Ühes vähestest ideoloogiavabadest ja veel huvipakkuvatest ETV saadetest “Plekktrumm”, avaldas Eesti Teaduste Akadeemia president, neurobioloog Mart Saarma arvamust, et oluliste küsimustesse lahendamisse peaks kaasama erinevate arvamustega inimesi, sest diskussioonis selgub tõde. “Minu meelest oleks väga suur viga mitte ära kuulata, mitte võtta diskussiooni inimesi, kellel on teistsugune arvamus,” kinnitas Saarma, esitades retoorilise küsimuse: “Kas kellelgi on tõemonopol, kas keegi teab absoluutset tõde?”
On värskendav kuulda, et erinevalt Kadriorus istuvast presidendist on Teaduste Akadeemia president kindel Eesti kuulumises demokraatlikule riigile omasesse õigusruumi. Kahjuks on talle piisavalt oponente, kes kindlalt teavad, et tõde kuulub valitsuse moodustanud reformierakondlastele, keda viimase küsitluse kohaselt talub veel umbes 18% kodanikest.
On värskendav kuulda, et erinevalt Kadriorus istuvast presidendist on Teaduste Akadeemia president kindel Eesti kuulumises demokraatlikule riigile omasesse õigusruumi. Kahjuks on talle piisavalt oponente, kes kindlalt teavad, et tõde kuulub valitsuse moodustanud reformierakondlastele, keda viimase küsitluse kohaselt talub veel umbes 18% kodanikest.
Põhiseadus kehtib nõrkadele.
Meie poliitikute kõnedes kuuleme sageli mõistet õigusriik, mis ühe põhimõttena hindab arvamuste vabadust. Vähem mõeldakse selle väljendi sisu üle. Ometi on just õigusriigi mõiste, mille kontseptsiooni sõnastas esimesena filosoof Immanuel Kant, aluseks meie põhiseadusele, mida peaksid täitma nii valitsus, president kui ka kohtuinstantsid. Meenutades viimase aja kõmulisi kohtuprotsesse tekib kahtlus, et Eestis siiski ei järgita põhiseaduse § 41 sätestatut, kus selgelt öeldakse, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamusele ja veendumustele ja kedagi ei tohi sundida neid muutma ning kedagi ei saa veendumuste pärast õiguslikule vastutusele võtta. Samuti tuuakse antud põhiseaduse punktis välja, et veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist, mida tuleks tõlgendada, et kedagi ei tohi vabastada vastutusest ka siis, kui ta kuulub hetkel võimul olevasse erakonda või on võimuerakonna toetaja. Viimaste aastate praktika, kus prokuratuuril tekib kõrgendatud huvi just opositsiooni esindavate või seda toetavate isikute suhtes, paneb kahtlema, kas me ikka järgime põhiseadust ja õigusriigi põhimõtteid või on meie õiguskaitseorganid mõjutatavad. Õigusriigis ei tohiks selliseid küsimusi tekkida ning kui need siiski kerkivad, tuleb anda selged vastused, miks üks ehk teine uurimine on alustatud või ebamõistliku aja ületamise ettekäändel ootamatult lõpetatud ning millisel eesmärgil on mõnd poliitiliselt toimekat inimest või erakonda aastaid kohtute vahel solgutatud.
Meie poliitikute kõnedes kuuleme sageli mõistet õigusriik, mis ühe põhimõttena hindab arvamuste vabadust. Vähem mõeldakse selle väljendi sisu üle. Ometi on just õigusriigi mõiste, mille kontseptsiooni sõnastas esimesena filosoof Immanuel Kant, aluseks meie põhiseadusele, mida peaksid täitma nii valitsus, president kui ka kohtuinstantsid. Meenutades viimase aja kõmulisi kohtuprotsesse tekib kahtlus, et Eestis siiski ei järgita põhiseaduse § 41 sätestatut, kus selgelt öeldakse, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamusele ja veendumustele ja kedagi ei tohi sundida neid muutma ning kedagi ei saa veendumuste pärast õiguslikule vastutusele võtta. Samuti tuuakse antud põhiseaduse punktis välja, et veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist, mida tuleks tõlgendada, et kedagi ei tohi vabastada vastutusest ka siis, kui ta kuulub hetkel võimul olevasse erakonda või on võimuerakonna toetaja. Viimaste aastate praktika, kus prokuratuuril tekib kõrgendatud huvi just opositsiooni esindavate või seda toetavate isikute suhtes, paneb kahtlema, kas me ikka järgime põhiseadust ja õigusriigi põhimõtteid või on meie õiguskaitseorganid mõjutatavad. Õigusriigis ei tohiks selliseid küsimusi tekkida ning kui need siiski kerkivad, tuleb anda selged vastused, miks üks ehk teine uurimine on alustatud või ebamõistliku aja ületamise ettekäändel ootamatult lõpetatud ning millisel eesmärgil on mõnd poliitiliselt toimekat inimest või erakonda aastaid kohtute vahel solgutatud.
