Eestieest.com portaali peatoimetaja 10000nes artikkel!
Hea tava näeb ette, et uuele valitsusele antakse 100 kriitikavaba päeva, mil on võimalik end oludega kurssi viia ning asuda valimistel antud lubadusi täitma. See tore põhimõte kehtib kindlasti ka läinud aasta detsembris tööd alustanud Tallinna Linnavalitsuse kohta. Ent veel kuu ja kriitikavabadus saab läbi ning siis ootab linnaelanik, et lubatu hakkaks tegudeks saama. Ometi tekib juba praegu, mil linnapea Raudsepa kabinet on toimetanud juba ligi 70 päeva, kahtlus, et mingit olulist pööret pealinna valitsemises ei tule ning pigem hakatakse eelkäijate kombel hõiskama toredatest töövõitudest ning leelotama regilaulu kogukonnakesksest, putukaväiladega õnnistatud ning segregatsiooni ning autodega võitlevast kliimateadlikult euroopalikke väärtusi juurutavast linnaruumist. Just selline kahtlus tekib, kui lugeda linnaarhitekt Andro Männi poolt Postimehele antud ohkivõhedat intervjuud.
Mänd peaks olema juhtfiguur, kes oma taiplikkuse ja professionaalse põhjalikkusega oskab viia Tallinna normaalsetele arenguradadele, millelt eelnevad, eriti sotsiaaldemokraatlikud linnajuhid, selle mängeldes eemale juhtisid. Tallinn võiks saada kohaks, kus mõeldakse linna toimimisest ühtse organismina, kus ühtviisi hästi tunneksid end nii jalgsi liiklejad kui ka autodega sõitjad ja ometi kord lõpetatakse jalgratastel ja tõuksidel kõnniteedel jalutajaid terroriseeriva vähemuse eelistamine kõigile teistele; linnaks, mille arengus pole kohta ideoloogilistest liialdustest sündivaile projektidele, sest kehtestatud üldplaneering on määranud harmoonilise ja targa arengustrateegia. Kahjuks tekib linnaarhitekti mõttearendusi lugedes mulje, nagu oleks kogu linnaplaneerimine mäng, kus lõputult katsetada mingeid isiklikest eelistustest sündinud seisukohti.
Visioon on, ent motivatsiooni napib.
Männi põhiteemaks näib olevat keeleline ja sotsiaalne segregatsioon, millega tulevat võitlusse asuda. Linnaarhitekti sõnul süvenes enne tema ametisse asumist trend, kus jõukamad ja vaesemad linnakodanikud elavad üha sagedamini väga erinevates linnaosades. Eestis mõjutas seda protsessi ka rahvuseline koosseis. „Ei pea olema väga doktorikraadiga inimene, et saada aru, et tegelikult, kui sellised protsessid jätkuvad, siis on linna jaoks väga suur probleem. Sellest kujuneb ilmselt linna kõige suurem ja peamine probleem paarikümne aasta pärast,“ kinnitab Mänd tõsimeeli, samas rõõmustades, et kuna sündivus kahaneb ja linna elanike kasv tuleb peamiselt riigi muudest piirkondadest siia elama asuvate inimeste arvelt, võib ka segregatsioon aeglustuda. Kahjuks jääb tema mõttearendus häguseks, et kuidas demograafilisse auku kukkumine meid paha segregatsioonitondi vastu aitab.
Samas tunnistab linnaarhitekt, et tema lemmiklinnaosa on Lasnamäe, mille ta lubab muuta tõeliseks imeasumiks, kust ei puuduks ka New Yorki keskpargile sarnanev ultrakaasaegne puhkeala. Igati tervitatav, sest siis ehk koliksid Tammsaare pargi vallutanud noortekambad, kellega praegune linnavalitsus ei oska midagi ette võtta, tagasi Lasnamäele, kus nad segregatsioonihirmust vabana võiks Central Pargis oma jõumänge ja meeleolu tõstvate ainete tarvitamist senise eduga jätkata.
Et Lasnamäel segregatsiooni lõhkuda, lubab Mänd hakata rajama sinna seniste korrusmajade asemel kauneid ridaelamuid koos roheliste aiakestega. Milline tore perspektiiv on küütida seni Pirital ja Meriväljal segregatsiooni taset hoidvad eramutes pesitsevad perekonnad Lasnamäele. Jälle üks probleem murtud.
