Sügaval vene ajal, kui nõukogude inimene pidi olema rõõmus ja õnnelik, et teda juhivad tõelised geeniused, lauldi laulukest, mille sõnad kõlasid: Särab viisnurk punane, otse meie aknasse. Sellest on möödunud nüüd tublisti aega, kuid tundub, et oleme tagasi punktis, kus igapäevaste lihtsate probleemide lahendamise asemel püüab end valitsuseks nimetav isetegevustrupp juhtida rahva tähelepanu allakäigult eemale propagandistliku võttega, rääkida suurtest ja säravatest asjadest, selle asemel et möönda riigi tupikusse jõudmist. Eks neil on ka hea eeskuju endise presidentinna näol, kes kutsus inimesi kaine mõtlemise asemel õhinapõhiselt akendele tormama, valgustamaks üha pimedamaks muutuvat ööd telefonide tulevikku teed näitava tulukesega.
Viie protsendiga käsi kullas.
Ajal, mil teenused kaugenevad inimestest ja maakohtades muutub elu ilma, sidekontorite, koolide, kohalike kaupluste ja pangaautomaatideta üha võimatumaks, tuleb Kristen Michal välja ideega tõsta riigikaitse kulud 5%-ni. Seda olukorras, kus röövitakse pensionäride kesist sissetulekut, kärbitakse paljulapseliste toetusi ning nagu öeldud, muudetakse elu paljudes Eestimaa paikades võimatuks.
Viie protsendi jutt tundub üllas, aga olukorras, kus riigil peenike pihus, tuleks enne kaaluda, kust oleks inimeste elujärge kahandamata võimalik eelarveraha ümber tõsta ning mis eriti tähtis, ei teeks paha kontrollida, kas hetkel kaitsekulutusteks mõeldud raha, läheb ikka täie ette, kas hinnad, millega relvi ja laskemoona, aga ka sõdurite toitlustamiseks mõeldud produkte ja vormirõivaid ostetakse, on normaalsed või leiab kaitseministeeriumi süsteemis laristamist ja uisapäisa toimimist. Kindlasti on ka praeguse taseme juures võimalik samu asju taskukohasemalt hankida ja olemasolevaid ressursse tulemuslikumalt kasutada, kui vaid tahtmist jätkub.
Teisalt tuleb mõelda sellelegi, et kaitsevõimekus ei olene üksnes relvade hulgast, vaid ka riigi kodanike kaitsetahtest ja sellest, et ka linnadest väljaspool säiliks asustus. Selleks tuleks kiirelt leida raha, tagamaks toetuste abil esmased teenused ka väiksemates kohtades. Kas tõesti ei tundu riigile otstarbekas hoida elu külades, kus peale Coopi kaupluste kaotamist elamisvõimalused halvenevad? Kas kohalike koolide sulgemine kujutab endast ametlikku poliitikat väikekülade tühjendamiseks või saaks siingi toetusmeetmetega appi tulla?
Kristina Kallase üheksa ametit.
Ent raha soovitakse laristada hoopis rohepesule. Ootamatult saabus uudis, et oma põhitööga mitte toime tulev haridusminister Kristina Kallas tutvustas avalikkusele plaani mitmekordistada toetusi suurt vastuseisu leidnud tuuleparkide rajamisele ning valmisolekut alustada ettevalmistusi meie väikesel territooriumil tuumajaamale koha leidmiseks. Hämmastav, kuidas selle asemel, et mõelda, milliste meetmetega viia majandus taas normaalsemasse seisu ja parandada inimeste elatustaset, tuleb valitsus välja grandioosse roheplaaniga. Nii ahvatlev on ju kiidelda viisaastaku plaanide ennetähtaegse täitmise ja keskvõimult, sedapuhku siis Brüsselist, tulevate geniaalsete suuniste elluviimisega, täpselt nagu kunagi hullutasid rahvast tublid kommarid. Eesmärk on ju sama, et ideoloogiline põhk kitiks kinni valitsust umbusaldava rämpsu suud. Taoliste vastaliste arv aga üha kasvab, sest elu riigis käib alla.
