Aegade kesiseima toetusega peaministri Kristen Michali sooritatud mustkunstitrikk võib veenda üksnes kergeusklikke, et käimas on tõsine valitsusremont. Sotside pikale lainele saatmine ei muuda praegust hädakabinetti sugugi tegusamaks, sest yokokraatia ja keldotroopia asemele ei pakuta peale poliittehnoloogiliste valede ühtki toimivat lahendust. Siiski tuleb Michali tunnustada harrastusnäitlejaliku toimetuleku eest, ajada tõsise näoga jama, otsekui oleks sotsid takistanud häid reformiste lõpetamast maksufestivali. Ettevõtte tulumaksust loobumine ja julgeolekumaksuks nimetatud esimesest eurost arvestatava lisatulumaksu kukele saatmine on lollide lohutus, millega mudaliigasse äpardunud reform püüab oma määritud rinnaesist enne kohalikke valimisi kasida. Kes matsu jagab, mõistab, et sotside süüdistamine hommikust õhtuni rahva heaolule mõtleva empaatilise valitsuse töö takistamises, on vaid verbaalse kõhulahtisuse kaugelearenenud sümptom.
Mida teeks hooliv valitsus.
Kui Michal tõepoolest sooviks Kaja Kallase nurijuhtimisel alanud Reformierakonna allakäiku peatada, poleks mõtet sotside peale valetada, vaid asuda tegude juurde, mis Eesti allakäiguspiraalilt välja juhataks.
Kõigepealt tuleb valitsusel end kokku võtta ja vaatamata kesisele teadmistepagasile, töötada kiirelt välja bürokraatia vähendamise meetmed ja Eesti suurusele riigile ning selle võimekusele vastava riikliku juhtimise mudel. Sellest, et vajame ministeeriumide megaarvuka töötajaskonna kokkutõmbamist ja riigiametites vohava dubleerimise kaotamist, on pikalt räägitud. Olge siis sõnapidajad ja tehke asi ära, sotsialistlikust pidurist vabanenud parempoolsed ideedegeneraatorid! Muidu pole teie suurustamisest ju muhvigi kasu, kui kuuleme, et ridade hõrendamise asemel lisandub avalikku teenistusse üha uusi töökohti. Näiteks teatas Põllumajandus- ja toiduamet (PTA), et loob üle Eesti loomade heaolu kohta laekuvatele vihjetele reageeriva üksuse, mille kasutusse antakse loomapuuridega kaubikud. Jälle tekib sadu töökohti, kuhu erakonna broilereid rakendada.
Teise olulise asjana tuleb lõpetada krooniline yokotamine ja koostada plaan, kuidas tuua Eestis elektrihind ilma igasuguste tuulikujamade ja paneeliparistamisteta alla. Meil on põlevkivi ja tehnoloogia, kuidas seda soojusjaamades senisest märksa loodussäästlikumalt reformisõbralikeks elektrimolekulideks kloppida. Saaks vaevast lahti ja paneks ettevõtluse odava elektriga kiirelt kasvama.
Ettevõtluse reanimeerimine on ülesanne, mis ei kannata oodata, sest surnut ei aitaks enam ka suult suhu hingamine. Tagame ettevõtluskeskkonna, mida ei kägista bürokraatia, käivitame tööjõuturu, kuhu jõuavad kohalikes kutseasutustes hea ettevalmistuse saanud spetsialistid, kelle haridus vastab ettevõtlussekstori ootustele. Kaalume kodumaise kauba toetamist, et tagada konkurentsivõime.
Ärme unustame ka lihtsat inimest. On ruumi langetada tulumaksu ja kärpida käibemaksu ning luua ka käibemaksuerisused. Tõsta tuleb pensione ja taastada peretoetused. Alles siis on mõtet heietada sotside sigadustest, kelle maksupoliitilisi vigu tuleb õilsatel reformistidel nüüd siluda.
Reform200 ruulib.
