Sotsiaalmeedias ringleb võpatamapanev video rahumarsist Aserbaidžaanis. Pildil on näha marsist osavõtjad, pihus valged tuvid, kes plaanitakse meeleavalduse lõppedes sümboolselt lendu lasta. Seltskonna keskmes torkab silma uhkes kasukas korpulentne daam, kes karjub mikrofoni sõjavastaseid loosungeid, ise oma etteastele jõuliste žestidega kaasa elades. Daami vasakus käes on valge tuvi, kuid linnu pea tolkneb elutuna. Rahunõudleja jõulised liigutused on linnukese kaela murdnud. Kui saabub hetk tuvid õhku visates vabastada, heidab ka ürituse eestvedaja koos teiste meeleavaldajatega linnu õhku, kuid laip potsatab asfaldile. Sümbol on surnud, sest hüperaktiivne rahunõudleja ei tulnud sellele, et kätega vehkimata ja normaalses toonis oma mõtteid avaldades, oleks rahusümbol elus ja etteaste täitnud eesmärgi. Nüüd jääb kogu üritusest kibe maik.
Miks ma seda häirivat klippi kirjeldan? Sellepärast, et too äpardunud rahumanifestatsioon meenutab tuhandete äärmushüsteerikute käitumist, kes oma järjekindla ülle võlli asjatamisega diskrediteerivad õigeid üritusi nagu looduskaitse, võrdsuse taotlemine, kurjuse tõkestamine, nõrgematest hoolimine. Vihkamist triiki alaväärsust põdevad tulihingelised uuskomsomolid on haaranud enda kätte juhtohjad ning tapavad silmagi pilgutamata iga protestiliikumise peamise mõtte, milleks peaks olema kaasinimestest hoolimine. Aga millest hoolivad harimatud uuskomsomolid, kes rüvetavad kunstimuuseumides hindamatut kultuuripärandit või loovad kiirmagistraalidel liiklejatele eluohtlikke olukordi? Kelle heaolu eest võitlevad äärmusfeministid, kes tänavail räusates ja mehi maapõhja tampides hoopis muudel põhjustel kogunenud frustratsiooni välja elavad? Neile läheb korda vaid enese eksponeerimine, ei midagi enamat. Kas tõesti kasvatab sportlaste põlvitama sundimine ning sellest keeldujate tühistamine austust tumeda nahavärviga inimeste vastu? Vaevalt. Taolised arulagedad ettevõtmised kasvatavad ühiskonnas pingeid, pakkumata lahendusi. Räuskavaid kommnoori see muidugi ei morjenda.
Tänavapoliitika elab oma määramatut elu, kuid eriti tõsiseks muutub asi siis, kui vaenavad tõekspidamised jõuavad seadustesse ning tegevpoliitikud ja kohtuvõimu esindajad on valmis odava populaarsuse nimel räuskvähemuse soovidega kaasa minema. Näiteid ei tule otsida kaugelt. Ennetades aega, mil vihakõneseadus hakkab inimeste suid sulgema, leidus meil pseudodemokraatia tuules ratsutav kohtunik, kes sõna neeger kasutamise karistuse ähvardusel ära keelas. Kas see tõstab austust kohtu või tumedanahaliste inimeste vastu?
Lubage kahelda.
Värdmõtlemine areneb omasoodu, nagu see toimus eelmise sajandi alguses ühe võimu anastanud grusiini ajudes, kes enda tahtele allutatud riigi vangilaagriks muutis. Kahjuks kohtab meil diktatuuri soosivaid seisukohti valitsuspartei poliitikute hulgas. Hiljuti ilmus Eesti Päevalehes reformierakondlase Ivar Krustoki arvamuslugu, kus viimane avaldas mõtte, et neid, kes valimas ei käi, tuleks trahvida. Ei, see pole ebaõnnestunud nali, reformierakondlane arvabki nii. Oma soovile valimas mittekäijaid karistada, toob ta põhjenduseks: „Elame tänapäeval ühiskonnas, kus enamik inimesi tegelikult ei osale demokraatias, kuna nad otsustavad lihtsalt mitte valimas käia. Uuringute järgi võib öelda, et umbes 40-50% Eesti inimestest ei plaani järgmistel valimistel osaleda.“ Neid 50%, ehk poolt riigi kodanikkonnast, tahabki Krustok nuhelda, olles täiesti kindel, et karmimad karistused tugevdavad demokraatiat ning sõnakuulmatute suhtes tuleb kehtestada nulltolerants. Siit edasi jääb väike samm selleni, et karistust väärivad kõik need, kes ei hääleta reformierakonna poolt.
Veel sammuke kaugemale ja trahvi asendab sunnitöö, mis mõjuks veelgi distsiplineerivamalt ja tooks valimiskastide juurde 99,9% valimisealistest, nagu ühe varasema poliitilise formatsiooni puhul. Ja pange tähele, kõik see toimuks demokraatia nimel. Rahutuvi kael on käänatud kahekorra, sest eesmärk pühendab abinõu.
On viimane aeg alustada ühiskonna tervendamist ilma kedagi trahvimata või laagrisse saatmata. Rohepröökamise peaks asendama teaduspõhine loodushoid, äärmusfeminismi hoolitsus naiste, perede ja laste eest ning vähemuste õigused baseeruma kõigi võrdsuse tunnustamisel, mitte valge rassi või heteroorientatsiooniga enamuse alavääristamisel. Me elame ajal, kui pole häbi olla pealtükkiv ja rumal, ent samm-sammu haaval tuleb hakata liikuma tagasi normaalsuse poole, kus kõik tuvid suudavad lendu tõusta. Toome mõistuse koju!
Vsevolod Jürgenson