Avaleht Arvamus Vsevolod Jürgenson: Kellakeeramine – vajalik või tarbetu

Vsevolod Jürgenson: Kellakeeramine – vajalik või tarbetu

Toimetaja märkus: Sellest teemast on aastaid tulutult räägitud.

Kaks korda aastas on inimesed häiritud kellakeeramisest. Üleminek talveajalt suveajale pidavat aitama paremini kasutada valget osa päevast ning muutma tööperioodi viljakamaks. Ometi tekib kahtlus, kas kellaga mängimine ikka annab soovitud tulemust.

Kellakeeramine ei täida eesmärki

Segadus, mida kellakeeramine tekitab, on piisav põhjus sellest loobumiseks. Ajavahetus ei anna majanduslikku kokkuhoidu nagu väidetakse. Ma pole kohanud veel ühtki vettpidavat arvutust, kui suurel hulgal tänu kellakeeramisele energiat kokku hoitakse ning kuivõrd kasvab tänu sellele inimeste tööpanus. Pigem esitavad kellakeeramise pooldajad emotsionaalseid ja ideoloogilisi argumente, mis paneb kahtlema, et tegemist on asjaga iseeneses, nagu ka mitmete muude EL-i ametnikearmee poolt pastakast väljaimetud meetme puhul (banaanide kõverusstandard ja tolmuimejate mootorivõimsuse kärpimine). Samas kaotab mõtte iga poliitiline algatus, mis ei too kasu inimeste heaolule, elujärjele ja majanduslikule toimetulekule. Olen põhimõtteline kampaaniate vastane, milleks pean ka kohustuslikku iga-aastast kellakeeramist.

Kellakeeramine rikub tervist

Regulaarselt tabab meid talvisele gripihooajale lisaks veel kevadine ja sügisene kellakeeramise palavik, mis puudutab iga inimest. Võime küll stoilise rahuga kinnitada, et meile see osutitega mängimine peavalu ei valmista, ent tegelikkuses kujuneb asi teisiti. Kellakeeramine tekitab stressi ja ebamugavust. Kas kõik ajanäitajad said õigeks pandud, ega ma hommikul sisse ei maga, kuidas end järgmistel päevadel tunnen? – need küsimused vaevavad iga eurooplast, kellest on tehtud kellaajaga mängimise katsejänesed.

Eitav suhtumine kellakeeramisse pole pelgalt emotsioon, vaid selle negatiivset mõju on tunnistanud ka meedikud. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning püüd eurodirektiividega evolutsiooni käiku muuta, sulaselge posimine. Tohtrid  selgitavad, et kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet. Selle kahju võib Euroopas ulatuda miljardite eurodeni, mis kaotatakse õnnetuste läbi ja väsinud tööliste langenud keskendumisvõime tõttu. Milleks? Kellakeeramine tekitab ka unehäireid, mis võivad pöördumatult kahjustada tervist ning tekitada organismis raskesti ravitavaid muutusi.

Mõistlik on primitiivsete lahendustega miljonite elu muuta üritavate poliitikute asemel usaldada arste. Kellakeeramine on brutaalne viis loodusele vastanduda. Meenub Mitšurin, kes looduselt armuande ei oodanud.

Suve või talveaeg, selles on küsimus

Inimesed jagunevad laias laastus öölembesteks ja hommikuvirgeteks ning see määrab ka suhtumise küsimusse, kas jääma peaks vööndiajale lähedase talveaja juurde või eelistama hommikusele reipusele ja töökusele häälestavat suveaega. Eesti elanikud on enamuses töökad ja krapsakad hommikuvirged. Küsitluste kohaselt toetab 70% meist igavest suveaega ning vaid 20% tahab jätkata vööndiaja lähedase talveajaga. 10% jäävad selles küsimuses äraootavale sisukohale. Kindlasti mõjutab suveaja populaarsust tõik, et suvi on põhjamaalastele haruldane ja kallis aastaaeg, mis muudab meid kõiki nooremaks, toob südamesse armastuse ja mõtteisse lennukuse, sestap siis ka ihalus kõige suvega seonduva järele.

Arstide hinnangul on tervisele, töövõimele ja pikemas perspektiivis ühiskonna heaolule oluline elada võimalikult vööndiajale lähedastes tingimustes. Sestap pooldan vööndiaega, sest tahan olla aastaringselt terve, töökas ja tegus.

Kellakeeramisest tuleks loobuda niipea kui võimalik

Uuringute kohaselt on kolmandik Eesti elanikest depressioonis või selle eelses seisundis. Muidugi on siin oma osa kaamosel ja kitsilt jaotuval päikesevalgusel, ent kindlasti annab sellesse kurba statistikasse panuse ka kellakeeramine. Võrreldes lõunapoolsete riikidega on meie sesoonne päeva ja öö pikkuse vaheldumine äärmiselt suur ning siit ka rahvuslikud vaimsed iseärasused.

Lõpuks on hakanud tunneli otsast paistma valgus, sest kellakeeramise ilmselge negatiivne mõju on jõudmas ka Euroopa isekate valitsejate teadvusesse ja Euroopa Komisjon on andnud lubaduse kellakeeramise küsimus lahendada. Aga hea poliitik, kes lubabki! Tundub, et kellakeeramise lõpetamine takerdub taas euroliidu lõpututesse eluvõõrastesse võimukoridoridesse nagu see juhtus 2020. aastal, kui kellakeeramisest loobumine oli päevakorras, ent seejärel muude teemade varju kadus. Head talveaega, kallid kaaskatsejänesed!

Vsevolod Jürgenson

KOMMENTAARID PUUDUVAD

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Exit mobile version