Endast lugupidav parteilane oskab sõnu teha. Ta mõistab jutumaagiat isegi sedavõrd, et hakkab ka ise uskuma, et soe õhk, mida välja ajab, muudab tõeliselt elu. Sellepoolest on parteilased olnud läbi aegade head muinasjutuvestjad, et nende lood tõotavad ikka paremat homset, olgu käesolev aeg siis nii närune kui tahes. Ja nii lubavad ka Reformierakond ja pea olematuks poliitklubiks kokku kuvanud Eesti 200 vastses koalitsioonileppes, et juba homsest alates hakkab kõik paremaks muutuma ning aasta lõpuks, hiljemalt järgmise keskpaigaks, ei tunne taas viie rikkama riigi hulka pürgivat Eestit enam äragi. Koalitsioonileppe autorid teavad, et ega keegi nende kokkuklopsitud tulevikupilti ju tõsiselt võta, ent siiski on äge klopsida kõmisevast kantseliidist ja mugisevast poliitsõnavarast kokku midagi nii põhjapanevalt mõttetut nagu Koalitsioonilepe 2025, kus puuduvad selgitused, kuidas püstitatud eesmärkideni jõuda ja arvutused, mis annaksid kasvõi udust aimu, kust tulevad vahendid, et elu Eestimaal tõepoolest kasvõi sammhaaval paranema hakkaks.
Inimesed pidagu suu.
Inimesi huvitab eelkõige, kas toidupoodide hinnasilte aina kõrgematele väärtustele kupatav inflatsioon ometi kord ka siinsetele inimestele armu annab. Kuidas maksta kinni kallinev toidukorv, katta paisuvad eluasemekulud ja võimaldada perele kasvõi mingisugustki meelelahutust, et end igapäevasest ahastusest viivukski välja upitada? Sellele vastab isand kolitsioonilepe, et ärge virisege, me ju ometi muudame tulumaksu ühetaoliseks ja nahutame tublisti seda va maksuküüru. Millega te siis rahul pole? Aga maksutõusud, peretoetuste kärped, need panevad ju inimesed veelgi enam küürutama? Nii rumalaid küsimusi ei tohi meie liberaalse paremühtse valitsuse arvates küsida, sest puupäine rahvas, kes praegust valitsust ei toeta, võiks pigem suu pidada ja edasi teenida, kuna vastasel juhul saab kergesti külge süüdistuse kremli jutupunktide edastamises. Demokraatia demokraatiaks, ent kodukootud kohalik liberalism ei pea sallima neid, kes Reformierakonna juhtrolli küsimärgi alla seavad, sest eksimatust supererakonnast algab õnn ja e-valimiste vaieldamatu õiguspärasus.
Liberaalne parempoolsus – loom, keda keegi pole näinud.
“Liberaalne ja parempoolne valitsus usaldab oma inimesi ja ettevõtteid ning annab neile suurema vastutuse. Meie riik peab olema innovatiivne, lihtne, kiire ja tõhus, et riik töötaks kodanike ja ettevõtete kasuks, mitte nende vastu. Blaa-blaa-blaa! Blaa-blaa-blaa! Blaa-blaa-blaa!” kinnitab meile koalitsioonilepe. Ent inimesed tunnevad end üha enam kõrvalejäetuna, mängukannidena, kelle nimel sügavas usalduskriisis valitsus Eesti elu üha mustemasse auku surub. “Aga ise olete süüdi, et ei viitsi lapsi soetada ja lasete elanikkonnal vananeda. Küll meie selle vastu juba rohtu leiame ja toome riiki uut verd, kes ilma kobisemata tööd teeb ja makse plekib,” teavad tõsiusklikud liberaalid.
Turvaliselt ohtlik Eesti.
“Meie sihiks on ehitada koos Eesti, mis on üks kõige turvalisemaid riike Euroopas. Eesti, mille kaitsevõime ja kaitsetahe peletab iga agressori ja kus vabad kodanikud saavad ja tahavad panustada riigi arendamisse ja kaitsmisse,” kuulutab koalitsioonilepe, ent miks siis seni turvatundesse ei panustatud, kuhu kadus usaldus ja kelle süül leiab üha enam siinseid põlisealanikke mõistlikuma kodumaa tolm jalgelt pühkida? Eesti linnade tänavatel on kasvanud oht sattuda vägivalla ohvriks, liikluses valitsevad hundiseadused, sest puudub järelvalve ja purjus nolgid ähvardavad suurärikatele raha teenivate mopeedide ning tõuksidega kõnniteedel eluga riskivaid vanureid ja lapsi. Sulid tühjendavad inimeste pangaarveid ja pangad koorivad eestlastelt kordades rohkem teenustasudena, kui skandinaavia inimestelt. Aga meie kipume taas viie rikkama hulka ja ehitame pagan teab mis rahadega turvalisemat riiki Euroopas. Lubage muiata.
Reformi juhtimisel edasi!
“Eesti, kus hoolime oma elukeskkonnast, kasutame loodusvarasid ja ressursse vastutustundlikult ja ettevõtetele uusi võimalusi luues. Eesti, kus on maailma parim haridus ja kvaliteetne tervishoid. Eesti, kus peame tähtsaks vaba meediat, kodanikuvabadusi ja kus arendame ja hoiame oma kultuuri ja keelt,” kiljatab koalitsioonilepe, mille eredas valguses otsib valitsus võimalust kiirendada lageraiet metsades, sokutada igasse hingevaakuvasse külla tervislik tuugenipark ning kastreerida seni veel vastaliselt klähvivad meediaväljaanded. Peale käimasolevaid inimkatseid hariduses saavutame tõhusa allakäigu, mis võimaldab lõpuks ometi tõsta sisserändekvoote, sest meil endil ju polevat vajalikke tippspetsialiste, kuna haridusasutused ei suuda neid ette valmistada. Mis aga puutub tervishoidu, siis tõbine, kes pääseb eriarstile alles mitu kuud peale haigestumist, on tõesti hea näide imeliselt arenevast tervishoiust, mida käkerdistest ministrite poolest rikas koalitsioon meile lubab. Kultuur aga guugeldab Eestis juba ammu kummalisi radu ja allakäigutrepist ei suuda seda üles juhatada isegi nii silmakirjalik dokumendilaadne tekst nagu Koalitsioonilepe 2025.