Isamaa populaarsus teeb valitsusele meelehärmi.
Hiljuti toimus meie koduriigis veider etendus, kus valitsusest eemaldati sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond ja Eesti200 nimeline äpardujateklubi viis läbi diletantliku sanitaarremondi, asendades kabinetis mõned eriti võhiklikud ministrid veelgi enam kahtlusi tekitavate tegelastega. Kogu see sebimine ei väärikski tähelepanu, kui selle käigus poleks peaminister Kristen Michal teinud Isamaale ja selle juhtfiguurile Urmas Reinsalule avalikult ettepaneku koalitsiooniga liituda, mis oleks taganud valitsuserakondadele riigikogus võimsa enamuse. Reinsalu keeldus ja mida me näeme, kohe selle järel ilmus meediasse uudis Isamaa suhtes läbi viidavast korruptsiooniuurimisest, Reinsalu ise aga peab erakondade rahastamise üle järelvalvet teostavas komisjonis andma aru, kas tema autorisaade Postimehes pole mitte varjatud annetus. Vankumatult õigluse eest seisev ERJK soovib selgitust, kas, kes ja kui palju on saate valmimise ja esitamise eest AS-ile Postimees Grupp maksnud. Komisjoni liikmeid ei morjenda see, et varem pole meedias esinenud poliitikuid sarnase õhinaga liistule tõmmatud.
Kummaline, et peaminister Isamaale valitsusse tuleku ettepanekut tehes erakonna vastu algatatud uurimisest midagi ei teadnud ja veelgi veidram, millise entusiasmiga Isamaad ja Reinsalu peale keeldumist kohe peksma hakati. Vägisi tundub, et tegemist pole juhusliku kokkulangevusega, vaid keegi on tellinud prokuratuurilt uurimisteenuse ja ERJK-lt kõrgendatud tähelepanu. Kahtluse hajutamiseks tuleks kiirelt teha avalikkusele ligipääsetavaks uurimise materjalid. Poleks vaja kõiki detaile, piisaks, kui üldjoontes välja tuua, kui kaua Isamaa korruptsiooni juba uuritakse ning miks sellest alles nüüd teada anti. Veider, ent kui erakond saatis prokuratuurile järelpärimise, kas Isamaa osas käib uurimine või mitte, keelduti selgituste andmisest. Veelgi enam, kiri, millega prokuratuur vastas, on aastani 2100 kaetud asutusesisese kasutamise kaitsega, ehk siis selgemalt väljendudes lihtsalt salastatud. Mida sellest arvata?
Salastatus Isamaa materjalides, meenutab, kuidas 75 aastaks sokutati kalevi alla 10 miljoni dollari afääri materjalid kohtuasjas, milles Siim Kallas aastal 2000 kenasti õigeks mõisteti. Toonasest protsessist on jäänud ringlema mitmeid tõlgendusi ja avalikkus ootab siiani vastuseid küsimustele, mida segased sündmused tekitasid, kuid saladusloor varjab põhjusi, miks Eesti Panga presidendina räige petuskeemi süüdimatult läbi lasknud Reformierakonna tugisammas puhtalt pääses ja kui ta oli prillikivina puhas, siis miks pidi materjalid salastama.
Hiljuti toimus meie koduriigis veider etendus, kus valitsusest eemaldati sotsiaaldemokraadid ning Reformierakond ja Eesti200 nimeline äpardujateklubi viis läbi diletantliku sanitaarremondi, asendades kabinetis mõned eriti võhiklikud ministrid veelgi enam kahtlusi tekitavate tegelastega. Kogu see sebimine ei väärikski tähelepanu, kui selle käigus poleks peaminister Kristen Michal teinud Isamaale ja selle juhtfiguurile Urmas Reinsalule avalikult ettepaneku koalitsiooniga liituda, mis oleks taganud valitsuserakondadele riigikogus võimsa enamuse. Reinsalu keeldus ja mida me näeme, kohe selle järel ilmus meediasse uudis Isamaa suhtes läbi viidavast korruptsiooniuurimisest, Reinsalu ise aga peab erakondade rahastamise üle järelvalvet teostavas komisjonis andma aru, kas tema autorisaade Postimehes pole mitte varjatud annetus. Vankumatult õigluse eest seisev ERJK soovib selgitust, kas, kes ja kui palju on saate valmimise ja esitamise eest AS-ile Postimees Grupp maksnud. Komisjoni liikmeid ei morjenda see, et varem pole meedias esinenud poliitikuid sarnase õhinaga liistule tõmmatud.