Tuulikud tapavad aeglaselt ent tõhusalt.
Tuuleparkide pealesurumine meenutab oma julmuselt küüditamist, sest hiigeltuulikute lähedus muudab elu võimatuks. On väär ideoloogilistel põhjustel eirata tuulikutest lähtuvat ohtu inimeste tervisele ja ümbritsevale loodusele. Tuulikualade naabruses elavad inimesed peavad taluma ööpäevaringset madalalt lendava lennuki mürale sarnanevat heli, mis kahjustab närvikava ja kärbib organismi vastupanuvõimet. Undamine võib kostuda kümne kilomeetri kaugusele, soodsate tuuleolude korral kaugemalegi. Ohtlik on tuulikute poolt tekitatud kõrvale kuulmatu madalsageduslik infraheli, mis põhjustab väsimust, ärevust, peavalu, unetust ja keskendumisraskusi. Lisaks lähtub tuuleparkidest elektrimagnetkiirgus, mille mõju inimeste tervisele pole Eestis uuritud. Tuulikutega seonduvaid negatiivseid mõjusid suurendavad veelgi öistest ohutuledest põhjustatud valgusreostus ning tiibade pöörlemisel tekkiv varjutus.
Kui tuulikuparkide ehitus kavandatavas tempos jätkub, ei jää tuhandetel inimestel üle muud, kui kodudest põgeneda. Kas see pole piisav põhjus tuulikutest loobumiseks? Aga kliimateadlaseks ja roheiidoliks moondunud haridusministrile, kelle lapsepõlv möödus Kiviõli tuhamägede viljastavas varjus, pole inimkannatused veenvaks argumendiks.
Oleks presidendis meest.
Midagi on riigis ka rõõmustavat. Meie kõrgeltkiidet president Karis saab rasketele aegadele vaatamata palka juurde. Selles rahasajus võiks ta ju ometi meheks muutuda ja arvestades rahva meelsusega, mis näitab valitsusele vaid 35 %, opositsioonile aga 53% toetust, saata riigikogu laiali ning kuulutada välja ennetähtaegsed valimised, või mis veelgi riigimehelikum, kutsuda kokku asutav kogu, mis teeks restardi vägisi käest libisevale demokraatlikult valitsetud vabale Eestile.
Muidugi on see vaid täitumatu unistus, sest rahvale mõtlevad presidendid on jäänud aastakümnete tagusesse aega. Mõistlikum on suu pidada ja edasi teenides omaette ümiseda: Särab orav sinine, otse meie aknasse.
Viie protsendiga käsi kullas.
Ajal, mil teenused kaugenevad inimestest ja maakohtades muutub elu ilma, sidekontorite, koolide, kohalike kaupluste ja pangaautomaatideta üha võimatumaks, tuleb Kristen Michal välja ideega tõsta riigikaitse kulud 5%-ni. Seda olukorras, kus röövitakse pensionäride kesist sissetulekut, kärbitakse paljulapseliste toetusi ning nagu öeldud, muudetakse elu paljudes Eestimaa paikades võimatuks.
Viie protsendi jutt tundub üllas, aga olukorras, kus riigil peenike pihus, tuleks enne kaaluda, kust oleks inimeste elujärge kahandamata võimalik eelarveraha ümber tõsta ning mis eriti tähtis, ei teeks paha kontrollida, kas hetkel kaitsekulutusteks mõeldud raha, läheb ikka täie ette, kas hinnad, millega relvi ja laskemoona, aga ka sõdurite toitlustamiseks mõeldud produkte ja vormirõivaid ostetakse, on normaalsed või leiab kaitseministeeriumi süsteemis laristamist ja uisapäisa toimimist. Kindlasti on ka praeguse taseme juures võimalik samu asju taskukohasemalt hankida ja olemasolevaid ressursse tulemuslikumalt kasutada, kui vaid tahtmist jätkub.
