Naiste kohustusliku sõjaväeteenistuse teema üle on arutletud aastaid. Juba 2015. aasta riigikogu valmiste eel tõstatus teema naiste sõjaväkke kutsumisest, ent esialgne õhin vaibus. Kerkisid küsimused, kas ühiskond on taoliseks muutuseks valmis? Kuidas on noored naised moraalselt ja füüsiliselt valmis kutsealusteks saama? Mis eesmärki naiste kohustuslik ajateenistus üldse täidaks? Küsimused jäid õhku ja nii ei puudutanud toona sõlmitud koalitsioonilepe naiste sõjaväkkekutsumist, sedastades küll vajaduse anda naistele soodsamad võimalused kaitsevaldkonnas vabatahtlikena kaasa lüüa, mida seni on ka kasutatud.
Feminist Maruste etteaste.
Ent naiste kohustusliku sõjaväeteenistuse teema jäi vaikselt tiksuma ning tänaseks on see taas tõusnud päevakorda, kui väidetavalt ainus võimalus täita madalast sündivusest ja noorte meeste täbarast tervislikust olukorrast tingitult hõredaks muutuvaid kutsealuste ridu.
Vana sõnumi ülessoojendajaks valis Reformierakonna nõukoda endise väärika riigikohtuniku ja Euroopa inimõiguste kohtu töös kaasa löönud Rait Maruste, kes imelise liberaalfeministliku murega tõi välja, et põhiseaduses ei leidu punkti, miks peaks naisi diskrimineerima, jättes nad ilma sellisest mõnusast privileegist nagu sõjaväekohustus. Marustet ajab raevu kohutav ebaõiglus, et tänane riigikaitse on sooliselt ebavõrdne, eelistades naistele mehi. Maruste on kindel, et soolise võrdsuse nimel tuleb öelda lahti senisest militaarpraktikast ning anda naistele meestega võrdne võimalus täita sõjaväes sundaaega teenides oma kodanikukohust.
Marustet toetab kaitsereservide ameti juht Anu Rannaveski, kes toob naiste kohustusliku sõjaväeteenistuse vajaduse õigustamiseks välja tõiga, et Eestis lihtsalt ei jätku enam vajalikul arvul mehi, keda sõjaväkke kutsuda ning selle tühiku täidaksid suurepäraselt naised. Rannaveski tõi välja karmi statistika, et kui paarkümmend aastat tagasi sündis meil aastas 15 000 poisslast, kellest relvakandjaid kasvatada, siis nüüd on sündide arv kuivanud 4000 peale, mis ei võimalda mingi nipiga plaanidesse kirja pandud 4100 kutsealust aastas kokku saada. Naised sõjaväkke, sest nii õnnestub vähemalt mingi aeg värbamisplaani täita. Selle üle, kui hävitavalt naiste sõjaväkke kutsumine mõjub niigi katastroofilises seisus demograafilisele olukorrale, ametnikuhing muidugi ei arutle, sest tema tegutseb ju omas mullis ja lähtub vaid sõjaväe värbamisvajadustest.
Naiskutsealuste asemel palgaarmee?
Nagu muudeski eluvaldkondades, taganevad Eesti liberaalid naiste sõjaväeteenistust toetades väärtustest, mis mujal maailmas on kohustusliku teenistuse asemel toonud eelistuse kutseliste sõjaväelastega mehitatud palgaarmeele, kus lepingulistele pühendunud teenistujatele on võimalik anda märksa parem väljaõpe, saavutades seeläbi kindlama võitlusvõime ning tõhususe nii kaitse kui ka ründeoperatsioonide läbiviimisel. Naiste sõjaväestamist kohtab sellistes militaarriikides nagu Iisrael ja Põhja-Korea. Hiinlasedki on loonud punaloosungliku ühise sõjaväekohustuse meestele ja naistele. Lisaks kutsutakse naisi kutsealusteks Tšaadis, Malis, Mosambiigis ja veel mõnes Aafrikas sissilahinguid pidavas riigis. Kui tuua paralleeliks, kuidas Eesti aktsepteerib e-valimisi, mis peale meie on kasutusel veel vaid Venezuelas ja Venemaal, pole muidugi imestada, kui Reformierakonna arvestatav tegija, kellele sekundeerib kaitsevaldkonna ühe olulisima ameti juht, leiab, et naiste sundsõjaväestamine on igati tervitatav.
Oht Eestile.
Lisaks relvakandjate arvule, on mitmeid sama olulisi või suisa olulisemaid väärtusküsimusi, millest oleneb Eesti suguse väikeriigi kestmine ning üheks selliseks on juba mainitud demograafiline olukord, mis praegu näitab selgelt nii eesti rahva kui ka sellega seotud riikluse hävimist. Kui prognoosid näevad sünnikordaja püsimisel 1,16 lapse tasemel naise kohta sajandi lõpuks kodanikkonna kahanemist 600 000 inimeseni, tekib tahtmatult küsimus, mida ja kelle jaoks me üldse pingutame? Tegemist on katastroofiga, mis tähendab nii rahvuse, kultuuri, keele kui ka riikluse kadumist ja siin ei aita meid mitte sünnitamisealiste naiste kasarmusse sulgemine, vaid hoopis tasakaalukas perepoliitika ja vasakliberaalsete perekonda ning emadust naeruvääristavate seisukohtade ja nende kandjate blokeerimine nii meedias kui ka igapäevases suhtluses, sest just perekondade kaitsetuses ja äärmusfeministlikus liberaalpropagandas peitub suurim oht Eesti iseseisvusele. Pole sünde, pole lapsi, pole tulevikku. Selleni jõudmiseks pole meie sõjakal naabril vaja teha ainsatki pingutust. Nii tuleb seisukohta naiste kohustuslikust sõjaväeteenistusest lugeda läbinisti ohtlikuks ja riigivaenulikuks. Jah, me võime selle üle diskuteerida, kuid igaüks, kellel vähegi armastust oma maa vastu, saab aru, et emadust naeruvääristades ja naisi silmakirjaliku võrdsuse nimel relvile sundides kodust eemale kiskudes, teeme oma rahvale ja riigile karuteene. Aga karude ja nende märatsemisega peaks meil olema ajalooline kogemus.
Vsevolod Jürgenson
