Olgu Tallinna rohepealinna pürgimustega kuidas tahes, üht võib aga kindlalt väita – Eesti pealinn paistab silma patoloogilise jalakäijatevaenulikkusega.
Tallinnas muretsetakse eelkõige autoteede ja kaasaegsete moetrendidega õhinal kaasa minnes ka jalgrattateede pärast, kõnniteed on viimased, millele tähelepanu pööratakse. Vanalinnas, mis olevat meie visiitkaart, tuleb jalakäijatel turnida kõnniteeribadel, mida viimati kohendati enne Moskva olümpiat või murda jalgu Raekoja platsi läbimatuks muutunud munakivisillutisel, mille remonti alates aastast 2010 pidevalt edasi lükatakse. Linnavõim lähtub tõdemusest, et olgu kõnniteed nii halvas seisus kui tahes, kuidagi saavad inimesed oma käigud ikka ära ukerdatud ja selle asemel, et hädasti remonti vajavad trotuaarid veidigi kobedamaks kohendada, kulutatakse raha kergliiklusteede punaseks võõpamisele, mida aga ka peale kõige innukamat mahamärkimist kasutavad vähesed, sest meie jalgratturid ja tõuksistid kimavad liiklusseadusele sülitades, endal konte murdes ja juhuslikult ette jäävaid jalakäijaid sandistades, mööda kõnniteed.
Kõnnitee on muutunud linnaruumi kõige ohtlikumaks osaks.
Siin jõuamegi süveneva probleemi juurde, milleks on jalakäijate turvalisuse arvelt Boltide ja Tuulte tõuksiteenuse pakkumine. Meie kõnniteedel peremehetsevad süüdimatult tõuksijad, kes oma väikest ego upitades elektriratastest viimast võtavad. Asi on jõudnud selleni, et pajud linlased, eriti vanemad inimesed ja lastega pered, kardavad tänavatel jalgsi liikuda. Kui varem jalutati ja kasutati ühistransporti, siis praegune olukord tingib ühest punktist teise liikumisel võimalusel auto kasutamist, kuna jalgsi kõndides ei saa iial kindel olla, et sa mõne tõuksigeeniuse ratta ette sattudes ei lõpeta päeva EMOs.
Silmakirjalik on rääkida tõukside puhul mingist keskkonnahoidlikust transpordiliigist. Tõuksid on ohtlikud ja loodusvaenulikud sõiduriistad. Saksamaal läbi viidud uuringu tulemusel on elektritõuksi keskmine CO2 heitkogus, kõiki nendega seotud toiminguid arvestades, ühe läbitud kilomeetri kohta 125 grammi. Diiselmootoriga bussi heitkogus ühe reisijakilomeetri kohta on vaid 57 grammi. Tõeliselt keskkonnahoidlik ja rohepealinna vääriline oleks selline saastav transpordiliik Tallinna tänavatelt eemaldada ning suunata inimesi ühistransporti kasutama, kuid tõukside laenutamisega tegelevate äride osavad lobistid on suutnud otsustajatele ja poliitikutele teha korraliku ajupesu ning ehk siduda neid tõksimäratsemist soosima ka märksa tõhusamate meetmetega kui pelgalt vandeseltslaslik silmapilgutamine. Ei maksa unustada, et tõuksibisnisis liiguvad suured rahad.
Ent mitte üksnes keskkonnakahjud pole need, millest johtuvalt tuleks tõukside teema äärmiselt tõsiselt üle vaadata, vaid põhjusena tuleb tuua välja ka kahjud, mida tõuksindus põhjustab meie tervishoiule. Kainelt ja purjuspäi, üksi kihutades ja paarilisega vastu asfalti prantsatades viga saanud tõuksijate arv kasvab plahvatuslikult. Viimasel ajal lähevad inimkannatanutega avariidest juba pooled tõukside arvele. See on enneolematu koormus meditsiinile ja haigekassa vahendite vastutustundetu raiskamine nende peale, kes hoolimatu tõukserdamisega endale ise õnnetuse kaela tõmmanud.
