Sanitaarremondi läbinud valitus jätkab samas rütmis Kaja Kallase läbikukkunud kabinetiga. Reformierakonna sangarlikud masohhistid ei kahtle hetkekski, et kõigi hädade lahendus on kodanike karm maksustamine, toimugu see siis millise ettekäändega tahes.
Vaatamata sellele, et paljud analüütikud näevad tulumaksu tõstmises majandust pärssivat meedet ning viitavad selle sammu pöördumatult negatiivsetele mõjudele, sammub uue hooga rahandusel kõrist haaranud minister Jürgen Ligi ummikusse jõudnud Võrklaeva poolt sisse tallatud rada. Talle sekundeerib vastne majandus- ja tööstusminister Erki Keldo, kes juba ette vabandab oma suutmatust majandust tõusule vedada imeliselt demagoogilise väitega, et tegelikult ongi valikutes vaid halvad ja väga halvad lahendused. Taas võib siin parafraasina meenutada juba V. I. Lenini poolt ajalukku kirjutatud tõdemust, et mida halvem rahvale, seda parem globaalsele julgeolekule, roheäärmuslusele ja ELi ühtsusele.
Keldo näol on tegemist puhtsüdamliku lapsesuuga, kelle väljaütlemised pakuvad meile näiteid võimul olevate poliitjõudude demagoogilisest lähenemisest maksupoliitikale. Truu parteibroilerina viskub ta kaitsma kavandatavat julgeolekumaksu, mille otstarbekuse ja kindlale eesmärgile orienteerituse osas valitseb paras segadus. Kuid Keldo leiab, et kui teisiti ei saa uusi makse kriitikavabalt kehtestada, tuleb maksustamine siduda julgeoleku tagamisega ning siin on võimalik sulgeda iga oponendi suu süüdistusega vaenulike jõudude kasuks töötamises. Tsiteerigem Keldot: “Uue valitsuse esitletud tähtajalise laiapindse julgeolekumaksu debatt on hoogsalt alanud. Demokraatlikus ja avatud ühiskonnas peabki olema kõigil õigus oma arvamusele, aga kui räägime riigi iseseisvusest ja selle püsima jäämisest, ei tohiks vabaduse hind olla iial liiga kõrge.”
Peaminister Kristen Michal on lubanud suunata järgmistel aastatel riigikaitsekulutusteks lisaks senisele veel miljardi aastas. Kahjuks pole koalitsioonilepingus selgelt lahti kirjutatud, kuidas seda miljardit kavatsetakse kasutada. Muidugi on tegemist riigisaladusega ning iga pisimatki detaili pole võimalik avalikustada, ent koalitsioonileppes olevast konstateeringust, et valitsus teeb kõik Eesti igakülgseks kaitsmiseks ja turvatunde tagamiseks, suurendades laiapindseid julgeolekuinvesteeringuid ning soetades vajaliku laskemoonavaru, tagades sellega, et Eesti on hästi kaitstud NATO ja Euroopa Liidu liikmesriik, kuhu on turvaline investeerida, jääb julgeolekumaksu eesmärgipärasuse hindamisel ilmselgelt väheks. Ootaks selget ülevaadet, kui palju inimesed peavad julgeoleku tõstmiseks enda sissetulekutest loovutama ja mida me selle eest vastu saame. Kui tõhusad on relvad, mida kavatsetakse soetada ning millist heidutusväärtust ja kaitsepotentsiaali need omavad.
Riigi kaitsevõime algab inimestest.
Julgeolekumaksu kehtestamise õhinas ei tohi unustada, et riigi kaitsevõimet ei määra mitte üksnes kaitseinvesteeringuteks suunatud SKP portsent, vaid ka mitmed muud mitterahalised väärtused, millest olulisim on inimeste usaldus oma riigi vastu, millest otseselt tuleneb kaitsetahe. Ja just siin on Reformierakonna eelmine Kaja Kallase juhitud valitsus teinud olulisi möödalaskmisi, lükates arrogantse ülbusega inimesi riigist kaugemale. Michali valitsus näib vähemalt nende esimesi samme jälgides sama joonist jätkavat. Räägitakse vaid maksude tõstmisest, väidetavalt üle jõu elamise piiramisest, kuid seda mitte riigi tasandil, vaid inimeste sotsiaaltoetusi ja abirahasid kärpides ning pensione maksustades, samas unustades, et riik, mis ei hooli omadest, ei saa loota nende kaitsetahtele, keda halastamatult maksustatakse ning ideoloogiliselt tasalülitatakse.
