24. veebruaril möödub 105 aastat päevast, mil kuulutati välja Eesti Vabariik. Ees seisis riigi kindlustamine ning võitlus selle püsimise eest Vabadussõjas. Raskustega suudeti hakkama saada ning järgnes kaks aastakümmet riikluse ülesehitamist, kuni tuure koguv maailmasõda tõi endaga okupatsiooni. Täna viibime taas olukorras, mil silmapiiri taga kõmisevad kahurid ning mure ja äng oma riigi tuleviku pärast ei lase aastapäevast täit rõõmu tunda. Seda kindlam ja ühemõttelisem peaks olema valitsuse sõnum, et sel raskel ning keerulisel ajal tehakse kõik riigi ja rahva kaitsmiseks ning säilitamiseks. Kahjuks puudub valitsusliikmete sõnavõttudes positiivsus, pigem õigustatakse galopeerivat inflatsiooni, tervishoiukriisi ja elanikkonna vaimse tervise allakäiku manitsusega, et vaatamata kõigele, pole nurisemiseks põhjust, kuna olukord võiks olla veelgi hullem.
Oma pitseri vajutavad Vabariigi aastapäevale ka lähenevad Riigikogu valimised. Selgi korral on valmiste peateemaks kahe juhterakonna ehk siis Reformi ja EKRE vastandumine ning selles verbaalses lahingus on lubatud kõik vahendid Politico sopalugudest farsiks kujuneva Porto Franco kriminaalasjani välja. On tekkinud eetiline vaakum, kus meedia kallutatust esitletakse demokraatia valvekoera enneolematult terase reageerimisena ning vähegi ametlikust seisukohast erinevad vaated liigitatakse Kremli jutupunktideks. Seis on hapu, kui propagandistist politoloog Saarts laimab ajakirjanduses avalikult Euroopa Liidu liikmesriike, kinnitades, et EKRE ei suuda teha Eestist Ungarit. Jääb vaid küsida, mis jama see on? Eesti jääb Eestiks ja Ungari Ungariks, mõelgu politoloogi liberaalsetest äärmusseisukohtadest nihestunud aju mida tahes.
Nii olemegi jõudnud olukorda, kus alasti lapsepilte klõpsiv muhe mees naeratab meile vastu valimisplakatitelt, kuid hoolealusega kõrvuti arvuti taga istunud treener naelutatakse koos oma kasvandikuga häbiposti. Kui Tallinna sadama sidrunitel lastakse ämma kapis mõnusalt mädaneda, ent kaheksa lapse ema Mailis Reps peab kohe peale kaksikute sündi ilmuma taas kohtusse aru andma, miks ta kohvimasina koju tassis, on igati õigustatud küsida, millise demokraatiaga on tegemist ja ehk ka mõtlema, kas Saartsi kirutud Ungaris oleks midagi taolist võimalik. Millest rääkida, kui Eestis on vaba vaid see sõna, mis toetab valitsuse juhterakonna poliitikat!
Ent aitab! Vabariigi aastapäev peaks olema aeg, kus vaatamata kõigele suudame rahvana koonduda ja ühte hoida. Aastapäeva eel ja ajal peaksid poliitilised sopatorud vaikima ning mõistlik oleks kuulutada välja tõeline aastapäevarahu, ilma süüdistuste ja enesekiituse, valimistelkide ja veidra nänni jagamiseta.
Jätkem Vabariigi aastapäeval kõrvale erimeelsused ning austagem neid, kes 105. aasta eest suutsid oma riigini jõuda! Nemad teadsid, et poliitika on kunst, mitte vastase tümitamine, kompromisside otsimine, mitte oma seisukohtade eksimatuks kuulutamine.
Soovime Eestile rahu ja tarku ning edevusest pimestamata poliitikuid, kes tahavad ja suudavad istuda ühise laua taha, et leida koduriigile arengutee, mis säilitaks iseseisvuse, mille eest sada viis aastat tagasi seisid meie esivanemad.
Vsevolod Jürgenson