Kummaline, et peaminister Isamaale valitsusse tuleku ettepanekut tehes erakonna vastu algatatud uurimisest midagi ei teadnud ja veelgi veidram, millise entusiasmiga Isamaad ja Reinsalu peale keeldumist kohe peksma hakati. Vägisi tundub, et tegemist pole juhusliku kokkulangevusega, vaid keegi on tellinud prokuratuurilt uurimisteenuse ja ERJK-lt kõrgendatud tähelepanu. Kahtluse hajutamiseks tuleks kiirelt teha avalikkusele ligipääsetavaks uurimise materjalid. Poleks vaja kõiki detaile, piisaks, kui üldjoontes välja tuua, kui kaua Isamaa korruptsiooni juba uuritakse ning miks sellest alles nüüd teada anti. Veider, ent kui erakond saatis prokuratuurile järelpärimise, kas Isamaa osas käib uurimine või mitte, keelduti selgituste andmisest. Veelgi enam, kiri, millega prokuratuur vastas, on aastani 2100 kaetud asutusesisese kasutamise kaitsega, ehk siis selgemalt väljendudes lihtsalt salastatud. Mida sellest arvata?
Salastatus Isamaa materjalides, meenutab, kuidas 75 aastaks sokutati kalevi alla 10 miljoni dollari afääri materjalid kohtuasjas, milles Siim Kallas aastal 2000 kenasti õigeks mõisteti. Toonasest protsessist on jäänud ringlema mitmeid tõlgendusi ja avalikkus ootab siiani vastuseid küsimustele, mida segased sündmused tekitasid, kuid saladusloor varjab põhjusi, miks Eesti Panga presidendina räige petuskeemi süüdimatult läbi lasknud Reformierakonna tugisammas puhtalt pääses ja kui ta oli prillikivina puhas, siis miks pidi materjalid salastama.
Oled sõnakuulmatu, satud kohtupinki.
Umbusk õigusriigi ja kohtusüsteemi suhtes on halvim, mida ühiskonnas tekitada. Ometi oleme viimastel aastatel elanud kaasa Tallinna Sadama Reformierakonnaga seotud protsessi osavale summutamisele, samas kui Porto Franco küsitaval pinnal püsinud süüdistus, mille osalised esimeses astmes õigeks mõisteti, suudeti lõpuks karistuseni tüürida. Meenutagem ka kurikuulsat Savisaare protsessi, mis peale seda, kui Edgar Savisaar kaotas märgilise tähenduse poliitikas, susinal õhust tühjaks jooksis. Karistada sai väidetav altkäemaksu vahendaja, mis on seda imelikum, et otsuses jäi selguseta, kes siis ikkagi füüri pakkus ning kes selle lõpuks karmani libistas.
Veebruaris lõppes õigeksmõistmisega mitu aastat väldanud kohtuprotsess Isamaa toetaja Parvel Pruunsilla üle. Lisaks sellele, et kohtu hinnangul polnud kuritegu, mille alusel süüdi mõista, paneb mõtlema ka otsuse ajastatus. Just veebruaris hakkasid valitsuskoalitsioonis üha selgemalt ilmnema lõhed ning küllap just siis tuli peaminister geniaalsele mõttele süüdistada riigis toimuvate jamade tekitamises sotse, heita nad valitsusest välja ja kutsuda asemele suurt toetust omav Isamaa, mis oleks koalitsiooni populaarsuse visanud kohe üle 50%. Pruunsild mõisteti õigeks, kuid see pagana Reinsalu näitas selgroogu ega liitunud äpardvalitsusega ning nüüd on siis Pruunsild ja Isamaa minemas karistuseks uuele ringile. Kõige selle valguses kasvab aga usaldamatus kohtuvõimude lahususe suhtes, mis on halb Eesti riigi mainele.
Umbusk õigusriigi ja kohtusüsteemi suhtes on halvim, mida ühiskonnas tekitada. Ometi oleme viimastel aastatel elanud kaasa Tallinna Sadama Reformierakonnaga seotud protsessi osavale summutamisele, samas kui Porto Franco küsitaval pinnal püsinud süüdistus, mille osalised esimeses astmes õigeks mõisteti, suudeti lõpuks karistuseni tüürida. Meenutagem ka kurikuulsat Savisaare protsessi, mis peale seda, kui Edgar Savisaar kaotas märgilise tähenduse poliitikas, susinal õhust tühjaks jooksis. Karistada sai väidetav altkäemaksu vahendaja, mis on seda imelikum, et otsuses jäi selguseta, kes siis ikkagi füüri pakkus ning kes selle lõpuks karmani libistas.
