28. septembril möödub 30 aastat reisilaeva Estonia hukust, kui tormisel merel jättis elu 852 inimest. Tegemist on suurima rahuaegse katastroofiga Läänemerel, mille muudab eriti valusaks teadmine, et tänaseni pole toimunule lõplikku ja avalikkust rahuldavat selgitust ning uurimiste tulemused ei veena pääsenuid ega hukkunute lähedasi. Vastuseta jäänud küsimused tekitavad kõhklusi ja uusi küsimusi ning Eesti, Soome ja eriti Rootsi valitsuste vastumeelsus asjasse täit selgust tuua, annavad võimaluse erinevate teooriate esiletõusuks.
Estonia teema ETV saates.
17. septembril käsitles Estonia huku teemat ETV saade Impulss, mida mitte just kõige õnnestunumalt püüdsid juhtida osavõtmatu kivinägu Joosep Värk ja enesega pidevalt kimpus beebihääl Anna Pihl. Stuudiosse olid kutsutud katastroofist pääsenud Ain-Alar Juhanson, tragöödias abikaasa kaotanud Sigrid Tammes, juhtunu uurimisse südamega pühendunud Margus Kurm, pooleliolevat uurimist vedav Märt Ots ning lisaks eelpool nimetatutele millegipärast ka arrogantse eneseimetluse äärmuslikemat vormi põdev Valdo Randpere ja saatele mitte mingeid väärtusi lisanud teleajakirjanik Mihkel Kärmas.
Vaatamata saatejuhtide selgelt teemaga kimpu jäävale esitusele, kuulis mõndagi huvitavat ning kes viitsis veidigi kaasa mõelda, sai kinnitust ammu kogetud kahtlustele, et Estonia hukuga pole sugugi kõik nii üheselt selge nagu Ots ja oma arvamust jäigalt peale suruv Randpere üritasid väita. Nähtavasti ei tulnud kellelegi üllatusena, et Märt Ots kordas praktilisel samu seisukohti, mida võib leida 1997. aastal avalikkusele esitletud raportist. Ta möönis, et Estonia oli viletsalt ehitatud ja ebaõnnestunult konstrueeritud. Ramp ja vesiir olid tehnilise lahendusena äärmiselt haavatavad, kuna neist ühe lahti tulles, kiskus see kaasa ka teise. Otsa toetas Valdo Randpere, kes kinnitas, et laev oli väga halvas tehnilises seisukorras, ega tohtinuks üldse merele sõita. Estonia ei vastanud rambi ja vesiiri kauguse osas tehnilistele nõuetele, samuti puudus meresõidukõlbulikkust kinnitav sertifikaat. Ajutine sertifikaat andis õiguse liikuda hädapärast Tallinna-Helsingi liinil. Selle peale uuris Margus Kurm, et kui laev oli tõepoolest risu, siis miks jättis Pariisi kohus kannatanud hüvitiseta, kuna kohtu hinnangul laeva ehitusel norme ei rikutud. Veelgi enam, lähedased pidid maksma kinni ka laevatehase kohtukulud. Sellele aga vastust ei järgnenud.
Kurm püüdis kogu saate vältel viidata riigiametnikele omase üleolekuga mitte just eriti veenvaid argumente loopiva Otsa möödarääkimistele, ent too ei lasknud end häirida, vaevumata selgitama, miks kulutatakse miljoneid maksumaksja raha, et jõuda sama järelduseni nagu esimene kriitika alla langenud uurimine. Lisaks pööras Kurm tähelepanu tõigale, et Otsa uurimismeeskond pole kaasanud töösse pääsenuid ja hukkunute pereliikmeid, mistõttu ei ärata tulemused usaldust. “Mis mõte on edasisel uurimisel, kui uurimiskomisjonil on juba praegu kõik selge ning igasugused muud põhjused peale rambi purunemise välistatakse?” küsis Kurm õigustatult, ent vastust ei tulnud.