Juba praegu kasvab hoogsalt eestlaste arv, kes kodumaa tolmu jalgadelt pühivad ning suunduvad otsima paremat elu maades, kus majandus pole läbinud kallaslik-võrklavalikku kohitsemist ning töö eest tasutakse märksa heldemalt, samas kui kauplustes vaatavad hinnasiltidelt vastu väiksemad numbrid. Ka pidev sõjahüsteeria, mida reformierakondlik poliitagenda viimastel aastatel on jõuliselt arendanud, paneb inimesi Eestist lahkuma, tõrjudes samas eemale investeeringuid ning vähendades võimalust tasuvat tööd leida. Vähetähtis pole rahva kaitsetahte hävitamisel seegi, et Eestis viibib kümneid tuhandeid sõjaväekohuslastest ukrainlasi, kes on oma riigi kaitsmisest kuritegelikult loobunud. Meie valitsus aktsepteerib seda ning miks siis loota, et eestlased peaksid ukrainlastest rumalamad olema ja sõja korral oma naha turule tooma, kui võib lihtviisil plehku panna.
Kaitsevõime tagab hooliv valitsus.
Kaitsevõime algab valitsusest, mille liikmed armastavad oma maad ja rahvast ning mõtlevad eelkõige inimeste heaolule, mitte ei nuputa väsimatult uute maksude kallal, et katta kõrgete palkade ja põhjendamatute kulude tõttu üle jõu kalliks muutunud valitsussektori vajadusi. Eluga toimetulek ning teadmine, et sinuga arvestatakse ja sulle mõeldakse, kasvatab inimestes tahet seista riigi eest, kelle kodanikud ollakse. Praegune valitsus teeb kõik, et kodanikuuhkust hävitada ja seepärast ei anna julgeolekumaks mingit garantiid Eesti kaitsevõime parandamiseks. Riigi valitsemine pole üksnes oma tahte pealesurumine ja erakonna toiduahela ootuste rahuldamine. Seni kui Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid seda ei taipa, pole Eesti kaitstud.
Julgeolekumaksu kehtestamise õhinas ei tohi unustada, et riigi kaitsevõimet ei määra mitte üksnes kaitseinvesteeringuteks suunatud SKP portsent, vaid ka mitmed muud mitterahalised väärtused, millest olulisim on inimeste usaldus oma riigi vastu, millest otseselt tuleneb kaitsetahe. Ja just siin on Reformierakonna eelmine Kaja Kallase juhitud valitsus teinud olulisi möödalaskmisi, lükates arrogantse ülbusega inimesi riigist kaugemale. Michali valitsus näib vähemalt nende esimesi samme jälgides sama joonist jätkavat. Räägitakse vaid maksude tõstmisest, väidetavalt üle jõu elamise piiramisest, kuid seda mitte riigi tasandil, vaid inimeste sotsiaaltoetusi ja abirahasid kärpides ning pensione maksustades, samas unustades, et riik, mis ei hooli omadest, ei saa loota nende kaitsetahtele, keda halastamatult maksustatakse ning ideoloogiliselt tasalülitatakse.
Juba praegu kasvab hoogsalt eestlaste arv, kes kodumaa tolmu jalgadelt pühivad ning suunduvad otsima paremat elu maades, kus majandus pole läbinud kallaslik-võrklavalikku kohitsemist ning töö eest tasutakse märksa heldemalt, samas kui kauplustes vaatavad hinnasiltidelt vastu väiksemad numbrid. Ka pidev sõjahüsteeria, mida reformierakondlik poliitagenda viimastel aastatel on jõuliselt arendanud, paneb inimesi Eestist lahkuma, tõrjudes samas eemale investeeringuid ning vähendades võimalust tasuvat tööd leida. Vähetähtis pole rahva kaitsetahte hävitamisel seegi, et Eestis viibib kümneid tuhandeid sõjaväekohuslastest ukrainlasi, kes on oma riigi kaitsmisest kuritegelikult loobunud. Meie valitsus aktsepteerib seda ning miks siis loota, et eestlased peaksid ukrainlastest rumalamad olema ja sõja korral oma naha turule tooma, kui võib lihtviisil plehku panna.
Kaitsevõime tagab hooliv valitsus.
Kaitsevõime algab valitsusest, mille liikmed armastavad oma maad ja rahvast ning mõtlevad eelkõige inimeste heaolule, mitte ei nuputa väsimatult uute maksude kallal, et katta kõrgete palkade ja põhjendamatute kulude tõttu üle jõu kalliks muutunud valitsussektori vajadusi. Eluga toimetulek ning teadmine, et sinuga arvestatakse ja sulle mõeldakse, kasvatab inimestes tahet seista riigi eest, kelle kodanikud ollakse. Praegune valitsus teeb kõik, et kodanikuuhkust hävitada ja seepärast ei anna julgeolekumaks mingit garantiid Eesti kaitsevõime parandamiseks. Riigi valitsemine pole üksnes oma tahte pealesurumine ja erakonna toiduahela ootuste rahuldamine. Seni kui Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid seda ei taipa, pole Eesti kaitstud.
Vsevolod Jürgenson
