Juunikuu esimesel päeval mõtleme lastele, nende heaolule ja tulevikule. Arvestades meie segaduses viskleva ühiskonna seisundit, on laste kaitsmine ja nende vajadustele osundamine aina olulisem, sest üha enam sigineb meie päevadesse ükskõiksust ja isegi vaenu laste ning neid kasvatavate vanemate vastu. Õnneks meil siiski veel jagub selge väärtushinnanguga inimesi, kes on valmis lapsi toetama ning neile elu põhiväärtusi selgitama. Samas on õhus selged ohumärgid sellest, kuidas laste olulisust rahvuse ja riigi kestmisesse ei hinnata ning laste kasvatamist peetakse üksnes emade ja isade, mitte kogu ühiskonna kohustuseks. Ometi pole tarvis sügavaid teadmisi, vaid piisab puhtast südamest ja ausast hingest, tunnetamaks, et õnneliku lapse naeratus kujutab endast märksa olulisemat väärtust, kui riiki allakäigule suunavate koalitsioonipartneritest erakonnajuhtide irve nn koalitsioonilepingu allkirjastamisel, mis vaatamata oma liberaalutoopilisele sisutusele ähvardab veelgi kärpida toetusi lastega peredele.
Riik algab lastest.
Rääkigu haridusministeeriumi jutupunkte vallandamishirmus kordavad ideoloogid pealegi kahekümnest ja enamast soost, kuid lapsed sünnivad siiski naise ja mehe armastusest. Mida enam surutakse vähemuse kaitse sildi all peale ebardlikke sooideoloogiaid, seda pöördumatumalt liigume loojangu suunas. Rahva kestmiseks peaks sündimuskordaja ulatuma vähemalt 2,1-ni, meil on see emaduse naeruvääristamise tulemusel langenud hävitusliku 1,31-ni. Vaatamata sellele teavad valitsuse asjapulgad, et toetused ei pane lapsi sünnitama ja sellepärast võib selleks mõeldud summad kanda üle bürokraatide palganumbrite kasvatamiseks või väidetavalt kaitsevõimet kasvatavaks droonide tootmiseks. Tõde on aga see, et riigiteenistujate palganumbrite järjekindel kasvatamine ei päästa meid väljasuremisest ning õpilaste jätmine koolitoiduta, ei suurenda kaitsevõimet.
Hariduse allakäik.
Koolielu ülereguleerimine ja eesti keelele üleminekul tehtud vead, õõnestavad laste haridustaset, ähvardades luua terve koolipõlgurite põlvkonna, kelle tulevik kujuneb kehva hariduse tõttu enam kui problemaatiliseks. Õpetajatele jääb üha vähem võimalust oma sõna maksma panna. Samas muutub netiavarustest pseudotarkust ammutav teismeliste põlvkond üha küünilisemaks. Koolikius pole kadunud, vaid omandanud uusi vorme. Keegi ei püüa mõista, mida tunneb lapse süda, kellele vanemad ei suuda osta sama uhkeid rõivaid kui klassikaslastel ning kellel on valida, kas leppida heidikurolliga või võidelda vahendeid valimata karjajuhiks pürgimise eest. Nii kasvab noorte hulgas kuritegevus, kahjuks ka eriti julmade tegude kordasaatmine nagu kinnitab viimaste aastate kohtupraktika.
Laste kasvatamine on terve ühiskonna kohus.
Veel on aeg mõelda lastele ja küsida Toopeal valitsust mängiva seltskonna käest, kas nad on suutelised viima riigi majanduslangusest välja ja peatama hüperinflatsiooni, mis kõige valusamalt röövib just lastega perede võimalusi elada õnneliku, täisväärtuslikku elu. Kas antakse endale aru, kui palju maksab lapse üleskasvatamine ning miks peab see osa ühiskonnast, kes tagab riigi ja rahva kestmise, kõik selle omast taskust kinni maksma?
Aga kui sellest rääkida, siis kohtab hämmastavat vaenu just laste ja perede vastu. Lugesin mõni päev tagasi Delfi nimelisest propagandaväljaandest järgmist kommetaari: Esimene asi oleks kaotada igasugused lapsesaamistoetused, kas keegi (laste) tootjatest toodangu kvaliteedi eest ka vastutab? Siit aimub suure osa ninatarkade liberaalsotsialistide üleolev seisukoht, et lapsed on mõttetu pidur karjäärile ning tüütu lisakohustus vähemuste huve hindavale ägedalt kaasaegsele ühiskonnale. Kui madal peab olema, et millegi taolisega välja tulla! Aga tullakse, sest moodne on kiita taevani kahe habemiku avalikku amelemist või Drag-mammide edevat enesepakkumist. Sotsialistlikus Tallinnas toimus 31. mail Lastekaitsepäeva mõnitamiseks samasooiharate paraad, et veelkord kriipsutada alla, milline suur vabadus on normaalsusele sülitav seksuaalne lällamine, mis ei ähvarda rasestumise, kui ebamoodsa õnnetusega.
Andkem peredele tagasi kindlus!
Eesti on maailmas esirinnas ateistliku, kirikut ründava hoiaku poolest, ent ka usuleigetena peaksime siiski hindama palve tervendavat jõudu. Seepärast võiksime mitte üksnes juuni esimesel päeval, vaid ka kõigil teistel päevadel aastas, korrata soovi, et lapsed ja nende emad ning isad oleksid kaitstud liberaaläärmuslaste üleoleva jõhkruse ja valitsuse röövpoliitika vastu. Ärgem kahelgem, et karma saab kätte ninatargad, kes laste kilgete peale nina kirtsutavad ning lapsevankrit lükkavat ema või isa nähes manavad näole kõvera muige.
