10. mail 1933 kogunes üle 40 000 üliõpilase üle kogu Saksamaa Berliinis Opernplazile, et viia läbi üks ajaloo suurimaid raamatupõletamisi. Enam kui 20 000 raamatu tuhastamise juhatas kõnega sisse propagandaminister Joseph Goebbels. Põlevil silmil jälgiti, kuidas tulle lendasid 131 fašistidele vastumeelse autori, sealhulgas Sigmund Freudi, Heinrich Heine, Bertolt Brechti ja Ernest Hemingway teosed.
August 2024, Eesti. Nagu Postimehes kirjeldab keegi Vera Kopti: Soe augustiõhtu. Õhus sumisevate sääskede eest päästavad ainult keemiline kaitse ja ebatavalise sündmuse eelnauding: Aleksei Plutser-Sarno kutsus oma lähima ringi publiku šokeeriva pealkirjaga performance’ile «On aeg ilukirjandust piitsutada!» («Худлит пора пороть!») Inimesed vaatavad sõnatult, keegi ei tõsta kätt barbaarsuse peatamiseks, kui üksteise järel hävivad Puškini, Gogoli, Dostojevski, Pasternaki, Gorki raamatud kirve, mootorsae ja leekide koostoimes.
End revolutsiooniliseks madruseks Plutseriks tituleerinud, Eesti kultuuriruumile võõras ja vaenulik eneseimetlejast nn performance korraldaja, naudib inimeste tähelepanu. Ta on sõiduvees. Isegi Postimees võtab vaevaks tema haiget pseudoloomingut kajastada. Nii äge, nii uuenduslik ja euroopalikest vihaväärtustest triiki!
Jääb üle imestada, miks pole asjasse sekkunud õiguskaitseorganid, kui Plutser-Sarno rikub raamatuid põletades räigelt 1954. aastast kehtivat UNESCO rahvusvahelist lepingut kultuuriväärtuste kaitse kohta, nn. Haagi konventsioon, mis sätestab: „Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“
Jääb üle küsida, miks tolereerime kasuliku idioodi tegevust, tänu kellele on Venemaa propagandal kasutada kindel fakt, kuidas Eesti natsid põletavad väärtkirjandust ainuüksi seetõttu, et autoreiks on venelased. Kas Plutser täidab teadlikult tellimust Eestit diskrediteerida või on tegemist lihtsalt lollusega? Mida mõtleb Postimehe toimetus, kui tema väärastunud fantaasiatel põhinevat performance kiitma tõttab?
Heinrich Heine on tõdenud, et seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi. Poleks ime, kui Plutserilt innustust saanud tunnustusenäljas performancerid kutsuvad rahva kokku, et viia publiku ees läbi rituaalne mõrv. Siiski loodan, et Eesti ühiskonnas on niivõrd palju tervet mõistust ja kriitikameelt, et taolised kuritegelikud eneseupitamised edaspidi eos tõkestatakse.
August 2024, Eesti. Nagu Postimehes kirjeldab keegi Vera Kopti: Soe augustiõhtu. Õhus sumisevate sääskede eest päästavad ainult keemiline kaitse ja ebatavalise sündmuse eelnauding: Aleksei Plutser-Sarno kutsus oma lähima ringi publiku šokeeriva pealkirjaga performance’ile «On aeg ilukirjandust piitsutada!» («Худлит пора пороть!») Inimesed vaatavad sõnatult, keegi ei tõsta kätt barbaarsuse peatamiseks, kui üksteise järel hävivad Puškini, Gogoli, Dostojevski, Pasternaki, Gorki raamatud kirve, mootorsae ja leekide koostoimes.
End revolutsiooniliseks madruseks Plutseriks tituleerinud, Eesti kultuuriruumile võõras ja vaenulik eneseimetlejast nn performance korraldaja, naudib inimeste tähelepanu. Ta on sõiduvees. Isegi Postimees võtab vaevaks tema haiget pseudoloomingut kajastada. Nii äge, nii uuenduslik ja euroopalikest vihaväärtustest triiki!
Jääb üle imestada, miks pole asjasse sekkunud õiguskaitseorganid, kui Plutser-Sarno rikub raamatuid põletades räigelt 1954. aastast kehtivat UNESCO rahvusvahelist lepingut kultuuriväärtuste kaitse kohta, nn. Haagi konventsioon, mis sätestab: „Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“
Jääb üle küsida, miks tolereerime kasuliku idioodi tegevust, tänu kellele on Venemaa propagandal kasutada kindel fakt, kuidas Eesti natsid põletavad väärtkirjandust ainuüksi seetõttu, et autoreiks on venelased. Kas Plutser täidab teadlikult tellimust Eestit diskrediteerida või on tegemist lihtsalt lollusega? Mida mõtleb Postimehe toimetus, kui tema väärastunud fantaasiatel põhinevat performance kiitma tõttab?
Heinrich Heine on tõdenud, et seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi. Poleks ime, kui Plutserilt innustust saanud tunnustusenäljas performancerid kutsuvad rahva kokku, et viia publiku ees läbi rituaalne mõrv. Siiski loodan, et Eesti ühiskonnas on niivõrd palju tervet mõistust ja kriitikameelt, et taolised kuritegelikud eneseupitamised edaspidi eos tõkestatakse.
Vsevolod Jürgenson
