Nähtavasti ei vaidle ükski poliitilisse toiduahelasse mitte kuuluv aus inimene vastu tõdemusele, et peale Euroopas karjääri katsetava Kaja Kallase valitsuse asendumist Reformierakonna järgmise kobarkäkke harrastava kabinetiga, on Eesti omadega jätkuvalt äärmiselt halvas seisus. Galopeeriv inflatsioon, koomasse kiskuv majandus, uue fosforiidiläbu ähvardav võimalus, massimigratsioonist tulenev ebakindlus, kriminogeensuse hüppeline kasv ja maksutõusude ootuses tulevikuväljavaate kaotanud rahvas – see on vaid lühike loetelu Eestimaa kohal rippuvatest süsimustadest pilvedest, mille Reformierakond on meie taevasse posinud. Samas pole aus süüdistada allakäigus üksnes Kaja Kallast ja tema arrogantsest ülbusest viltu kiskunud valitsemisaega. Märgilise inflatsioonini jõudsime juba varem, Euroopa Liidus endale uut edulugu meisterdava tantsulõvi ning sotsiaalmeediasangari, verivärske Isamaaliitlase Jüri Ratase kabineti aastatel.
Et selgust saada, hetikem põgus tagasipilk, Eesti valitsuskabinettidele viimasel kaheksal aastal.
Jüri Ratase esimene katse.
Jüri Ratas püsis aastaid oma poliitilise mentori Edgar Savisaare varjus, kuni tabas õige hetke vastuolulise eeskuju seljatagant väljuda ja Keskerakonnas ohjad enda kätte võtta. Risk vääris küünlaid ja juba 2016. aasta novembris juhtus midagi sellist, mida Savisaare ajal keegi ettegi ei kujutanud – Keskerakond moodustas valitsuse ja Jüri Ratasest, selle kahepalgelise erakonna esimehest, sai peaminister. Juba paari nädalaga valmistati ette Keskerakonna nägu kobareelnõu, millega muudeti tulumaksuseadust, sotsiaalmaksuseadust, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi, käibemaksuseadust, maksukorralduse seadust, perehüvitiste seadust, riigilõivuseadust, tööturuteenuste seadust ja toetuste seadust. Koalitsiooni kuulunud Isamaa ja Sotsid eriti vastu ei kobisenud ja nii surutigi läbi meetmed, milles võib näha tänaste hädade kasvulava. Igatahes ei kuulu au, viia Eesti Euroopa hinnatõusurallil esimeseks, mitte Kaja Kallasele nagu ekslikult arvatakse, vaid sellega sai hakkama Jüri Ratase esimene valitsuskabinet. Ka valitsuse reservid suudeti kahe ja poole aastaga pooles mahus läbi lüüa ning eelarve struktuurse puudujäägiga jõuti märkimisväärse 1,2 miljardini.
Ratase teine valitsus.
Osava kompromissidemeistrina ei suutnud Ratas esimest valitsuskoalitsiooni siiski lõpmatult koos hoida, sest eks sotsidega ole isegi parimal oivikul keeruline komistamata ühte jalga astuda, ja nii mängiti nende asemel Ratase valitsusse EKRE. Ratase teise valitsuse aega varjutas koroonaepideemia. Selleski kehvas seisus näitas Eesti oma edasipüüdlikku vaimu ja pääsesime ülemaailmse pressi kajastustesse, kui riik, kus elanike suhtarvult kõige enam haigestumisi. Millegi erilisega ei jõudnud aga Ratase teine valitsus silma paista, sest puhkes segane Porto Franco skandaal, mis päädis loetud tundide jooksul peaministri tagasiastumisega. Tänaseks on kaasus läbinud kaks kohtuastet ja vaadates selle kummalise, otsekui tehisintellekti poolt kokku klopsitud süüdistuse asjaolusid, tundub enam kui veider, et taoline küsitav asi tõi Eestis, kus märksa suuremad skandaalid on osavalt vaigistatud ning salastatud, kaasa valitsuse kukkumise. Seda kaheldavam, et just tänu Portole jõudis taas püünele Reformierakond, kellel poliitilise jõuna lihtsalt ei sobi oma ülimat tarkust ja otsekui ärevushäirest sütitet teotahet opositsioonis kärbuda lasta.
Kaja Kallase päikesetõusuvalitsuse koit ja mudakabineti eha.
