Nädalavahetus tõotab kujuneda tõeliselt elamusterohkeks. Estonia kontserdisaalis kõlab kahel õhtul maestro Järvi juhatusel Mahleri kaheksas sümfoonia, Paide E-Piima hallis toimub aga Keskerakonna raskekaalaste Kõlvarti ja Kiige otsustav mõõduvõtmine. Olgu öeldud, et mõlemale sündmusele on piletid välja müüdud.
Peatumata pikemalt Mahleri teose igavikulistel väärtustel ning vaagimata Neeme Järvi eestvõtmisel teostuva järjekordse suurvormi ettekande mõju Eesti muusikale ja kultuurile, vaagiksin põgusalt teise ettekandele tuleval suurvormi ehk siis Keskerakonna esimehe valimiste tähendust praeguse segase poliitolukorra kontekstis.
Keskerakonna lõhenemine.
Keskerakond on alates Edgar Savisaare lavalt lahkumist üritanud kasutada võimalusi, mida savisaarlusest lahti haakimine pakkus. Kahjuks ei suutnud suure Edgari mantlipärija Jüri Ratas eelkäija kohta täies mahus üle võtta ning aastakümnete vältel tugeva juhiga harjunud seltskond hakkas üha enam lagunema eraldiseisvateks kampadeks, mille vaateid ühendada muutus üha keerulisemaks. Erakonna esimehe kõrval kerkis arvestatavaks jõuks Kõlvarti tiib, kus ei kardetud kritiseerida erakonna esimehe pragmaatilist otsust moodustada valitsus koos EKRE-ga, mis muutuski võidu asemel valusaks lüüasaamiseks. Reformiga sõlmitud abielu osutus aga tõeliseks pettumuseks, mille tulemusel kannatas Ratase renomee niivõrd, et seni veel esimeest kuulanud juhatus kaldus üha selgemalt toetama Kõlvartit, kes oskab argumenteerida, jääb ka tulistes debattides targalt külmaks ning mis eriti oluline, omab Tallinna linnavalitsuses positsiooni, mis võimaldab pakkuda poolehoidjatele atraktiivset rakendust nii poliitilistel kui ka muudel linna töökohtadel. Peale peaministri kohalt tagasiastumist ja erakonna valitsusest välja kukkumist Ratasel see Eesti poliitikas nii oluline võimekus puudub.
Kõlvarti võimalused.
Jüri Ratas pole rumal ning aimates erakonna sisepingete kasvades tõsist ohtu oma poliitilisele karjäärile, otsustas ta tagasi tõmbuda, esitades enda asemel esimehe kandidaadiks Tanel Kiige. Kas mängis siin oma osa Ratase solvumine või usub ta tõemeeli, et pigem sotsdemmidele omaste ultraliberaalsete vaadetega Kiik suudab seista Eesti Keskerakonna eesotsas, teab vaid Jüri ise. Selge on see, et Kiige valimisel erakonna esimeheks jõutakse olukorda, kus keskjõud kaotavad lõplikult näo, niipalju kui seda ühtset agendat erakonnas veel üldse eksisteerib.
Kõlvart seevastu on oma avaldustes olnud sirgjoonelisem ja otsekohesem, kandnud enam keskerakondlikku vaimu, ent kahjuks on temaga see täbar lugu, et eestlastele pole ta saanud omaks ja venelastele muutunud viimase aja avaldustega võõraks, mis aga sugugi ei tähenda, et pühapäeval Paidesse kogunev seltskond teda Kiigele ei eelistaks.
Kõlvarti nõrkuseks on tema tormiline minevik ja möödalaskmised linna juhtimisel, mida opositsioon talle Tallinnas ette heidab. Hiljuti toodi taas avalikkuse ette Kõlvarti Vene suunalised sidemed ning Tallinna opositsioon soovib liikluskaose tõttu algatada tema suhtes umbusalduse. Kui see läbi läheks, muutuks kohe ka Kõlvarti toetus erakonnas. Ent enne pühapäeva seda ei juhtu, sest Kõlvartile tuli appi volikogu EKRE fraktsioon, kes keeldus linnapea umbusaldamist toetama. Muidugi ei maksa arvata nagu oleks Kõlvart EKRE-le sümpaatne. Kindlast mitte! EKRE-t panevad tegutsema pragmaatilised kaalutlused. Kui Kõlvart valitakse Keskerakonna esimeheks, siis sealt lahkuvad eestimeelsed liikmed võivad valida uueks erakonnaks just EKRE. Ka lisanduks EKRE-le toetajaid nende inimeste näol, kelle jaoks muutub Kõlvarti juhitud Keskerakond vastuvõetamatuks.
Kiik või Kõlvart – pole vahet.
Kas Kiik või Kõlvart pole siiski pühapäevase kurbmängu põhiküsimus. Ükskõik, kumb kandidaat ka võidaks, toimuvad nii erakonna sees kui ka toetajaskonnas tõsised muutused, mille tulemusel Keskerakond marginaliseerub veelgi. Kuivõrd muudab see Eesti poliitilist maastikku, näeme juba lähiajal. Siiski äratab huvi Jüri Ratase kandideerimine erakonna juhatusse. Kas õpilane tahab vältida Edgar Savisaare tehtud viga, kui too loobus pakutavast erakonna auesimehe kohast? Tundub, et Ratas plaanib jääda erakonna juhatuse liikmena vajalike hoobade juurde, mis aitaksid tal mõne aasta pärast teostada paleepööret, töötada seejärel erakond taas üles juhtivaks poliitjõuks ning naasta särava juhina Eesti hägustunud poliitikataevasse? Elame näeme! Esmalt saame aga nautida pühapäevast etendust, mis annab silmad ette nii mõnelegi pretensioonikale teatritükile.
Vsevolod Jürgenson