Teisalt tuleb mõelda sellelegi, et kaitsevõimekus ei olene üksnes relvade hulgast, vaid ka riigi kodanike kaitsetahtest ja sellest, et ka linnadest väljaspool säiliks asustus. Selleks tuleks kiirelt leida raha, tagamaks toetuste abil esmased teenused ka väiksemates kohtades. Kas tõesti ei tundu riigile otstarbekas hoida elu külades, kus peale Coopi kaupluste kaotamist elamisvõimalused halvenevad? Kas kohalike koolide sulgemine kujutab endast ametlikku poliitikat väikekülade tühjendamiseks või saaks siingi toetusmeetmetega appi tulla?
Kristina Kallase üheksa ametit.
Ent raha soovitakse laristada hoopis rohepesule. Ootamatult saabus uudis, et oma põhitööga mitte toime tulev haridusminister Kristina Kallas tutvustas avalikkusele plaani mitmekordistada toetusi suurt vastuseisu leidnud tuuleparkide rajamisele ning valmisolekut alustada ettevalmistusi meie väikesel territooriumil tuumajaamale koha leidmiseks. Hämmastav, kuidas selle asemel, et mõelda, milliste meetmetega viia majandus taas normaalsemasse seisu ja parandada inimeste elatustaset, tuleb valitsus välja grandioosse roheplaaniga. Nii ahvatlev on ju kiidelda viisaastaku plaanide ennetähtaegse täitmise ja keskvõimult, sedapuhku siis Brüsselist, tulevate geniaalsete suuniste elluviimisega, täpselt nagu kunagi hullutasid rahvast tublid kommarid. Eesmärk on ju sama, et ideoloogiline põhk kitiks kinni valitsust umbusaldava rämpsu suud. Taoliste vastaliste arv aga üha kasvab, sest elu riigis käib alla.
Tuulikud tapavad aeglaselt ent tõhusalt.
Tuuleparkide pealesurumine meenutab oma julmuselt küüditamist, sest hiigeltuulikute lähedus muudab elu võimatuks. On väär ideoloogilistel põhjustel eirata tuulikutest lähtuvat ohtu inimeste tervisele ja ümbritsevale loodusele. Tuulikualade naabruses elavad inimesed peavad taluma ööpäevaringset madalalt lendava lennuki mürale sarnanevat heli, mis kahjustab närvikava ja kärbib organismi vastupanuvõimet. Undamine võib kostuda kümne kilomeetri kaugusele, soodsate tuuleolude korral kaugemalegi. Ohtlik on tuulikute poolt tekitatud kõrvale kuulmatu madalsageduslik infraheli, mis põhjustab väsimust, ärevust, peavalu, unetust ja keskendumisraskusi. Lisaks lähtub tuuleparkidest elektrimagnetkiirgus, mille mõju inimeste tervisele pole Eestis uuritud. Tuulikutega seonduvaid negatiivseid mõjusid suurendavad veelgi öistest ohutuledest põhjustatud valgusreostus ning tiibade pöörlemisel tekkiv varjutus.
Kui tuulikuparkide ehitus kavandatavas tempos jätkub, ei jää tuhandetel inimestel üle muud, kui kodudest põgeneda. Kas see pole piisav põhjus tuulikutest loobumiseks? Aga kliimateadlaseks ja roheiidoliks moondunud haridusministrile, kelle lapsepõlv möödus Kiviõli tuhamägede viljastavas varjus, pole inimkannatused veenvaks argumendiks.
Oleks presidendis meest.
Midagi on riigis ka rõõmustavat. Meie kõrgeltkiidet president Karis saab rasketele aegadele vaatamata palka juurde. Selles rahasajus võiks ta ju ometi meheks muutuda ja arvestades rahva meelsusega, mis näitab valitsusele vaid 35 %, opositsioonile aga 53% toetust, saata riigikogu laiali ning kuulutada välja ennetähtaegsed valimised, või mis veelgi riigimehelikum, kutsuda kokku asutav kogu, mis teeks restardi vägisi käest libisevale demokraatlikult valitsetud vabale Eestile.
Muidugi on see vaid täitumatu unistus, sest rahvale mõtlevad presidendid on jäänud aastakümnete tagusesse aega. Mõistlikum on suu pidada ja edasi teenides omaette ümiseda: Särab orav sinine, otse meie aknasse.
Vsevolod Jürgenson