Reformierakonda on alati iseloomustanud kergemeelsus, astuda poliitilisse vahekorda kellega iganes, peaasi, et pääseks pudrumägede ja kui võimalus, ka piimajõgede juurde. Nii oli Kaja Kallase esimeses valitsuses heaks partneriks äsja kriminaalsete kahtlustega uurimise alla sattunud Keskerakond. Aga tol hetkel püüdis see kass hiiri. Kuna tolleaegses Keskerakonnas leidus veel mõtlevaid inimesi, kes iga õhinapõhise sebimisega joonelt kaasa ei tormanud, ammendas 2021 jaanuaris võimu võtnud koalitsioon end juba järgmise aasta juulis. Oma esimese valitsuse suurima kordaminekuna nimetas Kaja Kallas, et inimestel aidati tulla toime kasvavate elektrihindadega, mis lahtiseletatult tähendas, et sisemajanduses muutusid asjad tasapisi üha halvemaks ning ega selles polnud ka midagi imelikku, kuna kogu Kallase tähelepanu keskendus võimalusele teha tänu Ukraina sõjale piinlikult sisutühje välispoliitilisi avaldusi. Tänu tusast teismelist meenutavale ärplemisele äratas ta tähelepanu Brüsselis ning pani aluse oma Euroopa karjäärile, mis tõotab saada läbikukkunud peaministriprouale mõnusaks päästerõngaks.
Isamaa osutus aga ootamatult tüütuks koalitsioonipartneriks, kuna tahtis täiesti arusaamatul põhjusel mängida valitsuses Reformiga võrdsena ja seepärast asendas Kaja Kallas rahvusdüstroopiast nakatunud partneri sülekoerana truu ja mõttetu Eesti200-ga. Nii tiksus see moodustis, hüperinflatsiooni sõja ning maailma majanduse kehva seisu kaela ajades, kuni 2024 aasta juulis tundis Kallas, et isegi tema piiritu arrogants ei kannata enam välja rahva vihkamist, mille ta inimeste elujärge hävitades oli pälvinud. Muretu naeratus näol, suundus koduriigi mudaliigasse tüürinud sõjaprintsess Brüsseli haljastele jahimaadele.
Kes vastutab?
Kui võrrelda autokraatiat ja demokraatiat, siis esimest iseloomustab muretus, millega valitsejad võtavad vastu rumalaid ja suisa kahjulikke otsuseid. Seevastu demokraatias peaks kehtima põhimõte, et oma tegude eest vastutavad isegi poliitikud. Eesti on viimastel aastatel ulpinud ohtlike autokraatlike ilmingute sogases lombis. Meie elu halveneb, uued maksud ja udused juhtimisotsused painavad inimesi ning ähvardavad rahvust väljasuremisega. Nii esimesi majanduslanguse ivasid külvanud Jüri Ratas kui ka Eesti elu kiirelt põhja viinud Kaja Kallas naudivad aga Brüsseli piirituid hüvesid, kuigi jah, Kallas veel ootab kohale määramist, kuid sealse masinavärgi õlitatust teades, pole selles põhjust kahelda. Eesti inimesed, kellel tänu eelmiste valitsuste amatöörlusele näpud põhjas, vaatavad toda tsirkust aga vaikides pealt.
Siit ka küsimus, kas poliitiline vastutamatus on euroopalik väärtus, ja kui pole, siis miks peaksime seda oma kodus taluma? Kui hindame tõelist demokraatiat, tuleb nii möödunud valitsuste hämajad kui ka hetkel võimule kerkinud susserdajad möödalaskmiste eest vastutama panna.
Et selgust saada, hetikem põgus tagasipilk, Eesti valitsuskabinettidele viimasel kaheksal aastal.
Jüri Ratase esimene katse.
Jüri Ratas püsis aastaid oma poliitilise mentori Edgar Savisaare varjus, kuni tabas õige hetke vastuolulise eeskuju seljatagant väljuda ja Keskerakonnas ohjad enda kätte võtta. Risk vääris küünlaid ja juba 2016. aasta novembris juhtus midagi sellist, mida Savisaare ajal keegi ettegi ei kujutanud – Keskerakond moodustas valitsuse ja Jüri Ratasest, selle kahepalgelise erakonna esimehest, sai peaminister. Juba paari nädalaga valmistati ette Keskerakonna nägu kobareelnõu, millega muudeti tulumaksuseadust, sotsiaalmaksuseadust, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi, käibemaksuseadust, maksukorralduse seadust, perehüvitiste seadust, riigilõivuseadust, tööturuteenuste seadust ja toetuste seadust. Koalitsiooni kuulunud Isamaa ja Sotsid eriti vastu ei kobisenud ja nii surutigi läbi meetmed, milles võib näha tänaste hädade kasvulava. Igatahes ei kuulu au, viia Eesti Euroopa hinnatõusurallil esimeseks, mitte Kaja Kallasele nagu ekslikult arvatakse, vaid sellega sai hakkama Jüri Ratase esimene valitsuskabinet. Ka valitsuse reservid suudeti kahe ja poole aastaga pooles mahus läbi lüüa ning eelarve struktuurse puudujäägiga jõuti märkimisväärse 1,2 miljardini.
Ratase teine valitsus.