Muidugi ei usu ükski poliitikat veidigi tönkav inimene, et Michali klubi millegi sellisega hakkama saaks. Seepärast oleks kõigile parem, kui “Reform200” ja “Eesti ei tea mis number” valitsus tagasi astuks ja vabastaks koha neile, kellele riik ja rahvas tõeliselt korda lähevad. Kui kahe koalitsioonierakonna viimane reiting ulatub vaevu 15% kanti, samas, kui riigikogus omatakse vanade aegade mälestusena 52 kohta, kuulutaks vastutustundlik president välja erakorralised valimised. Karisest pole aga mõtet seda loota, sest tema tee kisub, kas siis mugavusest või lihtsalt hoolimatusest, rahvast üha enam lahku.
Mida teeks hooliv valitsus.
Kui Michal tõepoolest sooviks Kaja Kallase nurijuhtimisel alanud Reformierakonna allakäiku peatada, poleks mõtet sotside peale valetada, vaid asuda tegude juurde, mis Eesti allakäiguspiraalilt välja juhataks.
Kõigepealt tuleb valitsusel end kokku võtta ja vaatamata kesisele teadmistepagasile, töötada kiirelt välja bürokraatia vähendamise meetmed ja Eesti suurusele riigile ning selle võimekusele vastava riikliku juhtimise mudel. Sellest, et vajame ministeeriumide megaarvuka töötajaskonna kokkutõmbamist ja riigiametites vohava dubleerimise kaotamist, on pikalt räägitud. Olge siis sõnapidajad ja tehke asi ära, sotsialistlikust pidurist vabanenud parempoolsed ideedegeneraatorid! Muidu pole teie suurustamisest ju muhvigi kasu, kui kuuleme, et ridade hõrendamise asemel lisandub avalikku teenistusse üha uusi töökohti. Näiteks teatas Põllumajandus- ja toiduamet (PTA), et loob üle Eesti loomade heaolu kohta laekuvatele vihjetele reageeriva üksuse, mille kasutusse antakse loomapuuridega kaubikud. Jälle tekib sadu töökohti, kuhu erakonna broilereid rakendada.
Teise olulise asjana tuleb lõpetada krooniline yokotamine ja koostada plaan, kuidas tuua Eestis elektrihind ilma igasuguste tuulikujamade ja paneeliparistamisteta alla. Meil on põlevkivi ja tehnoloogia, kuidas seda soojusjaamades senisest märksa loodussäästlikumalt reformisõbralikeks elektrimolekulideks kloppida. Saaks vaevast lahti ja paneks ettevõtluse odava elektriga kiirelt kasvama.
Ettevõtluse reanimeerimine on ülesanne, mis ei kannata oodata, sest surnut ei aitaks enam ka suult suhu hingamine. Tagame ettevõtluskeskkonna, mida ei kägista bürokraatia, käivitame tööjõuturu, kuhu jõuavad kohalikes kutseasutustes hea ettevalmistuse saanud spetsialistid, kelle haridus vastab ettevõtlussekstori ootustele. Kaalume kodumaise kauba toetamist, et tagada konkurentsivõime.
Ärme unustame ka lihtsat inimest. On ruumi langetada tulumaksu ja kärpida käibemaksu ning luua ka käibemaksuerisused. Tõsta tuleb pensione ja taastada peretoetused. Alles siis on mõtet heietada sotside sigadustest, kelle maksupoliitilisi vigu tuleb õilsatel reformistidel nüüd siluda.
Reform200 ruulib.
Muidugi ei usu ükski poliitikat veidigi tönkav inimene, et Michali klubi millegi sellisega hakkama saaks. Seepärast oleks kõigile parem, kui “Reform200” ja “Eesti ei tea mis number” valitsus tagasi astuks ja vabastaks koha neile, kellele riik ja rahvas tõeliselt korda lähevad. Kui kahe koalitsioonierakonna viimane reiting ulatub vaevu 15% kanti, samas, kui riigikogus omatakse vanade aegade mälestusena 52 kohta, kuulutaks vastutustundlik president välja erakorralised valimised. Karisest pole aga mõtet seda loota, sest tema tee kisub, kas siis mugavusest või lihtsalt hoolimatusest, rahvast üha enam lahku.
Vsevolod Jürgenson
