Ühes hiljutises raadiointervjuus leidis Eesti meedia võõrasema Marju Lauristin, et ajakirjandus üksnes ei tunneta avalikku arvamust, vaid ka toodab seda. Umbes nagu reklaam tootvat huvi teenuste ja kauba vastu, toodab ajakirjandus arvamusi. Milline teravmeelne, samas ohtlikult paljastav hinnang meie ajakirjanikke aastaid heleroosa liberalismi vaimus kallutanud vanaproua suust! Maskid on langenud, kui avalikult juletakse kinnitada, et osa ajakirjandusest teenib reklaamikontorina mõjukate erakondade, ideoloogiliselt laetud maailmavaadet levitavate aktivistide ja rahakate otsustajate huve. Nähtavasti oleme jõudnud arengufaasi, kus liberaalide arvates ei peaks neile soodus vaimne korruptsioon meid enam häirima.
Siiski äratab tavalugejas nördimust, kui meediaväljaandes üritatakse musta valgeks ning valget mustaks võõbata. Viimasel ajal on ilmunud mitmeid arvamuskäsitöölisi, kelle oopused panevad kurvalt muigama. Ilmekaks näiteks hambaid kiristades üllitatud poliithuumorist on Postimehe tubli välisuudisete toimetaja Margus Paaliste kirjatööd. See vasakliberaalse maailma huvide eest rabelev noormees meenutab vägisi parun Münnikhusenit, kes teadaolevalt omas inimkonnast ainsana võimet end juukseidpidi üles tõsta. Nüüd on talle Paaliste näol ilmunud tubli konkurent.
Lambanahast, hundist ja muudest rõlgustest.
25. novembril avaldas Postimees Paaliste loo „Lambanahas hundi triumf Hollandi valmistel“. Juba pealkiri annab tunnistust tubli globalisti kirjanduslikust andest, sest hundi ja lamba mäng, eriti kui seejuures sugu, vabandust, nahku vahetatakse, paneb iga kaasaegse eurooplase erutusest värisema.
Lugu ise on aga kodumaises poliitbelletristikas täiesti uus tase. Kui varem on meie sulesepad osavalt mõnitanud Ungari, Itaalia ja Poola valitsusjuhte, siis Paaliste tõttab esimesena paljastama Hollandis valimised võitnud potentsiaalse peaministrikandidaadi tõeliselt õõvastavat palet. Kuulake vaid, kui osavalt ta Geert Wildersi ja murest oma riigi saatuse pärast talle hääle andnud hollandlased paika paneb! „Wilders tegutses viimaste kuude jooksul justkui kaval hunt lambanahas, suutes valimisdebattides vajalikel hetkedel keelt hammaste taga hoida ja asendada temaga kaasas käiva rõlge islamiviha pisut mahedama jutuga asüülitaotluste vastuvõtmise lõpetamisest ning vasakpoolse konkurendi Frans Timmermansi kehakaalust,“ kurdab Postimehe kirjatsura.
Jääb vaid imestada, millisest rõlgest islamivihast artiklis kirjutatakse? Kas soov omal maal pommihirmu ja noaähvarduseta peremehena edasi elada on rõlgus? Kas ülepaisutatud migratsioonist johtuvale vägivallale ja kohaliku kultuuri allasurumisele vastu astuvad südametunnistusega inimesed on rõlged?
Samas artiklis tunnistab Paaliste: „Wildersile langes õnnistusena sülle riiki aastaid vaevava migratsiooniküsimuse ümber kujunenud valimisvõitlus. Mark Rutte valitsuste lõtv asüülipoliitika viis tagajärgedeni, mida tundis enamik ühiskonnaliikmetest. Migranditulv on mõjutanud vähemal või rohkemal määral nii tervishoiusüsteemi kui ka kinnisvaraturgu: ainuüksi praeguse seisuga on vaja Hollandis ehitada aastaks 2030 kokku 900 000 uut elamispinda.“
Kas Wilders on süüdi, et senine Hollandi vasakvalitsus pole riiki ründavat migranditulva ohjeldada suutnud? Kindlasti mitte. Süüdi on liberaalne minnalaskmine, mis on võtnud maad nii Euroopa Liidu keskvalitsuses kui riikides. Omadele mõeldakse viimases järjekorras ning kogu võhm ja raha kulub migrantide vastuvõtmisele. Ka Eestis näeme selle ohtliku tendentsi süvenemist.
Meil pole õigust rünnata Wildersit, Orbanit ega teisi riigijuhte üksnes selle eest, et nad mõtlevad eelkõige oma rahva ning riigi huvidele. Hollandis paremjõududele antud toetus annab märku, et Euroopa seni külalislahked põlisrahvad on väsinud olemast globalistide mängukannid ja põlatud rõlgused, kellest ei hoolita.
Wilders pole ei hunt ega lammas, vaid riigimees, kes tahab lõpetada Hollandi allakäigu. Pigem tuleb huntidena lambanahas tunda neid tegelasi siinsamas Eestis, kes ajakirjanikena püüavad marginaliseerida veel oma rahvale mõtlevaid jõude ning sõimavad valimatult neid Euroliidu riikide poliitikuid, kes ei kipu alluma igale Brüsseli näpuviibutusele.
Vsevolod Jürgenson
