Maailma ei saa võtta must-valgena ja seetõttu pole vaagides Kaja Kallase panust Eesti poliitikasse otstarbekas kõnelda üksnes möödalaskmistest või kiita vaid tema eksimatust. Mõlemal käsitlusel on juures halb maik. Kallasel on poliitiku ja peaministrina olnud vägagi eredaid hetki, olgu neiks kasvõi üdini maskuliinse ja oma juhtfiguuride äriedule orienteeritud Reformierakonda uue hingamise toomine ning erakonna väljaviimine opositsioonist, ent järgnevalt on tema käitumisse ilmunud üha enam ebademokraatlikke jooni, mis ei salli teisitimõtlemist ega aktsepteeri ühtegi tema agendale veidigi vastanduvat lahendust. Nii on Eesti peaministrist tasahilju ent vääramatult saanud isevalitseja, kes on kindel, et temale on kõik lubatud ja üleüldine imetlus tema särava välispoliitika suhtes varjutab sisepoliitilised pinged ning rahva hulgas süveneva ebapopulaarsuse.
Kallase toetus sulab ka koduerakonnas.
Kallase venemaaäri võib käsitleda poliitilise allakäigu kõrvalproduktina, sest tema tõeline probleem algab vildakast mõtlemisest ning rappajooksvast analüüsivõimest. Mentaalne enesekesksus andis peaministri käitumises end juba pikka aega tunda, kärpides häirivalt tema võimekust hoida riiki ühtse ning pingetest puutumatuna. Kuldaväärt tarkus õpetab, hoia sõpru lähedal, kuid vaenlasi veelgi lähemal. Diktaatorid unustavad selle ning leiavad end lõpuks täiesti üksi. Nii on juhtunud ka Kaja Kallasega. Tampides mutta opositsiooni, on ta juba ammu kaotanud võimaluse oponentidega algelisematki diskussiooni pidada. Keerates oma viimaste üleannetustega tuksi Reformierakonna populaarsusreitingu, on ta kaotanud toetuse ka enda erakonnas ning täna kuuleb Reformi liikmete hulgast üha enam rahulolematut üminat. Selge see, et diktaatorliku valitsemisstiiliga ei hoia sa ei sõpru ega vaenlasi ja kui komistad, vaatavad sulle vastu üksnes kahjurõõmsad näod.
Magus võim võib muutuda hapuks.
Nagu isevalitsejale kohane, klammerdub Kaja Kallas võimu külge, olgu siis kartusest, et võimult tõrjutuna hakkavad tema tegevuse pimedamad küljed üha enam avalikuks tulema või nõuab ego peaministri kohast kramplikku kinnipidamist isegi siis, kui kõik märgid näitavad, et parim enne on lootusetult möödas.
Reformierakond on aastate jooksul omandanud tohutu kogemuse riigi valitsemisel. Tahaks loota, et erakonna mõtlevad liikmed suudavad tekkinud olukorda kainelt hinnata ja leida Kaja Kallase asemel nii riiki kui ka erakonda juhtima värskema vaatega, skandaalidest räsimata ja avatud suhtlusega inimese. Nende pink pole ju nii lühike, et selliseid persoone hea tahtmise korral ei leiaks. Äkki oleks see täiesti uus algus Eesti poliitikale, kus Reformierakond suudaks teha koostööd laia poliitikute ringiga, ilma oponente alavääristamata ja ennast muust Eestist paremaks pidamata. Nii väikesele riigile nagu oleme, sobiks koostöövalmis ja rahvast hooliv juhtimine kindlasti rohkem, kui isevalitsejalik kõrkus ja enda kuvandi põhjendamatu upitamine, maksku mis maksab.
Reformierakonna tegusama osa valmisolek kompromissideks ja avatud poliitikaks aitaks meid hoiduda lähinädalate inetust võimuvõitlusest ühe tublilt alustanud ent halbade valikutega end hävitanud naispoliitiku poolt. Ei isevalitsusele, jah demokraatiale!
Vsevolod Jürgenson