Tõukside peremehetsemine tuleb Tallinnas käsile võtta ja jalakäijate terroriseerimine lõpetada. Samuti tuleb tagada kontroll jalgratturite üle, kes vaatamata kergliiklusteede olemasolule armastavad kimada just kõnniteel. Inimeste sandistamine Boltide ja Tuulte huvides pole demokraatliku riigi pealinna vääriline ning saamatu poliitiline eliit ja omavalitsus peavad probleemile ausalt silma vaatama või tunnistama, et pole võimelised inimeste kaitseks midagi tegema ja kõik võibki jätkuda klassikalise anarhia vormis.
Pariis saatis tõuksid kukele, Stockholmis ja on kehtestatud neile tõhusad reeglid, mille täitmist kontrollitakse ja eirajaid trahvitakse, Helsingis pole mõeldavgi, et kõnniteedel vohaks tõuksi terror, ent Tallinnas kehtib selles suhtes tõeline liberalism, ehk lahtiseletatult totaalne seadusetus, kus on igaühe oma asi, kuidas ellu jääda.
Jalakäija on Tallinnas kuulutatud paariaks.
Ent halvas seisukorras kõnniteed, kus igal hetkel võid saada löögi möödakihutavalt tõuksilt või jalgrattalt, pole Tallinnas – Euroopa jalakäijatevaenulikumas pealinnas, ainus mure. Meie linnaametnikud on eelistanud aastaid logistiliste lahenduste modelleerimisel autoliiklust. Tallinna fooritsüklid ei kannata kriitikat. Näiteks Draamateatri juures asuval ülekäigurajal süttib jalakäijatele roheline napiks 17 sekundiks. Nii lühikese ajaga suudavad tänava ületada vaid noored ja krapsakad. Eakad peavad tõsiselt pingutama, et end õigeks ajaks autode jalust koristada. Jalakäijate hetkelisele teeületusvõimalusele järgneb minuti kestev roheline laine autodele. Õhtutundidel, kui autosid vähe, tunduvad sellised fooritsüklid eriti nõmedad, ent pole parata, sest Tallinna ametnikkond vihkab jalakäijaid ja krutib foorituled just nii, et see neetud inimtõug tunneks enda tühisust. Ja sellise skeemi alusel, et jalakäijatele üksnes pisku teeületuseks ja autodele igavik sõiduks, toimib kogu meie linna foorindus. Olen ka varem sellele tähelepanu juhtinud, ent mugavustsooni uppunud ametnikkonnale on probleemile osundamine nagu hane selga vesi.
Jalakäijate diskrimineerimiseks on mõeldud välja ka kahes osa tee ületamine, kui magistraali keskele jõudes jääd õblukesel ohutussaarel ootama, millal roheline tuli lubab ületada tänava teise poole. Suvel saab jalakäija ohutussaarest möödatuiskavatelt autodelt kaela tolmupilve, vihmaga priskelt vett ning pori. Talvel pakub ohutussaarel sitsivatele jalakäijatele meeldivat vaheldust näkku lendav lumelobjak. Varjata pole end kusagile, oled autorataste alt tuleva saasta märklaud ja pead sellega leppima. Aga transpordiametnikele see sobib, sest kes ei suuda endale autot osta või arvab, et Tallinna sugune kääbusmegapolis on mõeldud jalgsi kondamiseks, peabki taluna linnaelu ebamugavusi.
Kuid kas tõesti tuleb jalakäijatel seda jama lõpmatult kannatada? Äkki teeks Tallinna kõnniteed taas inimlikeks ja turvalisteks, kus saaks liikuda nii vana kui noor, ilma elu pärast kartmata ja ebamugavusi talumata. Vaat see oleks õilsa rohepesu loba asemel selgelt linnaruumi arendav ja hoolimist väljendav tegu. Aga nähtavasti pole putukaväiladele pühendunud Tallinnas seda oodata.
Vsevolod Jürgenson