Inimesed pidagu suu.
Inimesi huvitab eelkõige, kas toidupoodide hinnasilte aina kõrgematele väärtustele kupatav inflatsioon ometi kord ka siinsetele inimestele armu annab. Kuidas maksta kinni kallinev toidukorv, katta paisuvad eluasemekulud ja võimaldada perele kasvõi mingisugustki meelelahutust, et end igapäevasest ahastusest viivukski välja upitada? Sellele vastab isand kolitsioonilepe, et ärge virisege, me ju ometi muudame tulumaksu ühetaoliseks ja nahutame tublisti seda va maksuküüru. Millega te siis rahul pole? Aga maksutõusud, peretoetuste kärped, need panevad ju inimesed veelgi enam küürutama? Nii rumalaid küsimusi ei tohi meie liberaalse paremühtse valitsuse arvates küsida, sest puupäine rahvas, kes praegust valitsust ei toeta, võiks pigem suu pidada ja edasi teenida, kuna vastasel juhul saab kergesti külge süüdistuse kremli jutupunktide edastamises. Demokraatia demokraatiaks, ent kodukootud kohalik liberalism ei pea sallima neid, kes Reformierakonna juhtrolli küsimärgi alla seavad, sest eksimatust supererakonnast algab õnn ja e-valimiste vaieldamatu õiguspärasus.
Liberaalne parempoolsus – loom, keda keegi pole näinud.
“Liberaalne ja parempoolne valitsus usaldab oma inimesi ja ettevõtteid ning annab neile suurema vastutuse. Meie riik peab olema innovatiivne, lihtne, kiire ja tõhus, et riik töötaks kodanike ja ettevõtete kasuks, mitte nende vastu. Blaa-blaa-blaa! Blaa-blaa-blaa! Blaa-blaa-blaa!” kinnitab meile koalitsioonilepe. Ent inimesed tunnevad end üha enam kõrvalejäetuna, mängukannidena, kelle nimel sügavas usalduskriisis valitsus Eesti elu üha mustemasse auku surub. “Aga ise olete süüdi, et ei viitsi lapsi soetada ja lasete elanikkonnal vananeda. Küll meie selle vastu juba rohtu leiame ja toome riiki uut verd, kes ilma kobisemata tööd teeb ja makse plekib,” teavad tõsiusklikud liberaalid.
Turvaliselt ohtlik Eesti.
“Meie sihiks on ehitada koos Eesti, mis on üks kõige turvalisemaid riike Euroopas. Eesti, mille kaitsevõime ja kaitsetahe peletab iga agressori ja kus vabad kodanikud saavad ja tahavad panustada riigi arendamisse ja kaitsmisse,” kuulutab koalitsioonilepe, ent miks siis seni turvatundesse ei panustatud, kuhu kadus usaldus ja kelle süül leiab üha enam siinseid põlisealanikke mõistlikuma kodumaa tolm jalgelt pühkida? Eesti linnade tänavatel on kasvanud oht sattuda vägivalla ohvriks, liikluses valitsevad hundiseadused, sest puudub järelvalve ja purjus nolgid ähvardavad suurärikatele raha teenivate mopeedide ning tõuksidega kõnniteedel eluga riskivaid vanureid ja lapsi. Sulid tühjendavad inimeste pangaarveid ja pangad koorivad eestlastelt kordades rohkem teenustasudena, kui skandinaavia inimestelt. Aga meie kipume taas viie rikkama hulka ja ehitame pagan teab mis rahadega turvalisemat riiki Euroopas. Lubage muiata.
Reformi juhtimisel edasi!
“Eesti, kus hoolime oma elukeskkonnast, kasutame loodusvarasid ja ressursse vastutustundlikult ja ettevõtetele uusi võimalusi luues. Eesti, kus on maailma parim haridus ja kvaliteetne tervishoid. Eesti, kus peame tähtsaks vaba meediat, kodanikuvabadusi ja kus arendame ja hoiame oma kultuuri ja keelt,” kiljatab koalitsioonilepe, mille eredas valguses otsib valitsus võimalust kiirendada lageraiet metsades, sokutada igasse hingevaakuvasse külla tervislik tuugenipark ning kastreerida seni veel vastaliselt klähvivad meediaväljaanded. Peale käimasolevaid inimkatseid hariduses saavutame tõhusa allakäigu, mis võimaldab lõpuks ometi tõsta sisserändekvoote, sest meil endil ju polevat vajalikke tippspetsialiste, kuna haridusasutused ei suuda neid ette valmistada. Mis aga puutub tervishoidu, siis tõbine, kes pääseb eriarstile alles mitu kuud peale haigestumist, on tõesti hea näide imeliselt arenevast tervishoiust, mida käkerdistest ministrite poolest rikas koalitsioon meile lubab. Kultuur aga guugeldab Eestis juba ammu kummalisi radu ja allakäigutrepist ei suuda seda üles juhatada isegi nii silmakirjalik dokumendilaadne tekst nagu Koalitsioonilepe 2025.
Vsevolod Jürgenson
