Euroopa Liidu vaimse kapatsiteedi eredaimaks näiteks on juba 1994. aastal vastu võetud regulatsiooni 2257/94, mille halenaljakat sisu küll 2011. aasta määrusega 1333/2011 veidi lahjendati, jättes selle surematu dokumendi mõtte siiski samaks – kehtestada liidu territooriumil müüdavatele banaanidele Brüsseli bürokraate rahuldav väljanägemine. Dokumendi keskne klausel sätestab, et neil pagana banaanidel ei tohi esineda ebatavalist kõverust. Geniaalne reeglistik jagab banaanid kolme rühma: ekstraklass, millel ei tohi olla ühtegi välist viga; I klass, millel võivad esineda tühised visuaalsed kõrvalekalded; II klass, ehk saast, mis ei vasta eurobürokraatia nägemusele troopiliste viljade ideaalsest kujust, kuid neilgi ei tohi leida müütilisi ebatavalisi kõverusi.
Banaanide kõrval leidsid andekad brüssellased aega tegelemiseks teistegi köögiviljadega. Määruse koostajad teavad, et esimese klassi kurgid olgu sirged, sibulakimbus peab leiduma vähemalt 16 mugulat ja viinamarjakobar ei tohi kaaluda rohkem kui kilo. Porgandite kohta arvavad hüpertargad euroliitlased, et need olgu ühtlased ja siledad ning kui nende pikkus jääb alla 20 millimeetri, tuleb köögivilja hellitavalt varajaseks porgandiks kutsuda.
Miks on banaanistumine ohtlik?
Võib ju õlgu kehitada ja küsida, et keda see banaani- ja porgandidirektiiv siis kotib? Las olla, kui opakatel pole peale totruste kokku kirjutamise muud teha. Poodi jõuavad ju ikka just sellised banaanid ning kurgid nagu õnnestub hulgilaost hankida. Ent mõelgem korraks, kui palju raisatakse Brüsseli kabinettides taoliste pseudokäskude väljatöötamiseks tööaega, mida meie kui maksumaksjate rahast heldelt tasustatakse. Banaanihulluse väljatöötamine ning kehtestamine võis neelata sadu, kui mitte miljoneid eurosid ja kasu pole sellest muhvigi. Samas ilmestab määrus Brüsseli püüdlusi sekkuda igal võimalikul kombel riikide siseasjadesse, mis üha diktaatorlikumaks muutuva von der Leyeni valitsemisperioodil on aina süvenenud. Kui järele mõelda, ilmestab äpardunud banaanikõveruse seadus EL-i liikumist föderatiivse, igas pisiasjas keskvõimule allutatud liitriigi suunas, kus väiksemagi kohaliku küsimuse üle otsustab tark keskus, teisalt näitab see täielikku süüdimatust ringikäimisel liidu eelarvega.
Mis Brüsselis tegelikult toimub?
Euroopa Liidu keskseks eesmärgiks on soodustada ELi riikide majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning solidaarsust. See on igati tervitatav põhimõte, mis peaks aitama liitu ühinenud riikidel ühisosa leidmise toel areneda. Ent millegipärast on Euroopa Komisjon ja selle otsuseid kummitemplina heaks kiitev parlament hakanud ühisosa leidmise asemel suruma peale reegleid, mida liikmesriikidel tuleb kõrvalekaldumatult täita, sest muidu ootavad ees rängad sanktsioonid. Meile võib Ungari kohalik poliitika ja elukorraldus meeldida või mitte, kuid kindlasti pole kellelgi õigust ungarlasi selle eest karistada ning nende riiki alavääristada. Sama kehtib ka Sloveenia kohta. Jäägem ikka nende liistude juurde, mida vabatahtliku liidu põhimõtted võimaldavad ja ärgem hakakem looma impeeriumilaadset moodustist! Kahjuks on demokraatia praegusele Euroopa Komisjonile mõiste, mida annab väänata, otsekui banaani kõverust.
Euroopa komisjon kui läbipaistmatu bürokraatiamasin.
Euroopa arengule kaasa aitama pidanud liidust on tasapisi saanud murelaps, mille käsulaudadest püütakse üha enam mööda hiilida. Euroopa Liidu ombudsman Emily O’Reilly kurdab, et Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa Komisjoni läbipaistmatus on aja jooksul aina hullemaks muutunud. Järelvalvet teostava ombutsmani sõnul on komisjonis haaranud võimu poliitilised nõunikud, kes omavad von der Leyeni üle tohutut võimu. Meenutades, kuidas von der Leyeni lähikonnas leidis endale mugava hästitasustatud töökoha läbikukkunud peaminister, pole raske ette kujutada, millise kompetentsiga kaader seal pesitseb. Millist umbunud keskkonda komisjon endast kujutab, näitab selgelt fakt, et enam kui kümne aastase ametiaja jooksul pole von Leyen leidnud aega järelvalvet teostava ombutsmani ja tema esindajatega kohtumiseks, samuti ei esitata dokumente, mida ombutsmani büroo järelvalve teostamiseks ja kitsaskohtadele viitamiseks vajab. Euroopa Parlament tunnistab võimetust komisjoni üle järelevalvet teostada ja isegi Euroopa Kohus ei saavuta von der Leyeni kabinetist dokumentide väljastamist. Selline on diktaatorlik käitumistava sündivas liitriigis või tuleks seda nimetada banaanivabariigiks.