Randpere demonstreeris, kuivõrd Estonia katastroofi puudutavad kahtlused ärritavad valitsuserakonda kuuluvaid poliitikuid ja keskendus avatud arutelu asemel Kurmi naeruvääristamisele ja umbe jooksva uurimise õigustamisele. Kui Kurm viitas ka muudele võimalikele põhjustele, peale rambi purunemise, näitas Randpere ülbelt, kuidas peavoolu poliitikale vastanduja langeb tema nõmedalt lahmiva rünnaku alla. Demokraatlikus õigusriigis ei tohiks selline käitumine, mida riigikogu liige demonstreeris, olla aktsepteeritud, kuid tundub, et meil Eestis on mõnede reformierakondlaste jaoks kehtimas personaalsed eetikavabalt demagoogilised debatireeglid.
Tragöödiast enim puudutatud pole rahul.
Ent olulisim oli see, et saates said kaasa rääkida Sigrid Tammes ja Ain-Alar Juhanson. Abikaasa kaotanud Sigrid Tammes peatus tõigal, et esimeses pigem tehnilises raportis jäeti palju sündmuste ahelas olulist kirjeldamata. Kõik faktid kandsid raportis eesmärki, et lõppotsus tunduks võimalikult tõene ning seda ei vääraks mingi muu fakt, mis kinnitaks teisi võimalusi. Aastal 2020 oli tal kõrge ootus uuele uurimisele, kui valitsuse poolt anti lubadus, et uus uurimine tuleb võimalikult läbipaistev, omakseid kaasav ning annab kõigile lahtistele küsimustele vastused. Uus uurimine pidi kestma kaks aastat, tänaseks on sellest saanud neli, mille jooksul on vahetunud kolm komisjoni juhti ja pole selge, millises punktis täna ollakse. “Hetkel on kahtlus, et jõutakse täpselt samasse punkti, kuhu jõudis 1997. aasta uurimine. Kogu tegevus kannab vaid üht eesmärki – et komisjoni väljakäidud teesid tunduksid usutavad,” arvas Tammes.
Tammes esindas õigustatud ja ausat seisukoht, mida nähtavasti jagavad paljud hukkunute omaksed, kes on 30 aastat lootnud saada vastust küsimusele, miks nad kaotasid armsa inimese. Uue uurimisega kruviti ootused taas lakke, ent seda suurem on pettumus. Tahaks Eesti poliitikutelt küsida, miks te mängite inimestega, kes niigi on palju kannatanud?
Laevalt pääsenud Ain-Alar Juhanson kõneles, et tema ütlusi uurimises ei kajastu. Juhanson rääkis, et laev oli 90 kraadi kreenis ja ta leidis tee veepinnani laskumiseks rambi võrestiku kaudu ja ramp oli sel hetkel kinni. Hiljem seletati talle, et kuna laev vajus kreeni, sulgus ka ramp uuesti.
Kaua veel udutatakse?
Estonia katastroofi põhjuste uurimine on näide riiklikul tasandil varjamisest ja udutamisest. Uurimine, mida oleks võimalik teostada märksa kiiremini, venib aastaid, sest kuidagi peab ju õigustama miljonitesse ulatuvaid kulusid. Kuigi tulemus on ette teada, sest mingil tingimusel ei tohi üheski punktis vastanduda ametlikule seletusele, tehakse nägu, otsekui huvitaks kedagi lõpliku tõe välja selgitamine. Ja pole siin mõtet süüdistada inimesi vandenõuteooriate nuputamises! Mida peab siis eeldama, kui Rootsi valitsus esimese otsusena soovis laevavaraki betooniga katta. Sellest ülikallist ja lõpliku tõe väljaselgitamist igaveseks võimatuks muutvast ettevõtmisest loobuti omaste suure vastuseisu tõttu. Kuid merepõhjast üles tõstetud Estonia ramp on seni Rootsi armee salajases laos, kuhu pole pääsu ühelgi huvilisel. Kas on siis ootamatu, kui spekuleeritakse svenssonite allveelaevast, mis võis Estoniaga kokku põrgata? Estonia hukust on möödas 30 aastat, kuid seni pole avalikustatud selle tragöödia süüdlasi ja keegi ei vastuta. Aga kui laev oli taoline rüsa nagu seda väidavad Ots ja Randpere, siis 28. septembril 1994 oleksid pidanud inimesed, kes vastutasid ohutuse eest, sadamast väljasõidu peatama. Miks neid oma ametikohal vastutust kandvaid isikuid pole seni karistatud? Miks pole keegi viinud kohtusse neid ametnikke, kelle teadmisel sertifitseerimata alus Läänemerd kündis? Hakkavadki juba tulema vastuseta küsimused ja need jäävad meiega ka peale käimasoleva just nagu toimuva “uurimise” lõppu, sest Märt Ots valmistab meid selleks juba ette.
