18. mail läks vaid 47 aastaselt ootamatult manalateele Eesti ühe aegade edukaima telesaate “Kodutunne” idee autor ja produtsent Kristi Loigo. Nelja lapse ema ja oma tegevusega paljudele kehvades oludes elanud inimestele tuge pakkunud teletegija surmas terendab aga midagi enamat, kui pelgalt kibe kaotusevalu. Nimelt on alust arvata, et Kristi Loigo tervis murdus tema vastu aastaid vihast tasalülitussõda pidanud prokuratuuri tegevuse tõttu.
Õigusriik või kättemaksukontor?
Eesti kui õigusriigi maine on sattunud paljude jaoks kahtluse alla, sest kuidas usaldada õigussüsteemi, mis mõistab kiirelt ja kõhklusteta õigeks joomingu käigus inimese tapnud mõrtsuka, nagu see hiljuti juhtus, ent leiab aastateks vahendeid ja jõudu jälitada ning muserdada inimesi, kellel puudub süü või kelle eksimused on nii väikesed, et võiksid lõppeda kiire kokkuleppega. Üks selliseid juhtumeid, kus prokuratuur otsustas näidata, et tavainimesel pole mõtet eriti vaielda, kui prokurör tahab ta süüdi lavastada, oli ka Loigo. Siis, kui esmane omastamiskahtlus kõigis kohtuastmetes kokku varises, pakuti ka talle prokuratuuri ametiau päästvat kokkulepet, ent uhke naine ei võtnud seda vastu. Kuid leidlikkus pole meie prokuröre maha jätnud ja kui üht pidi ei õnnestunud, siis teist pidi tasus ikka üritada ning Loigo firmale poogiti külge raamatupidamisreeglite rikkumine, millist kohutavat roima puudutavad materjalid kohtusse saadeti. Ent ka siin ilmutasid kohtunikud prokuratuuri tohutute ponnistuste suhtes täielikku arusaamatust ja lõpetasid kohtuasja mõistlike mentlusaegade möödumise tõttu, sest süüdistuse alused olid diletantlikult kallutatud ning väljendasid vaid üht – soovi tüütule vastupuksijale ära teha. Viimases hädas kaebas prokuratuur madalamate astmete kohtute otsuse edasi riigikohtusse, teades ka ise, et ega sealtki pole muud tulemas, kui prokuratuuri aastatepikkuse uurimise mannetuks ja mõttetuks tunnistamist.
Valu südames.
Kristi Loigo oli peale kohtuvõite täis otsustavust oma puhas nimi taastada ja alustada sealt, kust töö aasate eest pooleli jäi. Ent tema maailm polnud peale Eesti prokuratuuri süvahoovustest läbi triivimist enam endine. Ta oli kaotanud mõttekaaslasest abikaasa, kelle tervis polnud pika kriminaalmenetluse survele vastu pannud. Temalt oli võetud kodu ning kõik säästud ja elatusvahendid läinud kohtukulude katteks. Kristi Loigo ei tunnistanud, et südames teeb oma tööd mürk, mille aastate pikkune ebaproportsionaalne uurimine ja kohtute vahel väntsutamine oli sinna süstinud. Eesti õiguskaitsesüsteem oli saavutanud oma ja purustatud maailmast taas tippu tõusta soovinud tegusa naise süda ei pidanud läbikäidud kolgata vaevadele vastu ning peatus.
Kes karistaks karistajaid?
Kristi Loigo pole ainus, keda Eesti õiguskaitsesüsteem on vedanud läbi põrgu, leppides lõpuks vastumeelselt tõsiasjaga, et jesuiitlik riitus on pandud toime inimese kallal, kelle tegudes puudus kriminaalne alge. Aga kas olete kuulnud, et tasalülitatud ohvri ees on hiljem vabandatud või korvatud vaimsed kannatused, mida mõistusevastaselt veninud kohtutee põhjustas?