Meie kõigi saatus ripub ära sellest, kas lähiajal võtavad meie kodutanumal juhtrolli jõud, kelle esimene hool on tagada kaitstud lapsepõlv ja perede toimetulek või jätkavad senised hingetud poliithundid, kes eelarveaukude lappimiseks sirutavad ahnelt käe, et võtta lastelt komm.
Riik algab lastest.
Rääkigu haridusministeeriumi jutupunkte vallandamishirmus kordavad ideoloogid pealegi kahekümnest ja enamast soost, kuid lapsed sünnivad siiski naise ja mehe armastusest. Mida enam surutakse vähemuse kaitse sildi all peale ebardlikke sooideoloogiaid, seda pöördumatumalt liigume loojangu suunas. Rahva kestmiseks peaks sündimuskordaja ulatuma vähemalt 2,1-ni, meil on see emaduse naeruvääristamise tulemusel langenud hävitusliku 1,31-ni. Vaatamata sellele teavad valitsuse asjapulgad, et toetused ei pane lapsi sünnitama ja sellepärast võib selleks mõeldud summad kanda üle bürokraatide palganumbrite kasvatamiseks või väidetavalt kaitsevõimet kasvatavaks droonide tootmiseks. Tõde on aga see, et riigiteenistujate palganumbrite järjekindel kasvatamine ei päästa meid väljasuremisest ning õpilaste jätmine koolitoiduta, ei suurenda kaitsevõimet.
Hariduse allakäik.
Koolielu ülereguleerimine ja eesti keelele üleminekul tehtud vead, õõnestavad laste haridustaset, ähvardades luua terve koolipõlgurite põlvkonna, kelle tulevik kujuneb kehva hariduse tõttu enam kui problemaatiliseks. Õpetajatele jääb üha vähem võimalust oma sõna maksma panna. Samas muutub netiavarustest pseudotarkust ammutav teismeliste põlvkond üha küünilisemaks. Koolikius pole kadunud, vaid omandanud uusi vorme. Keegi ei püüa mõista, mida tunneb lapse süda, kellele vanemad ei suuda osta sama uhkeid rõivaid kui klassikaslastel ning kellel on valida, kas leppida heidikurolliga või võidelda vahendeid valimata karjajuhiks pürgimise eest. Nii kasvab noorte hulgas kuritegevus, kahjuks ka eriti julmade tegude kordasaatmine nagu kinnitab viimaste aastate kohtupraktika.
Laste kasvatamine on terve ühiskonna kohus.
Veel on aeg mõelda lastele ja küsida Toopeal valitsust mängiva seltskonna käest, kas nad on suutelised viima riigi majanduslangusest välja ja peatama hüperinflatsiooni, mis kõige valusamalt röövib just lastega perede võimalusi elada õnneliku, täisväärtuslikku elu. Kas antakse endale aru, kui palju maksab lapse üleskasvatamine ning miks peab see osa ühiskonnast, kes tagab riigi ja rahva kestmise, kõik selle omast taskust kinni maksma?
Aga kui sellest rääkida, siis kohtab hämmastavat vaenu just laste ja perede vastu. Lugesin mõni päev tagasi Delfi nimelisest propagandaväljaandest järgmist kommetaari: Esimene asi oleks kaotada igasugused lapsesaamistoetused, kas keegi (laste) tootjatest toodangu kvaliteedi eest ka vastutab? Siit aimub suure osa ninatarkade liberaalsotsialistide üleolev seisukoht, et lapsed on mõttetu pidur karjäärile ning tüütu lisakohustus vähemuste huve hindavale ägedalt kaasaegsele ühiskonnale. Kui madal peab olema, et millegi taolisega välja tulla! Aga tullakse, sest moodne on kiita taevani kahe habemiku avalikku amelemist või Drag-mammide edevat enesepakkumist. Sotsialistlikus Tallinnas toimus 31. mail Lastekaitsepäeva mõnitamiseks samasooiharate paraad, et veelkord kriipsutada alla, milline suur vabadus on normaalsusele sülitav seksuaalne lällamine, mis ei ähvarda rasestumise, kui ebamoodsa õnnetusega.
Andkem peredele tagasi kindlus!
Eesti on maailmas esirinnas ateistliku, kirikut ründava hoiaku poolest, ent ka usuleigetena peaksime siiski hindama palve tervendavat jõudu. Seepärast võiksime mitte üksnes juuni esimesel päeval, vaid ka kõigil teistel päevadel aastas, korrata soovi, et lapsed ja nende emad ning isad oleksid kaitstud liberaaläärmuslaste üleoleva jõhkruse ja valitsuse röövpoliitika vastu. Ärgem kahelgem, et karma saab kätte ninatargad, kes laste kilgete peale nina kirtsutavad ning lapsevankrit lükkavat ema või isa nähes manavad näole kõvera muige.
Meie kõigi saatus ripub ära sellest, kas lähiajal võtavad meie kodutanumal juhtrolli jõud, kelle esimene hool on tagada kaitstud lapsepõlv ja perede toimetulek või jätkavad senised hingetud poliithundid, kes eelarveaukude lappimiseks sirutavad ahnelt käe, et võtta lastelt komm.
Vsevolod Jürgenson
