Sovjetlike sümbolite kõrvaldamine avalikust ruumist, pole küll eluküsimus, ent peegeldades ühiskonna hingeseisundit ning kajastades võimalusi selle parandamiseks on tegemist igati eesmärgipärase tegevusega, milles pole õigupoolest midagi uut.
Peale Ida-Euroopa riikide iseseisvumist läinud sajandi lõpul, kadusid kõikjal endiste sotsmaade linnruumist Leninid ja Kalininid ning keegi ei nutnud neid taga.
Tallinnas viidi Kadriorust minema sõjateemalised skulptuurid ning millegipärast küüditati Muhumaale ka kirjanik Smuuli monument.
Ajapikku huvi eelneva poliitilise formatsiooni sümbolite vastu kustus, sest peale tulid uued põletavamad probleemid.
Nüüd oleme jõudnud taas avaliku ruumi puhastamiseni endist aega meenutavaist sümboleist.
Nagu öeldud pole Eesti ainus riik, kus sümbolitega tegeldakse ning näiteid avaliku ruumi vabastamisest hetke tõekspidamistega mitte haakuvast monumentaalsest taagast ning valikutest, millest taolise tegevuse käigus juhindutakse, võib leida ka meie varasemast ajaloost.
Näiteks eemaldati 1922 Tallinnast Vabaduse väljakult võõrvõimu sümboliseerinud Peeter I monument, alles jäeti aga Kadriorus mere äärde püstitatud keiserliku laevastiku aluse põhjaminekul hukkunutele pühendatud Russalka, millest on saanud üks Tallinna sümboleid.
Iga ühiskondlik formatsioon on teinud valikuid, milliseid ajaloomärke säilitada ja millised aegunud ideoloogia kandjatena eemaldada. Meie pole selles osa mingi erand ning sellelt pinnalt pole mõtet probleeme tekitada, veelgi vähem tõsta teemasid, mis viivad poliitiliste vastasseisudeni.
Iga viisnurga pärast poleks mõtet turtsuda. Viimasel ajal on üha enam hakatud tähelepanu pöörama ka ornamentikale hoonete välisseinadel, kuigi mis puudutab viisnurki stalinlike majade fassaadidel, siis valdav osa inimestest ei pane neid tänaval kõndides tähele.
Üksikud seinakaunistused ei ohusta Eesti iseseisvust, selleks on meie riiklus piisavalt tugev. Kui aga hakata nõudma seintelt viisnurkade ja muude sotsrealismi jäänukite eemaldamist, tuleks selgitada, kes tasub kulud, kas elamuühistu, ehk siis elanikud ise või leitakse selleks vahendid riiklikult.
Kui Reformierakonna juhtimisel oleksime seisus, kus tänu madalatele energiahindadele ja olematule inflatsioonile jääb inimestel üle märkimisväärseid vahendeid, võiks eeldada olukorda, kus korteriühistu üldkoosolek otsustab halduskuludelt üle jäävate vahendite arvel rahastada maja fassaadile inetu viisnurga asemele Kaja Kallase bareljeefi paigaldamist.
Nutuses seisus, milleni meid on viinud praeguse peaministri juhitud valitsuskabineti tagasihoidlikud võimed majanduse ohjamisel ning siseprobleemide lahendamisel, ei rõõmusta aga keegi ootamatute lisakulutuste üle, mida fassaadide kõpitsemine nõuaks.
Avaliku ruumi puhastamine tuleb lõpule viia, tehes seda tasakaalukalt, põhjendatult, hoolivalt ja inimeste kõhnuvatest rahakottidest tuge noolimata. Nii kuidas muutuvad väärtushinnangud, muutub ka suhtumine meid ümbritsevasse ruumi.
Mida depolitiseeritum see on, seda mõnusam on seal liikuda.
