuses sõnakas ja igasse linnaelu valdkonda sekkuv oma mees.
Tallinnas on auto saatanast.
Kohalike omavalitsuste valimisteni jäänud aasta vältel saame näha veel nii mõndagi kummalist. Tugevneb surve autojuhtidele, sest neid pagana kahjureid tuleb ju pigistada. Selleks sobib autoridade kaotamine ning nende asemel uute punaste ent vähest kasutust leidvate jalgrattateede mahamärkimine. Ka kiiruspiirangutega mängimine kulub marjaks ära. Jalakäijatele antud lubadused, et tänavaruum muutub nende jaoks sõbralikumaks, ei saa aga eriti tõsiselt võtta, sest oht jalgsi käivatele linlastele ja jalgratturite nahaalsus on vaid kasvanud. Kõnniteedel purjus päi ohtlikke manöövreid sooritavad tõuksijad, elektri- ja tavaratturid ju teavad, et neid ei oota kaasliiklejaid ohtu pannes karistus. Ega meie Tallinn pole siis mingi selline auk nagu London, kus kõnniteel sõitmise eest ootab jalgratturit viiekümne naela suurune trahv, mida on nii edukalt rakendatud, et selles suurlinnas võib jalakäija end täiesti turvaliselt tunda. Tallinna ei saa võrrelda ka tagurliku Pariisiga, kus elektritõukside laenutamine keelati, sest Bolti rahaveskite piiramatut jahvatamist ei saa meie õigusriigis ometi takistada. Nii jätkame uljaid loosungeid loopiva, kuid vähetegusa linnaaparaadiga, kellele tallinlaste mured korda ei lähe.
Liivalaia projekt kui ulmelise düstroopia mudel.
Aga millegagi tuleb enda eksistentsi ometi õigustada ja seda teeb ametis istuv linnakabinet Liivalaia tänava ulmeprojektist leelotades. Sellele suhteliselt vähese jalakäijatehulgaga magistraalile planeeritakse trammiteed, jagrattarada, kuhu mahuksid probleemideta ära ka meie jalgrattakultuuri kõige eelistatumad esindajad – super-hüper kastirattad; lisaks lubatakse Liivalaiale ka enneolematult laia kõnniteed, kahele poole magistraali rajatavat kõrghaljastusega roheala ja oh õudust või siis eh seda mõttejulgust! endise jalakäijate tunneli asemele maa-alust laste mängupõrgut. Kogu sellest toredusest saab linnavalitsuse imeratsu, millega kapatakse vastu järgmistele valimistele. Ütelge siis veel, et Pärtel-Peeter Pere, vabandust, kellegi Ossinovski juhitud linnavalitsus ei tegele tõsiste väljakutsetega.
Tallinn paneb jalakäijate elud jätkuvalt ohtu.
Olen varemgi välja toonud, kuidas Tallinnas eiratakse liikluses kõige haavatavama osa, jalakäijate huvisid. Boltide ja Woltide ning jalgrattahuligaanide terror linna kõnniteedel oli tõsiseks probleemiks eelmise linnavalitsuse ajal, kui isemõtlejast Vladimir Svet lasi joonida kõnniteedele punased rajad, millel ratta või tõuksiga võis kihutada nagu sõitjal pähe tuli. Uues linnavalitsuses jätkab jalakäijate terroriseerimist Pärtel-Peeter Pere, kelle ainus elufilosoofia näikse olevat kastirattamehe ülemvõim. Eriti teravalt torkab silma ametis oleva linnavalitsuse silmakirjalikkus, kui osadel tänavatel kärbitakse kiirust 30 kilomeetrini tunnis, samas kui punastel jalgrattateedel võivad elektririistadel kihutajad arendada piiramatut kiirust. Ja nii võibki näha pilti, kus kõnniteel kimab jalakäijatest meetri kauguselt mööda viiekümne kilomeetrist kiirust arendav Bolti toidukuller. Tänu jalgrattaideoloogia pealetungile on kasti- ja muiduratturitest ning tõuksijatest saanud pühad lehmad, kes võivad kihutada kõnniteel, kimada karistamatult jalgrattaradadel, põigata kõiki reegleid eirates autoteele ja sooritada mõrvarlikke ülelende jalakäijatele mõeldud ülekäikudel. Kuna Tallinnas praktiliselt puudub liiklusjärelvalve, tunnevad tõuksijad ja pedaalijad end täielike peremeestena, seda enam, et neil on Pere näol linnavalitsuses sõnakas ja igasse linnaelu valdkonda sekkuv oma mees.
Tallinnas on auto saatanast.
Kohalike omavalitsuste valimisteni jäänud aasta vältel saame näha veel nii mõndagi kummalist. Tugevneb surve autojuhtidele, sest neid pagana kahjureid tuleb ju pigistada. Selleks sobib autoridade kaotamine ning nende asemel uute punaste ent vähest kasutust leidvate jalgrattateede mahamärkimine. Ka kiiruspiirangutega mängimine kulub marjaks ära. Jalakäijatele antud lubadused, et tänavaruum muutub nende jaoks sõbralikumaks, ei saa aga eriti tõsiselt võtta, sest oht jalgsi käivatele linlastele ja jalgratturite nahaalsus on vaid kasvanud. Kõnniteedel purjus päi ohtlikke manöövreid sooritavad tõuksijad, elektri- ja tavaratturid ju teavad, et neid ei oota kaasliiklejaid ohtu pannes karistus. Ega meie Tallinn pole siis mingi selline auk nagu London, kus kõnniteel sõitmise eest ootab jalgratturit viiekümne naela suurune trahv, mida on nii edukalt rakendatud, et selles suurlinnas võib jalakäija end täiesti turvaliselt tunda. Tallinna ei saa võrrelda ka tagurliku Pariisiga, kus elektritõukside laenutamine keelati, sest Bolti rahaveskite piiramatut jahvatamist ei saa meie õigusriigis ometi takistada. Nii jätkame uljaid loosungeid loopiva, kuid vähetegusa linnaaparaadiga, kellele tallinlaste mured korda ei lähe.
Liivalaia projekt kui ulmelise düstroopia mudel.
Aga millegagi tuleb enda eksistentsi ometi õigustada ja seda teeb ametis istuv linnakabinet Liivalaia tänava ulmeprojektist leelotades. Sellele suhteliselt vähese jalakäijatehulgaga magistraalile planeeritakse trammiteed, jagrattarada, kuhu mahuksid probleemideta ära ka meie jalgrattakultuuri kõige eelistatumad esindajad – super-hüper kastirattad; lisaks lubatakse Liivalaiale ka enneolematult laia kõnniteed, kahele poole magistraali rajatavat kõrghaljastusega roheala ja oh õudust või siis eh seda mõttejulgust! endise jalakäijate tunneli asemele maa-alust laste mängupõrgut. Kogu sellest toredusest saab linnavalitsuse imeratsu, millega kapatakse vastu järgmistele valimistele. Ütelge siis veel, et Pärtel-Peeter Pere, vabandust, kellegi Ossinovski juhitud linnavalitsus ei tegele tõsiste väljakutsetega.
Vsevolod Jürgenson