Nähtavasti on aga lähiajal tulemas probleemile lahendus, sest komisjoni suurepärase lobitöö tulemusel asendatakse turtsakas ombutsman O’Reilly kuulekama Anjinho vastu. Kaob kriitika ja Leyeni päike võib segamatult edasi särada.
Pole midagi uut siin päikese all, kus võim, kui seda ei kontrollita, pähe lööb. Kahjuks on kannatajaks kogu Euroopa, meie kaasaarvatud, kelle osaks jääb elada banaani- või oli see hoopis kurgiliidus.
Banaanide kõrval leidsid andekad brüssellased aega tegelemiseks teistegi köögiviljadega. Määruse koostajad teavad, et esimese klassi kurgid olgu sirged, sibulakimbus peab leiduma vähemalt 16 mugulat ja viinamarjakobar ei tohi kaaluda rohkem kui kilo. Porgandite kohta arvavad hüpertargad euroliitlased, et need olgu ühtlased ja siledad ning kui nende pikkus jääb alla 20 millimeetri, tuleb köögivilja hellitavalt varajaseks porgandiks kutsuda.
Miks on banaanistumine ohtlik?
Võib ju õlgu kehitada ja küsida, et keda see banaani- ja porgandidirektiiv siis kotib? Las olla, kui opakatel pole peale totruste kokku kirjutamise muud teha. Poodi jõuavad ju ikka just sellised banaanid ning kurgid nagu õnnestub hulgilaost hankida. Ent mõelgem korraks, kui palju raisatakse Brüsseli kabinettides taoliste pseudokäskude väljatöötamiseks tööaega, mida meie kui maksumaksjate rahast heldelt tasustatakse. Banaanihulluse väljatöötamine ning kehtestamine võis neelata sadu, kui mitte miljoneid eurosid ja kasu pole sellest muhvigi. Samas ilmestab määrus Brüsseli püüdlusi sekkuda igal võimalikul kombel riikide siseasjadesse, mis üha diktaatorlikumaks muutuva von der Leyeni valitsemisperioodil on aina süvenenud. Kui järele mõelda, ilmestab äpardunud banaanikõveruse seadus EL-i liikumist föderatiivse, igas pisiasjas keskvõimule allutatud liitriigi suunas, kus väiksemagi kohaliku küsimuse üle otsustab tark keskus, teisalt näitab see täielikku süüdimatust ringikäimisel liidu eelarvega.
Mis Brüsselis tegelikult toimub?
Euroopa Liidu keskseks eesmärgiks on soodustada ELi riikide majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning solidaarsust. See on igati tervitatav põhimõte, mis peaks aitama liitu ühinenud riikidel ühisosa leidmise toel areneda. Ent millegipärast on Euroopa Komisjon ja selle otsuseid kummitemplina heaks kiitev parlament hakanud ühisosa leidmise asemel suruma peale reegleid, mida liikmesriikidel tuleb kõrvalekaldumatult täita, sest muidu ootavad ees rängad sanktsioonid. Meile võib Ungari kohalik poliitika ja elukorraldus meeldida või mitte, kuid kindlasti pole kellelgi õigust ungarlasi selle eest karistada ning nende riiki alavääristada. Sama kehtib ka Sloveenia kohta. Jäägem ikka nende liistude juurde, mida vabatahtliku liidu põhimõtted võimaldavad ja ärgem hakakem looma impeeriumilaadset moodustist! Kahjuks on demokraatia praegusele Euroopa Komisjonile mõiste, mida annab väänata, otsekui banaani kõverust.
Euroopa komisjon kui läbipaistmatu bürokraatiamasin.
Euroopa arengule kaasa aitama pidanud liidust on tasapisi saanud murelaps, mille käsulaudadest püütakse üha enam mööda hiilida. Euroopa Liidu ombudsman Emily O’Reilly kurdab, et Ursula von der Leyeni juhitud Euroopa Komisjoni läbipaistmatus on aja jooksul aina hullemaks muutunud. Järelvalvet teostava ombutsmani sõnul on komisjonis haaranud võimu poliitilised nõunikud, kes omavad von der Leyeni üle tohutut võimu. Meenutades, kuidas von der Leyeni lähikonnas leidis endale mugava hästitasustatud töökoha läbikukkunud peaminister, pole raske ette kujutada, millise kompetentsiga kaader seal pesitseb. Millist umbunud keskkonda komisjon endast kujutab, näitab selgelt fakt, et enam kui kümne aastase ametiaja jooksul pole von Leyen leidnud aega järelvalvet teostava ombutsmani ja tema esindajatega kohtumiseks, samuti ei esitata dokumente, mida ombutsmani büroo järelvalve teostamiseks ja kitsaskohtadele viitamiseks vajab. Euroopa Parlament tunnistab võimetust komisjoni üle järelevalvet teostada ja isegi Euroopa Kohus ei saavuta von der Leyeni kabinetist dokumentide väljastamist. Selline on diktaatorlik käitumistava sündivas liitriigis või tuleks seda nimetada banaanivabariigiks.
Nähtavasti on aga lähiajal tulemas probleemile lahendus, sest komisjoni suurepärase lobitöö tulemusel asendatakse turtsakas ombutsman O’Reilly kuulekama Anjinho vastu. Kaob kriitika ja Leyeni päike võib segamatult edasi särada.
Pole midagi uut siin päikese all, kus võim, kui seda ei kontrollita, pähe lööb. Kahjuks on kannatajaks kogu Euroopa, meie kaasaarvatud, kelle osaks jääb elada banaani- või oli see hoopis kurgiliidus.
Vsevolod Jürgenson
