Avalik arvamus ning meediaväljaanded on jõudnud ühisele järeldusele, et Kaja Kallas on kaotanud poliitikuna kogu ühiskonna usalduse ning sellises olukorras pole tal võimalust peaministrina jätkata. Ainus, kes seda kurba tõsiasja ei näi tunnistavat, on lahvatanud skandaali peategelane ise ja ehk veel mõni eneseimetlusest pimestatud tegelane nagu näiteks Valdo Randpere, kelle ülesastumine riigikogu korruptsioonikomisjonis andis Kallase abitule tigetsemisele kohati isegi silmad ette.
Iga päev, mis Kallase kahepalgelisuse saagale lahendust ei too, õõnestab mitte üksnes peaministri institutsiooni, vaid paneb kahtluse alla eesti poliitikute pädevuse laiemalt. Mis erakond on Reform, kus ei suudeta valetava ja vassiva käilakuju asemele uut siirast asendajat leida? Kui sügavale puudellikku allaheitlikkuse sukeldub Kallasele toetust jagav Eesti 200 esimees? Millal saab kõigi sotside mõõt täis ja hakatakse vastu valitsuse mainet kahjustavale arrogantsile? Kas president Eesti riigipeana suudab häbeliku näpuvibutamise asemel astuda riigimeheliku sammu ja sundida rängalt eksinud Kallase mängust väljuma? Kas opositsioon mõistab sõnavahu peksmise asemel leida konstruktiivsed hoovad, sundimaks Venemaa äridesse uppunud peaministri vastutust võtma? Need on küsimused, mis täna huvitavad iga kodanikku.
Ent ka kõige keerukamates olukordades ei tohi unustada inimlikkust ja seepärast peaks Kaja Kallase kaasuse puhul lähtuma lahendusest, mis oleks isa jälgedes suurde poliitikasse siirdunud naise jaoks parim. Me peaksime andma talle võimaluse leida selles olukorras Eesti riigi, rahva ja meie poliitika tõsiseltvõetavuse huvides ainuõige väljapääs, milleks on kiire ameti mahapanek. On hea meel, et seda on mõistetud ja samal ajal, kui peaminister ise on rünnanud inetult nii avalikkust kui ka meediat, käitutakse tema suhtes rahulikult ning tagasihoidlikkult, tuletades meelde, et tal on võimalus taanduda ja lõpetada olukord, mis ei kaunista ei teda, tema koduerakonda ega meie riiki. Jääb vaid üle loota, et kuuleme juba lähiajal, kuidas meie küpset analüüsivõimet omav peaminister teeb ainuvõimaliku valiku ning taandub. Enne võiks muidugi vabandada nii rahva, kui ka meediaväljaannete ja nende poliitikute ees, keda ta on viimastel päevadel alusetult solvanud.
Vsevolod Jürgenson