Sama revolutsiooniliselt lubab Mänd arendada ka Põhja-Tallinna, murdes sealse poolsaarelise asendi põhjustatud transpordiprobleemi sellega, et käivitab vanast kaubajaamast maha jäänud raudteetrassil tiheda reisrongiliikluse. „Seal tegelikult ju kaubarongid siiamaani sõidavad aga nad sõidavad väga harva. Mina näen küll, et siin on ülisuur potentsiaal kasutada reisironge, sest tõesti rööpad on maas, raudteekoridor on olemas, et meil on vaja ainult sinna neid peatuseid tekitada ja mõningaid ristmikke muuta turvalisemaks,“ räägib Mänd. On tõesti keeruline mõista, kas kõrgelt austet linnaametnik viskab omaarust peent nalja või kust see segaselt sõnastatud linnasisese Rail Baltica mõte tegelikult tuli.
Vanalinnast rääkides lubab Mänd, et kohe-kohe hakkab toimuma sealsete lagunenud kõnniteede ja ära vajunud tänavate renoveerimine. Esimese asjana pidavat saama korda Raekoja platsi piinlikult lainetav sillutis, ent sellise lubadusega vaevalt Tallinna asjadega veidigi kursis olevaid inimesi püüab. Raekoja platsi sillutise põhjalik remont oli hädapärase tööna kirjas juba Kommunaalameti 2014. aasta plaanides, ent ikka on midagi vahele tulnud.
Muidugi pole Mänd ametnikuna rumal ja haistab uue linnavalitsuse meelsuses teatud muutusi. Sestap annab ta isegi põlatud autodele Tallinnas väikeste mööndustega tulevikuvõimaluse. Ta rõhutab, et autosid ei saa linnaruumis täielikult välistada, kuid parkimine ei pea tingimata olema otse ukse ees ja tulevikus tuleb autod jätta kodust kaugemale. Nii et kui aselinnapea kuulutab Tallinnas seni praktiseeritud autojuhtide kägistamine lõpetamist, siis linnaametnik usub, et vaikselt saab rihma taas koomale tõmmata.
Planeeringute vaev ja valu.
Kummaline, et linnaarhitekt ei räägi intervjuus sõnagi enda poolt juhitud planeerimisameti tegelikest ülesannetest, milleks peaks olema kiire, arengut suunavate üldplaneeringute kehtestamine ning nende järgi linnas tõhusate arendustingimuste loomine, samuti planeeringute menetlemine lühima võimaliku ajaga, kaasates protsessi võimalikult lai kogukondlik esindus. Arendused, mis määravad inimeste elukvaliteeti, ei saa lähtuda ametnike suvast ja mingitest udustest nägemustest, vaid ikka õiglasest, bürokraatiavabast ja kiirest planeerimisprotsessist ning just selles osas jääb Tallinnal juba aastaid vajaka.
Kuidas planeerimisega Tallinnas jännis ollakse, näitab see, et 2019. aastal algatatud Kesklinna üldplaneering pole tänaseks jõudnud veel isegi vastuvõtmise, saati siis kehtestamise staadiumisse. Lasnamäe elamualade üldplaneering algatati aastal 2005 ning jõudis kehtestamiseni septembris 2020. Tõeline rekord kuulub aga Põhja-Tallinna üldplaneeringule, mis peale algatamist 2006. aasta jaanuaris jõudis aastal 2025 vastuvõtmiseni. Millal üldplaneering kehtestatakse, teab nähtavasti üksnes taevane jõud, igatahes mitte Linnaplaneerimise amet, mille ainus eesmärk näikse olevat aastakümneid menetleda, sest palk jookseb ja ametnik rõõmustab. Muidugi tekib küsimus, et kui üldplaneeringud võivad vananeda juba 20 aastaga, siis kuidas saab neid sama pikalt menetleda ja milline on nende väärtus? Linnaarhitekti aga taolised pisiseigad ei koti. Tema võitleb segregatsiooniga, teeb Lasnamäest Baltimaade New Yorki ning lubab toimetada va pahad autod koduuksest eemale.
Kriitikavabadusest ei pea saama arulagedus.
Piinlik, ent kui rääkida 100 kriitikavabast päevast, siis vähemalt mingigi muutus töökultuuris peaks olema Tallinna Linnavalitsuses juba toimunud ja tegevusse asunud inimesed, kes ei uduta kasutuist visioonidest, vaid tegelevad asiste asjadega, olgu neiks siis planeerimisprotsesside kontrolli alla saamine või kõnniteede muutmine ohutuks, et linlane võiks neil sammuda hirmuta, sattuda järgmisel hetkel elektriratta või tõuksi ette. Vähem kasutut jura, rohkem tegusid! Ja kui ei oska, tuleks seda tunnistada.
Vsevolod Jürgenson
