Käes on hingedeaeg, hetked täis mälestusi, hella nukrust ja tänutunnet. Kuni oskame mäletada ja tänulikud olla, seni on meil tulevikku, üha sügavamasse vaenu ja minnalaskmismeeleoludesse vajuvale tegelikkusele vaatamata.
Hingedeajal ei saa mööda leinast, kui erilisest kirgastavast, aga ka rõhuvast ja südant painavast seisundist. Kui kallis inimene on lahkunud kõrges vanuses, elutöö lõpetanuna, on leina kergem taluda, kui aga tegemist on ootamatu ja ülekohtuselt varajase lahkumisega, pole valule sageli lahendust. See puurib ja puurib, kuni laostab leinaja tervise.
Eriti valus on teada, et surma oleks saanud ära hoida. See on siis, kui toimub enesetapp, surm alkoholi või mõnuainete tarbimisest või hukkub lähedane liikluskeerises.
Suitsiidide arv peegeldab ühiskonna empaatiat.
Enesetappudest ja nende põhjustest räägitakse kuidagi kiretult. Aga mida näitab see, et meie väike riik kuulub suitsiidide suhtarvult maailma esimeste hulka? Meie oskamatust või tahtmatust kaasteelisi ära kuulata, suutmatust andestada, tungi süüdistada ja sildistada? Kui suitsiidide põhjusena räägitakse tööstressist, sügisdepressioonist, elule allajäämisest, siis tegelikud põhjused ei peitu mitte kaamose laostavas mõjus ja ületöötamises, vaid eelkõige viisis, kuidas mõõdutundetu vaenuga koheldakse poliitilisi, äri- ja tööalaseid rivaale. Kui sulle läbi sotsiaal- ja pärismeedia päev päevalt soppa kaela valatakse, katkeb ka tugevam kannatus. Siis ei aita enam lähedaste osavõtlikkus ja ühel hetkel kõlab ärakell.
Igal aastal võtab Eestis endalt elu 200 inimest, kes võiksid veel elada. Nad valivad olematuse, sest olev on liiga karm ja talumatu. Mõelgem nende viimastele hetkedele. Ehk leiame siis endas veidi enam empaatiat ja vähem ärategemissoovi.
Alkoholi- ja uimastisurmad pole paratamatus.
Alkoholi ja uimastisurmad on suitsiidi aeglasem, kuid lõpptulemuselt sama fataalne vorm. Me kaotame aastas tuhandeid elusid viinapudelisse ja nõela otsa.
Alkoholiga kaasnevate pahedega võitlemiseks on tarvis kompleksset lähenemist, mis sisaldab läbikaalutud sotsiaalseid abinõusid, noorsootöö ja korrakaitse tõhustamist, alkoholiliialduste vastaste kogukondlike hoiakute kujundamist, sportlike eluviiside populariseerimist ning sportimisvõimaluste avardamist ning ka alkoholikultuuri propageerimist. Alkoholiennetus, mitte seksuaalvähemuste salaleu tutvustavate arutelude korraldamine, olgu noorsootöötajate tõeline väljakutse. Poolpeetud poliitveidrikud peaksid aga lõpetama öölinnapea teemaga vehkimise. Isiklikku alkolembust ei maksaks afišeerida.
Eesti on esirinnas ka narkosurmadega. Kas oleme tõesti tänavakaubitsejatele alla jäämas? Aga selle asemel, et rääkida võimalustest tõhustada mõnuainete vastast ennetust ja võitlust kriminaalse äriga, taotlevad liberaaldebiilsed kanepientusiastid ohtlike ainete legaliseerimist.
Liikluses hukkub liiga palju inimesi.
Iga kaotatud elu on Eesti sugusele väikeriigile korvamatu. Aga miks me siis lepime, et juba aastaid püsib liikluses hukkunute ja raskelt vigastatute arv samal tasemel? Jah, võrreldes üheksakümnendatega on olukord oluliselt paranenud, aga see pole piisav. Me võtame enesestmõistetavalt, et kui ei taha teistele jalgu jääda, pead linnas sõitma 65 ja maanteel 105-ga. Meie seadusandja ei rutta reguleerima mopeedauto kasutamist ja lükkab ohtlikud elektritõuksid kõnniteele jalakäijatega jõudu katsuma. Siit algabki hoolimatus, millest ei päästa ka punaseks võõbatud rattateed.
Miks oleme nii tolerantsed huligaanide suhtes, kes hävitavad liikluskultuuri, luues eelduse inimkannatanutega õnnetusteks? Miks oleme leppinud sellega, et maksame liiklusmoolokile kümnist surnuks ja vigaseks sõidetute näol? Me ei tohiks.
Hingedeaeg peaks pakkuma meile rahu ja kirgastumist, kuna eelpõlvedele mõeldes saame osa nende tarkusest. Olgem siis üksteise suhtes tähelepanelikumad. Nähkem seda, kui keegi kannatab ja kinkigem vähemalt naeratus, sest vahel aitab seegi. Hingedeajal võiks kasvõi hetkeks lakata meediapeks ja parastamine ning esiplaanile tõusta lootustandvad ja head sõnumid, sest pole needki kuhugi kadunud. Me võiksime tõsta gaasipedaali vajutavat jalga, loobuda kiirustamisest ja istuda pärast kalmistul küünalde süütamist koos kallite inimestega ning uurida, kuidas neil läheb ja millega saame neid toetada. Me võiksime tunda end ühe rahvana, nagu kunagi aastate eest, kui need, kellest paljusid täna mälestame, oskasid ühendada käed ühise lootuse nimel.
Rahulist hingedeaega!
Vsevolod Jürgenson