Veebruaris lõppes õigeksmõistmisega mitu aastat väldanud kohtuprotsess Isamaa toetaja Parvel Pruunsilla üle. Lisaks sellele, et kohtu hinnangul polnud kuritegu, mille alusel süüdi mõista, paneb mõtlema ka otsuse ajastatus. Just veebruaris hakkasid valitsuskoalitsioonis üha selgemalt ilmnema lõhed ning küllap just siis tuli peaminister geniaalsele mõttele süüdistada riigis toimuvate jamade tekitamises sotse, heita nad valitsusest välja ja kutsuda asemele suurt toetust omav Isamaa, mis oleks koalitsiooni populaarsuse visanud kohe üle 50%. Pruunsild mõisteti õigeks, kuid see pagana Reinsalu näitas selgroogu ega liitunud äpardvalitsusega ning nüüd on siis Pruunsild ja Isamaa minemas karistuseks uuele ringile. Kõige selle valguses kasvab aga usaldamatus kohtuvõimude lahususe suhtes, mis on halb Eesti riigi mainele.
Kui õiguskaitseorganeid ei saa enam usaldada.
Tulles tagasi akadeemik Saarma üleskutse juurde, kaasata diskussiooni needki, kes sinuga sarnaselt ei mõtle, meenub riigikogus toimuv, kus opositsiooni püütakse igal võimalusel tasalülitada ning sellesse kuuluvaid poliitikuid naeruvääristada. See pole demokraatliku õigusriigi kohane, nagu ka kahtlaselt poliitilise maiguga uurimised ja kohtuasjad.
Õigusriik on toimiv, kui selles on sõltumatu kohtuinstitutsioon, mis hindab, millise vaidleva osapoole tegevus järgis sätestatud õiguskorda. Kui me ei suuda seda oma kodus tagada, hakkame üha enam meenutama ebaõiglusriiki, kus poliitilistel juhtidel ja ametnikel on väga lai või lausa piiramatu võim ning kus õiguse või selle puudumise määrab poliitik ehk ametnik. Selline riigikorraldus on kasvulavaks korruptsioonile, kus ringkaitsesse asunud toiduahel, mille elujõud oleneb valitsuse jaotatud rahadest, naudib karistamatust ja sellest tulenevaid eeliseid. Allakäik tipneb kohtu-institutsiooni lõpliku alistamisega võimukandjate tahtele.
Kuni rünnatakse peamist opositsioonijõudu, vaadates samas läbi sõrmede koalitsioonitegelaste katsele jagada 2,6 miljardit sõbralikele tuulikuettevõtjatele, mis küll jäi tänu avalikkuse tähelapanule ja käimasolevast sahkerdamisest teavitanud ausale ametnikule, kes nüüdseks on karistuseks kliimaministeeriumist hundipassi saanud, lõpuni supsutamata, süveneb kahtlus, et niinimetatud vale meelsusega inimestele leitakse võimalus ära teha, kui aga kuulud õigete sekka, võid reformiriigis lubada endale karistamatult kõikmõeldavaid sigadusi.
Tulles tagasi akadeemik Saarma üleskutse juurde, kaasata diskussiooni needki, kes sinuga sarnaselt ei mõtle, meenub riigikogus toimuv, kus opositsiooni püütakse igal võimalusel tasalülitada ning sellesse kuuluvaid poliitikuid naeruvääristada. See pole demokraatliku õigusriigi kohane, nagu ka kahtlaselt poliitilise maiguga uurimised ja kohtuasjad.
Õigusriik on toimiv, kui selles on sõltumatu kohtuinstitutsioon, mis hindab, millise vaidleva osapoole tegevus järgis sätestatud õiguskorda. Kui me ei suuda seda oma kodus tagada, hakkame üha enam meenutama ebaõiglusriiki, kus poliitilistel juhtidel ja ametnikel on väga lai või lausa piiramatu võim ning kus õiguse või selle puudumise määrab poliitik ehk ametnik. Selline riigikorraldus on kasvulavaks korruptsioonile, kus ringkaitsesse asunud toiduahel, mille elujõud oleneb valitsuse jaotatud rahadest, naudib karistamatust ja sellest tulenevaid eeliseid. Allakäik tipneb kohtu-institutsiooni lõpliku alistamisega võimukandjate tahtele.
Kuni rünnatakse peamist opositsioonijõudu, vaadates samas läbi sõrmede koalitsioonitegelaste katsele jagada 2,6 miljardit sõbralikele tuulikuettevõtjatele, mis küll jäi tänu avalikkuse tähelapanule ja käimasolevast sahkerdamisest teavitanud ausale ametnikule, kes nüüdseks on karistuseks kliimaministeeriumist hundipassi saanud, lõpuni supsutamata, süveneb kahtlus, et niinimetatud vale meelsusega inimestele leitakse võimalus ära teha, kui aga kuulud õigete sekka, võid reformiriigis lubada endale karistamatult kõikmõeldavaid sigadusi.
Vsevolod Jürgenson