Osava kompromissidemeistrina ei suutnud Ratas esimest valitsuskoalitsiooni siiski lõpmatult koos hoida, sest eks sotsidega ole isegi parimal oivikul keeruline komistamata ühte jalga astuda, ja nii mängiti nende asemel Ratase valitsusse EKRE. Ratase teise valitsuse aega varjutas koroonaepideemia. Selleski kehvas seisus näitas Eesti oma edasipüüdlikku vaimu ja pääsesime ülemaailmse pressi kajastustesse, kui riik, kus elanike suhtarvult kõige enam haigestumisi. Millegi erilisega ei jõudnud aga Ratase teine valitsus silma paista, sest puhkes segane Porto Franco skandaal, mis päädis loetud tundide jooksul peaministri tagasiastumisega. Tänaseks on kaasus läbinud kaks kohtuastet ja vaadates selle kummalise, otsekui tehisintellekti poolt kokku klopsitud süüdistuse asjaolusid, tundub enam kui veider, et taoline küsitav asi tõi Eestis, kus märksa suuremad skandaalid on osavalt vaigistatud ning salastatud, kaasa valitsuse kukkumise. Seda kaheldavam, et just tänu Portole jõudis taas püünele Reformierakond, kellel poliitilise jõuna lihtsalt ei sobi oma ülimat tarkust ja otsekui ärevushäirest sütitet teotahet opositsioonis kärbuda lasta.
Kaja Kallase päikesetõusuvalitsuse koit ja mudakabineti eha.
Reformierakonda on alati iseloomustanud kergemeelsus, astuda poliitilisse vahekorda kellega iganes, peaasi, et pääseks pudrumägede ja kui võimalus, ka piimajõgede juurde. Nii oli Kaja Kallase esimeses valitsuses heaks partneriks äsja kriminaalsete kahtlustega uurimise alla sattunud Keskerakond. Aga tol hetkel püüdis see kass hiiri. Kuna tolleaegses Keskerakonnas leidus veel mõtlevaid inimesi, kes iga õhinapõhise sebimisega joonelt kaasa ei tormanud, ammendas 2021 jaanuaris võimu võtnud koalitsioon end juba järgmise aasta juulis. Oma esimese valitsuse suurima kordaminekuna nimetas Kaja Kallas, et inimestel aidati tulla toime kasvavate elektrihindadega, mis lahtiseletatult tähendas, et sisemajanduses muutusid asjad tasapisi üha halvemaks ning ega selles polnud ka midagi imelikku, kuna kogu Kallase tähelepanu keskendus võimalusele teha tänu Ukraina sõjale piinlikult sisutühje välispoliitilisi avaldusi. Tänu tusast teismelist meenutavale ärplemisele äratas ta tähelepanu Brüsselis ning pani aluse oma Euroopa karjäärile, mis tõotab saada läbikukkunud peaministriprouale mõnusaks päästerõngaks.
Isamaa osutus aga ootamatult tüütuks koalitsioonipartneriks, kuna tahtis täiesti arusaamatul põhjusel mängida valitsuses Reformiga võrdsena ja seepärast asendas Kaja Kallas rahvusdüstroopiast nakatunud partneri sülekoerana truu ja mõttetu Eesti200-ga. Nii tiksus see moodustis, hüperinflatsiooni sõja ning maailma majanduse kehva seisu kaela ajades, kuni 2024 aasta juulis tundis Kallas, et isegi tema piiritu arrogants ei kannata enam välja rahva vihkamist, mille ta inimeste elujärge hävitades oli pälvinud. Muretu naeratus näol, suundus koduriigi mudaliigasse tüürinud sõjaprintsess Brüsseli haljastele jahimaadele.
Kes vastutab?
Kui võrrelda autokraatiat ja demokraatiat, siis esimest iseloomustab muretus, millega valitsejad võtavad vastu rumalaid ja suisa kahjulikke otsuseid. Seevastu demokraatias peaks kehtima põhimõte, et oma tegude eest vastutavad isegi poliitikud. Eesti on viimastel aastatel ulpinud ohtlike autokraatlike ilmingute sogases lombis. Meie elu halveneb, uued maksud ja udused juhtimisotsused painavad inimesi ning ähvardavad rahvust väljasuremisega. Nii esimesi majanduslanguse ivasid külvanud Jüri Ratas kui ka Eesti elu kiirelt põhja viinud Kaja Kallas naudivad aga Brüsseli piirituid hüvesid, kuigi jah, Kallas veel ootab kohale määramist, kuid sealse masinavärgi õlitatust teades, pole selles põhjust kahelda. Eesti inimesed, kellel tänu eelmiste valitsuste amatöörlusele näpud põhjas, vaatavad toda tsirkust aga vaikides pealt.
Siit ka küsimus, kas poliitiline vastutamatus on euroopalik väärtus, ja kui pole, siis miks peaksime seda oma kodus taluma? Kui hindame tõelist demokraatiat, tuleb nii möödunud valitsuste hämajad kui ka hetkel võimule kerkinud susserdajad möödalaskmiste eest vastutama panna.
Vsevolod Jürgenson
