Sotsiaalmeedias ja kommentaariumides asjatavate valitsuse hääletorude leksikoni on ilmunud kriitika vaigistamiseks uus võte – kõiki, kes praeguse maksutõusuvalitsuse tegemisi kahtluse alla seavad, süüdistatakse virisemises, mis pidavat olema eestlaste rahvussport ning kremlile kasulik idiootsus. See reformilembide nupukas võte meenutab kunagiste tublide pravdistide varamusse kuulnud kavalat nippi, kui iga partei joones kahtlejat hurjutati kui imperialistide käsilast ja helgesse tulevikku viivale teele takistuste loopijat. Ka reformivalguse insenerid lubavad meile helget tulevikku, nuputades tõemeeli, kuidas tagada kogu maa elektrifitseerimine odavama hinnaga. See on otsekui ajalooõpikust maha kirjutatud lõik kunagiste enamlaste ülimast tarkusest. Ent Eesti elu kisub vaatamata valitsuse geniaalsusele üha enam kiiva ja õigustatud usaldamatus riigi vastu üksnes süveneb. Kuidas saakski usaldada riiklikke institutsioone, mille pilgu all toimuvad taolised kahtlased ärid nagu RMK puiduafäär ning Rail Baltica rahaveski üha kiirem pööritamine olukorras, kus pole selge, kas Läti jätkab kahtlase projektiga või muutub meie megaraudtee üliedukaks ühenduseks Tallinna ja Ikla vahel.
RMK kui semudest ettevõtjate parim sõber.
Tänaseks on selgunud, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) müüs kümmekonna aastaga üheksale ettevõttele paberi- ja küttepuitu alla turuhinna, mis aitas valitutel teenida ca 40 miljonit eurot lisatulu. Ujusid välja salalepingud, millega müüdi Graanul Investile ja Estonian Cellile puitu märksa soodsamalt kui eelisboonust mitte nautinud ettevõtetele. Lahedast diilist saadi lisatulu üle 23 miljoni euro. Järelvalveorganid vaatasid toimuvale läbi sõrmede, sest küllap said kõigil huvilistel näpud meeldivalt rasvaseks.
Mõnusa korruptiivse kokkumängu muljet süvendab ka viis, kuidas avalikkust püütakse veenda, et tegelikult on RMK-s kõik joonel ja mingeid olulisi sahkerdamisi polegi toimunud. Kui RMK jamad liialt avalikuks tulid ja isegi valdavalt kummitemplina esinev riigikogu hakkas nende suhtes huvi ilmutama, jättis kliimaminister Yoko Alender rahvasaadikutele ja üldsusele mulje, justkui teeks sõltumatu audit selgeks, kas RMK on keelatud tegevusena ja võimalik et muudest huvidest lähtudes, müünud puitu alla turuhinna. Sama jama ajasid riigikogu korruptsioonivastasele ning riigieelarve kontrolli erikomisjonile kliimaministeeriumi asekantsler Antti Tooming ja RMK juht Mikk Marran. Hiljem tuli välja, et audit käsitleb üksnes aastatel 2001–2014 sõlmitud kolme erikokkulepet, mis on aga kriminaalses mõttes aegunud. Ei vastutajaid miljonite kõrvaldamise eest, et korralikku uurimist õiguskaitseorganite poolt. Jokk ja hurraa! Kas midagi sellist oma riigis soosivat valitsust saab usaldada?
Rail Baltica kui räpane muinasjutt.
Ajal, mil riigil ei jätku raha paljudeks esmavajadusteks, kerkib Rail Baltica unelmate trassil mitte kusagile viivaid viaduktide muldkehi, ökotunneleid ja muud mitte kellelegi vajalikke rajatisi, sest pole selge, kas lätlased, kes on raudtee ehitusel esinenud kuritarvituste uurimiseks algatanud kriminaalmenetluse ja tunnistavad häälekalt, et neile seda mõttetut projekti vaja polegi, ikka jätkavad ideoloogilise sajandiehitusega või loobuvad ning suunavad raha märksa vajalikematesse valdkondadesse. Läti peaprokuratuur kahtlustab, et Rail Balticu projektiga tegelevad ametnikud tekitasid seoses infrastruktuuri rajamisega riigile suurt kahju. Olgu siinkohal märgitud, et kuna Läti pole viimasel ajal teinud Rail Balticasse makseid, tulevad sealse ettevõtte töötajate palgad Leedu ja Eesti rahast.
Rail Balticaga seostuvat kuritegelikkust uurib ka Läti parlament, mille komisjoni lõpparuandes tuuakse välja 18 tippametniku nimed, kelle töös ilmneb kriminaalset hooletust.
Riigikontrolör Janar Holm on hoiatanud: “Teadlike valelootuste andmine valmimistähtaegade kohta, ilupildid kosmosejaamadega sarnanevatest terminalidest ja videoanimatsioonid, kus rongid mitusada kilomeetrit tunnis tuhisevad, ning muud sarnast oleme Rail Balticu (RB) puhul juba piisavalt näinud. Raudteed veel mitte!” Eesti aga püüab hambad ristis jätkata, sest kellelegi on see kasulik. Asja ilustamiseks ning kasutu ettevõtmise õigustamiseks on lastud käiku väide, et vajame raudteed selleks, et vajadusel tuua siia NATO väed. Teadupärast ei kuulu sellised jutud kriitika alla.