Midagi hämarat ja kummalist on Estonia loos. Nagu vanas ringvaates võib näha-kuulda, siis uppumisest pääsenud eestlasete Tallinna lennujaama jõudmise järel ootasid neile vastu tulnud sugulased poolteist tundi, kuni KAPO pääsenuid kinni pidas ja küsitles. Miks pidi äsja surma suust välja rabelenud inimesi niimoodi mõttetult muserdama, kui tunnistusi oleks saanud võtta ka mõnel järgneval päeval? Vastust sellele ei saa me nähtavasti kunagi teada. Aga küsimused keerlevad inimeste peades, koguvad seal üllatavaid üksikasju, mida võibolla polegi kunagi juhtunud, saavad sootuks teise tõlgenduse ja uuristavad lõppkokkuvõttes kodanike usaldust oma riigi ja põhjamaade demokraatia vastu. Kas see ongi eesmärk, kui aastakümnete vältel ei suudeta leida selget ja ümberlükkamatut vastust, miks meie riigi nime kandev ristlusalus lainetesse kadus ja kes on need, kelle tegematajätmine, ükskõiksus ja kuritahtlik lohakus selle põhjustasid. Kuni me seda ei tea, ei kao ka valu. Estonia katastroofi uurimine mitte üksnes ei pea näima usaldusväärne, vaid see peab jõudma vastusteni, mida saab mööndusteta uskuda.
Estonia teema ETV saates.
17. septembril käsitles Estonia huku teemat ETV saade Impulss, mida mitte just kõige õnnestunumalt püüdsid juhtida osavõtmatu kivinägu Joosep Värk ja enesega pidevalt kimpus beebihääl Anna Pihl. Stuudiosse olid kutsutud katastroofist pääsenud Ain-Alar Juhanson, tragöödias abikaasa kaotanud Sigrid Tammes, juhtunu uurimisse südamega pühendunud Margus Kurm, pooleliolevat uurimist vedav Märt Ots ning lisaks eelpool nimetatutele millegipärast ka arrogantse eneseimetluse äärmuslikemat vormi põdev Valdo Randpere ja saatele mitte mingeid väärtusi lisanud teleajakirjanik Mihkel Kärmas.
Vaatamata saatejuhtide selgelt teemaga kimpu jäävale esitusele, kuulis mõndagi huvitavat ning kes viitsis veidigi kaasa mõelda, sai kinnitust ammu kogetud kahtlustele, et Estonia hukuga pole sugugi kõik nii üheselt selge nagu Ots ja oma arvamust jäigalt peale suruv Randpere üritasid väita. Nähtavasti ei tulnud kellelegi üllatusena, et Märt Ots kordas praktilisel samu seisukohti, mida võib leida 1997. aastal avalikkusele esitletud raportist. Ta möönis, et Estonia oli viletsalt ehitatud ja ebaõnnestunult konstrueeritud. Ramp ja vesiir olid tehnilise lahendusena äärmiselt haavatavad, kuna neist ühe lahti tulles, kiskus see kaasa ka teise. Otsa toetas Valdo Randpere, kes kinnitas, et laev oli väga halvas tehnilises seisukorras, ega tohtinuks üldse merele sõita. Estonia ei vastanud rambi ja vesiiri kauguse osas tehnilistele nõuetele, samuti puudus meresõidukõlbulikkust kinnitav sertifikaat. Ajutine sertifikaat andis õiguse liikuda hädapärast Tallinna-Helsingi liinil. Selle peale uuris Margus Kurm, et kui laev oli tõepoolest risu, siis miks jättis Pariisi kohus kannatanud hüvitiseta, kuna kohtu hinnangul laeva ehitusel norme ei rikutud. Veelgi enam, lähedased pidid maksma kinni ka laevatehase kohtukulud. Sellele aga vastust ei järgnenud.
