Seadus soosib inimeste vigastamist ja tapmist.
Viimastel aastatel on avalikkuse ette jõudnud arvukalt juhtumeid, kus vabalt ringi jooksvad koerad inimesi rapivad. Üks õõvastavamaid oli meediast korduvalt läbi käinud juhtum Sandraga, kui noort kaunist neidu ründasid naabri koerad. “Ühel hetkel tundsin, kuidas mu pool pead läks, ja siis nägin koera hammaste vahel oma juukseid ja peanahka,” kirjeldas koerte käest vaevu eluga pääsenud Sandra, kes kannatab seni koeraomaniku jälgi ükskõiksuse tõttu tekkinud traumade käes.
Kuidas karistati koerte omanikku? Tingimisi mõnekuulise vangistuse ja mõnekümnetuhande eurose valurahaga. Oma süüd see kurjategija ei tunnista ning nähtavasti saab ta endale taas koerad hankida, kelle vabalt ringijooksmist ja ründeid hakkab õigustama Kadri Kaugeranna kontori poolt sepitsetav koerte ketispidamist keelav pseudoseadus.
Kas Kaugerand ja tema mõttekaaslased küsivad endalt, mida tunnevad sajad koerte poolt puretud? Kas koeralembidest ametnikuhinged aduvad, et on uute rünnakute puhul kaassüüdlasteks? Kui seaduse autorid peaksid isiklikult iga koerarünnaku eest vastutama, ei tükiks nad paide penide pärast valuledes inimeste sandistamist ja tapmist soosivaid seadusi vorpima. Või teeksid seda siiski, sest Eesti riigis on inimene koerast odavam? Sellest lähtudes oleks inimeste koeralõugadest säästmiseks parim preventiivne lahendus ametnike ketti panek?