Hiljuti edastas ERR uudise Rõuge valla katastroofilisest seisust, kus röövellike energia- ja
küttehindade tõttu hakatakse sulgema kultuurimaju ja raamatukogusid.
Vallajuhtide rakendatud kasinusmeetmeid võib ju mõista, sest kusagilt tuleb napi eelarve puhul järeleandmisi teha, eraldi küsimus, kas esimesena peavad sattuma löögi alla just
kultuurikantsid, mille olulisust kohaliku elu ning traditsioonide hoidmisel pole võimalik rahas mõõta.
Kindlasti oleks vallal teisigi kokkuhoiuvõimalusi, ent nende otsimise asemel tundub esmapilgul hõlpsam vallandada kultuuritöötajad ja raamatukoguhoidjad, keerates
kultuurikeskuste ja raamatuvaramute uksed jäädavalt lukku, sest milleks kohalikele kultuur ja seltsielu, kui ei jätku raha isegi talvistel teedel lume lükkamiseks. Kui kohalikud elanikud otsustavad vaimupimedusse mattunud kolkast mõnda suuremasse keskusesse kolida, ei huvita see kedagi. Kohalike inimeste elukvaliteet – mõtleks, kus probleem! Tähtis on, et
eelarveridadel vabanes raha ja valda ei oota pankrott.
Keskvalitsuse kultiveeritud hoolimatus oma inimeste vastu on nakkav. Exelis ukerdavatel
ametnikel on Reformierakonna jutupunktide lummuses raske mõista, et just kohapealsete
võimaluste säilitamine, hoiab piirkonnas elu ning ei lase ääremaid inimestest tühjaks voolata.
Nii irooniline kui see ka ei tundu, siis seadis praegune Rõuge vallavanem 2021 aastal ametisse asudes oma töös üheks prioriteediks just kohalike teenuste arendamise, et need oleksid kättesaadavad ja paremini korraldatud. Tänaseks on ta vahetanud toonase idealismi pragmaatilisuse vastu, sest kui näpud põhjas, pole ilusate lubaduste täitmine enam jõukohane.
Ma ei taha süüdistada Rõuge valla juhte, sest selles Eestimaa nurgas toimuv peegeldab üksnes reformierakondliku valitsuse hoiakut, lasta eesti elul välja surra. Löögi alla on sattunud nii kohalik kultuurielu kui ka haridus. Jätkub maakoolide sulgemine, eestikeelse kõrghariduse vaikne kokkutõmbamine, raha ei leita laste huviharidusele ning tõusevad lasteaiatasud.
Kohalike vajadused ei lähe sõjaprintsessina õlmitsevale peaministrile korda, sest kogu
tähelepanu on keskendunud riigist väljapoole suunatud vastuvaidlematult Brüsselile alluva
eriti mõistliku postkommunismi hädadest üle saanud riigi kuvandi loomisele.
Reformidogmaatikutele on tähtis tunduda liberaalsotsialistlikus vaates soositum oma rahva
elujärje tõstmise nimel globaalse mantra hüljanud Ungarist, kohalike elatustaset parandavast, ent Brüsseli korraldustele vastu plõksivast Poolast või jäigemat migratsioonipoliitikat pooldavast Itaaliast.
Ainsana läheb Kaja Kallasele korda, kuidas me Euroopa ja muu maailma silmis tundume. Kõik muu, eriti eesti inimeste toimetulek ja elukvaliteet, taandub tähtsusetuks juraks. Sõjaprintsess teab, kuidas õhinapõhiselt rinnaga dzotile viskuda ja selle eneseohverduse juures pole ju midagi imelikku, kui hüljatakse koduriigi elanike huvid.
Nii me siis näeme, kuidas põliselanikud inflatsioonisurve ja kohaliku elu lämmatamise tõttu välja rändavad, ent pole hullu, sest lahkunud omade inimeste koha täidavad Eestisse takistamatult sissevoolavad niinimetatud sõjapõgenikud, kelle tausta ei vaevuta uurima ja majandusmigrandid mujalt maailmast. Neile jätkub riigieelarves vahendeid nii toetuste maksmiseks kui eluasemekulude katteks hotellides ja spades, samas kui põliselanikud rihma pingutavad ja pensionärid sente loevad.
Kui me ei suuda üldist allakäiku lähiajal peatada, siis Eesti elu hääbub ja protsessi jätkudes jõuame piirini, mida ületades puudub tagasitee põhiseaduses fikseeritud omariikluse
põhimõtete juurde. Kolmkümmend aastat tagasi saavutatud iseseisvust tuleb päev päeva
kõrval kaitsta ning osaks sellest on elu säilitamine külades ja asulates nii riigi südames kui
ääremaal, et Eestimaa kodanikest tühjaks ei voolaks. Reformierakonna poliitikute poolt
harrastatud oma inimeste kottimine, mida hoolimatult toetavad sotsid ja isamaalased, tuleb lõpetada.
Võimalus selleks avaneb juba alanud aasta märtsis.
Vsevolod Jürgenson