Kurm püüdis kogu saate vältel viidata riigiametnikele omase üleolekuga mitte just eriti veenvaid argumente loopiva Otsa möödarääkimistele, ent too ei lasknud end häirida, vaevumata selgitama, miks kulutatakse miljoneid maksumaksja raha, et jõuda sama järelduseni nagu esimene kriitika alla langenud uurimine. Lisaks pööras Kurm tähelepanu tõigale, et Otsa uurimismeeskond pole kaasanud töösse pääsenuid ja hukkunute pereliikmeid, mistõttu ei ärata tulemused usaldust. “Mis mõte on edasisel uurimisel, kui uurimiskomisjonil on juba praegu kõik selge ning igasugused muud põhjused peale rambi purunemise välistatakse?” küsis Kurm õigustatult, ent vastust ei tulnud.
Randpere demonstreeris, kuivõrd Estonia katastroofi puudutavad kahtlused ärritavad valitsuserakonda kuuluvaid poliitikuid ja keskendus avatud arutelu asemel Kurmi naeruvääristamisele ja umbe jooksva uurimise õigustamisele. Kui Kurm viitas ka muudele võimalikele põhjustele, peale rambi purunemise, näitas Randpere ülbelt, kuidas peavoolu poliitikale vastanduja langeb tema nõmedalt lahmiva rünnaku alla. Demokraatlikus õigusriigis ei tohiks selline käitumine, mida riigikogu liige demonstreeris, olla aktsepteeritud, kuid tundub, et meil Eestis on mõnede reformierakondlaste jaoks kehtimas personaalsed eetikavabalt demagoogilised debatireeglid.
Tragöödiast enim puudutatud pole rahul.
Ent olulisim oli see, et saates said kaasa rääkida Sigrid Tammes ja Ain-Alar Juhanson. Abikaasa kaotanud Sigrid Tammes peatus tõigal, et esimeses pigem tehnilises raportis jäeti palju sündmuste ahelas olulist kirjeldamata. Kõik faktid kandsid raportis eesmärki, et lõppotsus tunduks võimalikult tõene ning seda ei vääraks mingi muu fakt, mis kinnitaks teisi võimalusi. Aastal 2020 oli tal kõrge ootus uuele uurimisele, kui valitsuse poolt anti lubadus, et uus uurimine tuleb võimalikult läbipaistev, omakseid kaasav ning annab kõigile lahtistele küsimustele vastused. Uus uurimine pidi kestma kaks aastat, tänaseks on sellest saanud neli, mille jooksul on vahetunud kolm komisjoni juhti ja pole selge, millises punktis täna ollakse. “Hetkel on kahtlus, et jõutakse täpselt samasse punkti, kuhu jõudis 1997. aasta uurimine. Kogu tegevus kannab vaid üht eesmärki – et komisjoni väljakäidud teesid tunduksid usutavad,” arvas Tammes.
Tammes esindas õigustatud ja ausat seisukoht, mida nähtavasti jagavad paljud hukkunute omaksed, kes on 30 aastat lootnud saada vastust küsimusele, miks nad kaotasid armsa inimese. Uue uurimisega kruviti ootused taas lakke, ent seda suurem on pettumus. Tahaks Eesti poliitikutelt küsida, miks te mängite inimestega, kes niigi on palju kannatanud?