Kuni meie õiguskaitses puudub tegelik vastutus ja kontroll prokuröride tegevuse suhtes, näeme kallutatud protsesse ja tuleb uusi kaasusi, kus hammasrataste vahele jäänud kaotavad tervise, kodu, elueesmärgi.
Õigusriik või kättemaksukontor?
Eesti kui õigusriigi maine on sattunud paljude jaoks kahtluse alla, sest kuidas usaldada õigussüsteemi, mis mõistab kiirelt ja kõhklusteta õigeks joomingu käigus inimese tapnud mõrtsuka, nagu see hiljuti juhtus, ent leiab aastateks vahendeid ja jõudu jälitada ning muserdada inimesi, kellel puudub süü või kelle eksimused on nii väikesed, et võiksid lõppeda kiire kokkuleppega. Üks selliseid juhtumeid, kus prokuratuur otsustas näidata, et tavainimesel pole mõtet eriti vaielda, kui prokurör tahab ta süüdi lavastada, oli ka Loigo. Siis, kui esmane omastamiskahtlus kõigis kohtuastmetes kokku varises, pakuti ka talle prokuratuuri ametiau päästvat kokkulepet, ent uhke naine ei võtnud seda vastu. Kuid leidlikkus pole meie prokuröre maha jätnud ja kui üht pidi ei õnnestunud, siis teist pidi tasus ikka üritada ning Loigo firmale poogiti külge raamatupidamisreeglite rikkumine, millist kohutavat roima puudutavad materjalid kohtusse saadeti. Ent ka siin ilmutasid kohtunikud prokuratuuri tohutute ponnistuste suhtes täielikku arusaamatust ja lõpetasid kohtuasja mõistlike mentlusaegade möödumise tõttu, sest süüdistuse alused olid diletantlikult kallutatud ning väljendasid vaid üht – soovi tüütule vastupuksijale ära teha. Viimases hädas kaebas prokuratuur madalamate astmete kohtute otsuse edasi riigikohtusse, teades ka ise, et ega sealtki pole muud tulemas, kui prokuratuuri aastatepikkuse uurimise mannetuks ja mõttetuks tunnistamist.
Valu südames.
Kristi Loigo oli peale kohtuvõite täis otsustavust oma puhas nimi taastada ja alustada sealt, kust töö aasate eest pooleli jäi. Ent tema maailm polnud peale Eesti prokuratuuri süvahoovustest läbi triivimist enam endine. Ta oli kaotanud mõttekaaslasest abikaasa, kelle tervis polnud pika kriminaalmenetluse survele vastu pannud. Temalt oli võetud kodu ning kõik säästud ja elatusvahendid läinud kohtukulude katteks. Kristi Loigo ei tunnistanud, et südames teeb oma tööd mürk, mille aastate pikkune ebaproportsionaalne uurimine ja kohtute vahel väntsutamine oli sinna süstinud. Eesti õiguskaitsesüsteem oli saavutanud oma ja purustatud maailmast taas tippu tõusta soovinud tegusa naise süda ei pidanud läbikäidud kolgata vaevadele vastu ning peatus.
Kes karistaks karistajaid?
Kristi Loigo pole ainus, keda Eesti õiguskaitsesüsteem on vedanud läbi põrgu, leppides lõpuks vastumeelselt tõsiasjaga, et jesuiitlik riitus on pandud toime inimese kallal, kelle tegudes puudus kriminaalne alge. Aga kas olete kuulnud, et tasalülitatud ohvri ees on hiljem vabandatud või korvatud vaimsed kannatused, mida mõistusevastaselt veninud kohtutee põhjustas?
Kuni meie õiguskaitses puudub tegelik vastutus ja kontroll prokuröride tegevuse suhtes, näeme kallutatud protsesse ja tuleb uusi kaasusi, kus hammasrataste vahele jäänud kaotavad tervise, kodu, elueesmärgi.
Vsevolod Jürgenson