Praegu puudub selge nägemus, kust võtta raha üha suuremate kulude katteks, mis, nagu kinnitab riigikontrolör Janar Holm, on kasvanud esialgsest kaks korda kallimaks, selge pole enam ka trassivalik, ent õkoduktide ja viaduktide rajamine jätkub ja Rail Baltic Estonia (RBE) kuulutas välja 932 miljoni eurose hanke raudtee ehitamiseks. Raha on meil ju nagu raba, sest lastega peredelt, pensionäridelt ja palgatöötajatelt annab seda va pappi veel piisavalt välja pigistada. Kõige selle peale tahaks küsida, kas sellist segaduses visklevat valitsust peaks kiitma?
Aga mida siin viriseda! Tuleb end sokutada väärikale parteilisele ametikohale ja pappi hakkab sadama, sest keera käkk milline tahes, Eesti demokraatia laseb oma ametnikel karistamatult sullerdada.
RMK kui semudest ettevõtjate parim sõber.
Tänaseks on selgunud, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) müüs kümmekonna aastaga üheksale ettevõttele paberi- ja küttepuitu alla turuhinna, mis aitas valitutel teenida ca 40 miljonit eurot lisatulu. Ujusid välja salalepingud, millega müüdi Graanul Investile ja Estonian Cellile puitu märksa soodsamalt kui eelisboonust mitte nautinud ettevõtetele. Lahedast diilist saadi lisatulu üle 23 miljoni euro. Järelvalveorganid vaatasid toimuvale läbi sõrmede, sest küllap said kõigil huvilistel näpud meeldivalt rasvaseks.
Mõnusa korruptiivse kokkumängu muljet süvendab ka viis, kuidas avalikkust püütakse veenda, et tegelikult on RMK-s kõik joonel ja mingeid olulisi sahkerdamisi polegi toimunud. Kui RMK jamad liialt avalikuks tulid ja isegi valdavalt kummitemplina esinev riigikogu hakkas nende suhtes huvi ilmutama, jättis kliimaminister Yoko Alender rahvasaadikutele ja üldsusele mulje, justkui teeks sõltumatu audit selgeks, kas RMK on keelatud tegevusena ja võimalik et muudest huvidest lähtudes, müünud puitu alla turuhinna. Sama jama ajasid riigikogu korruptsioonivastasele ning riigieelarve kontrolli erikomisjonile kliimaministeeriumi asekantsler Antti Tooming ja RMK juht Mikk Marran. Hiljem tuli välja, et audit käsitleb üksnes aastatel 2001–2014 sõlmitud kolme erikokkulepet, mis on aga kriminaalses mõttes aegunud. Ei vastutajaid miljonite kõrvaldamise eest, et korralikku uurimist õiguskaitseorganite poolt. Jokk ja hurraa! Kas midagi sellist oma riigis soosivat valitsust saab usaldada?
Rail Baltica kui räpane muinasjutt.
Ajal, mil riigil ei jätku raha paljudeks esmavajadusteks, kerkib Rail Baltica unelmate trassil mitte kusagile viivaid viaduktide muldkehi, ökotunneleid ja muud mitte kellelegi vajalikke rajatisi, sest pole selge, kas lätlased, kes on raudtee ehitusel esinenud kuritarvituste uurimiseks algatanud kriminaalmenetluse ja tunnistavad häälekalt, et neile seda mõttetut projekti vaja polegi, ikka jätkavad ideoloogilise sajandiehitusega või loobuvad ning suunavad raha märksa vajalikematesse valdkondadesse. Läti peaprokuratuur kahtlustab, et Rail Balticu projektiga tegelevad ametnikud tekitasid seoses infrastruktuuri rajamisega riigile suurt kahju. Olgu siinkohal märgitud, et kuna Läti pole viimasel ajal teinud Rail Balticasse makseid, tulevad sealse ettevõtte töötajate palgad Leedu ja Eesti rahast.
Rail Balticaga seostuvat kuritegelikkust uurib ka Läti parlament, mille komisjoni lõpparuandes tuuakse välja 18 tippametniku nimed, kelle töös ilmneb kriminaalset hooletust.
Riigikontrolör Janar Holm on hoiatanud: “Teadlike valelootuste andmine valmimistähtaegade kohta, ilupildid kosmosejaamadega sarnanevatest terminalidest ja videoanimatsioonid, kus rongid mitusada kilomeetrit tunnis tuhisevad, ning muud sarnast oleme Rail Balticu (RB) puhul juba piisavalt näinud. Raudteed veel mitte!” Eesti aga püüab hambad ristis jätkata, sest kellelegi on see kasulik. Asja ilustamiseks ning kasutu ettevõtmise õigustamiseks on lastud käiku väide, et vajame raudteed selleks, et vajadusel tuua siia NATO väed. Teadupärast ei kuulu sellised jutud kriitika alla.
Praegu puudub selge nägemus, kust võtta raha üha suuremate kulude katteks, mis, nagu kinnitab riigikontrolör Janar Holm, on kasvanud esialgsest kaks korda kallimaks, selge pole enam ka trassivalik, ent õkoduktide ja viaduktide rajamine jätkub ja Rail Baltic Estonia (RBE) kuulutas välja 932 miljoni eurose hanke raudtee ehitamiseks. Raha on meil ju nagu raba, sest lastega peredelt, pensionäridelt ja palgatöötajatelt annab seda va pappi veel piisavalt välja pigistada. Kõige selle peale tahaks küsida, kas sellist segaduses visklevat valitsust peaks kiitma?
Aga mida siin viriseda! Tuleb end sokutada väärikale parteilisele ametikohale ja pappi hakkab sadama, sest keera käkk milline tahes, Eesti demokraatia laseb oma ametnikel karistamatult sullerdada.
Vsevolod Jürgenson