Laevalt pääsenud Ain-Alar Juhanson kõneles, et tema ütlusi uurimises ei kajastu. Juhanson rääkis, et laev oli 90 kraadi kreenis ja ta leidis tee veepinnani laskumiseks rambi võrestiku kaudu ja ramp oli sel hetkel kinni. Hiljem seletati talle, et kuna laev vajus kreeni, sulgus ka ramp uuesti.
Kaua veel udutatakse?
Estonia katastroofi põhjuste uurimine on näide riiklikul tasandil varjamisest ja udutamisest. Uurimine, mida oleks võimalik teostada märksa kiiremini, venib aastaid, sest kuidagi peab ju õigustama miljonitesse ulatuvaid kulusid. Kuigi tulemus on ette teada, sest mingil tingimusel ei tohi üheski punktis vastanduda ametlikule seletusele, tehakse nägu, otsekui huvitaks kedagi lõpliku tõe välja selgitamine. Ja pole siin mõtet süüdistada inimesi vandenõuteooriate nuputamises! Mida peab siis eeldama, kui Rootsi valitsus esimese otsusena soovis laevavaraki betooniga katta. Sellest ülikallist ja lõpliku tõe väljaselgitamist igaveseks võimatuks muutvast ettevõtmisest loobuti omaste suure vastuseisu tõttu. Kuid merepõhjast üles tõstetud Estonia ramp on seni Rootsi armee salajases laos, kuhu pole pääsu ühelgi huvilisel. Kas on siis ootamatu, kui spekuleeritakse svenssonite allveelaevast, mis võis Estoniaga kokku põrgata? Estonia hukust on möödas 30 aastat, kuid seni pole avalikustatud selle tragöödia süüdlasi ja keegi ei vastuta. Aga kui laev oli taoline rüsa nagu seda väidavad Ots ja Randpere, siis 28. septembril 1994 oleksid pidanud inimesed, kes vastutasid ohutuse eest, sadamast väljasõidu peatama. Miks neid oma ametikohal vastutust kandvaid isikuid pole seni karistatud? Miks pole keegi viinud kohtusse neid ametnikke, kelle teadmisel sertifitseerimata alus Läänemerd kündis? Hakkavadki juba tulema vastuseta küsimused ja need jäävad meiega ka peale käimasoleva just nagu toimuva “uurimise” lõppu, sest Märt Ots valmistab meid selleks juba ette.
Midagi hämarat ja kummalist on Estonia loos. Nagu vanas ringvaates võib näha-kuulda, siis uppumisest pääsenud eestlasete Tallinna lennujaama jõudmise järel ootasid neile vastu tulnud sugulased poolteist tundi, kuni KAPO pääsenuid kinni pidas ja küsitles. Miks pidi äsja surma suust välja rabelenud inimesi niimoodi mõttetult muserdama, kui tunnistusi oleks saanud võtta ka mõnel järgneval päeval? Vastust sellele ei saa me nähtavasti kunagi teada. Aga küsimused keerlevad inimeste peades, koguvad seal üllatavaid üksikasju, mida võibolla polegi kunagi juhtunud, saavad sootuks teise tõlgenduse ja uuristavad lõppkokkuvõttes kodanike usaldust oma riigi ja põhjamaade demokraatia vastu. Kas see ongi eesmärk, kui aastakümnete vältel ei suudeta leida selget ja ümberlükkamatut vastust, miks meie riigi nime kandev ristlusalus lainetesse kadus ja kes on need, kelle tegematajätmine, ükskõiksus ja kuritahtlik lohakus selle põhjustasid. Kuni me seda ei tea, ei kao ka valu. Estonia katastroofi uurimine mitte üksnes ei pea näima usaldusväärne, vaid see peab jõudma vastusteni, mida saab mööndusteta uskuda.
Vsevolod Jürgenson
