Eesti õigussüsteem ei saa enam ülesannetega hakkama. Selle asemel, et kaitsta kuritegude ohvriks langenud inimesi, aetakse mingit arusaamatut liberlilla rida ning kaitstakse kurjategijaid või keerutatakse üles poliitiliste protsesside mulle, mis mõne aja pärast pauguga lõhkevad.
Pihlakodu koletis tegutses karistamatult.
Väidetavalt ühe Eesti juhterakonnaga seotud tegelastele kuuluv Pihlakodu, on selge näide süüdimatust ärist, kus eesmärk vanurite arvelt teenida, varjutab soovi pakkuda päevatöö teinud inimestele eluõhtuks sooja ja hoolivat keskkonda. Mõeldes hooldekodus asetleidnud dementsete vanurite vägistamisjuhtudele, tekib tahtmatult küsimus, kas asutuse juhtkond tõesti ei teadnud, keda tööle palkab ja ei omanud ülevaadet, mis vanurite turvapaigas tegelikult päevast-päeva toimub? Kui ei teadnud, on tegemist töösse kuritegeliku lohakusega suhtuvate süüdimatute tegelastega, kes tuleb kiirelt ametist vabastada. Ometi tekib kahtlus, et teati, milliseid õõvastavaid tegusid Pihlakodus korda saadetakse, kuid juhtkonda see ei morjendanud, kuna dementsed ei suuda ju enda eest seista. Nii sai lurjus tegutseda mitu aastat, enne kui asi lõpuks päevavalgele ujus.
Siin paljastub Eesti õigussüsteemi väärastunud olemus. Nimelt leiti, et ega siis dementsete vanurite vägistamine polegi eriti kuritegu, mille pärast südant valutada. Tuletagem siin meelde menetlust juhtinud prokuröri Arika Lepa geniaalset väljaütlemist: “Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.” Kas pole tuttav muster? Meie prokuratuur, mille töötajad istuvad ninapidi kuivas seadustekogus, ei mõista inimlikult hinnata kannatuste tähendust kuriteo ohvrile ega tema lähedastele, vaid kui ikka annab ülbelt demagoogitseda, seda ka tehakse. Pole siis imestada, kui vägistatu ei julge kuriteost teatada, sest politseis ja prokuratuuris naerdakse ta välja, kuna ilmselgeid vaimse ja füüsilise tervisekahjustuse märke ei paista ja äkki andis dementne enne vägistamist hoopis nõusoleku. Ta lihtsalt ei mäleta. Aga see, mida tundsid peale Lepa räiget väljaütlemist kannatanute lähedased, prokuratuuri ei huvita. Vaid suure avaliku kära peale üritati moka otsast vabandades verbaalset sigatsemist veidi siluda ning läbi suure surma otsustati kaaluda võimalust võtta vastutusele ka Pihlakodu juriidilise isikuna, täpsustamata, kas uurimise alla lähevad ka hooldekodu juhid, kes lasid nilbustel toimuda või pääsevad võimalikud kaassüüdlased selgi korral kerge ehmatusega.
Hooldekodud on ohtlikud.
Pihlakodu kaasuse arenguid tuleb ka edaspidi tähelepanu alla hoida, et avaliku huvi raugemine ei tooks kaasa kuritegude kinnimätsimist või kohtuasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Eks seegi ole meie koduses õigussüsteemis levinud praktika.
Kuid Pihlakodu pole ainus vanurite hooldusteenust pakkuv asutus, kus hoolealuste tervis ja kahjuks ka elu on pidevas ohus. 14. jaanuaril peksti Valkla Südamekodus surnuks dementne vanadaam. Selle nii südamlikku nime kandva asutuse juhid teadsid hästi, et majas viibib hoolealusena psüühikahäiretega 77 aastane mees, kes võib olla teistele ohtlik, ent ohu maandamiseks ei võetud midagi ette. Ja miks peakski hooldekodu juhid asutuses toimuva pärast muretsema, sest juhtugu mis tahes, nemad ju ei vastuta. Nii ka läks. Prokuratuur ei leidnud põhjust alustada Südamekodu juhtkonna vastu uurimist. 8. aprillil lõpetati menetlus ka mõrtsuka suhtes, kuna leiti, et ta on nõdrameelne ja võib rahus edasi elada ning vastavalt tujule endast nõrgemaid teise ilma saata.
Ei taha mõeldagi, kuidas tunnevad ennast tapetud naise sugulased, kes oma kallile parimat soovides viisid ta enda teada hoolivasse ja toimetulekut kindlustavasse hooldekodusse, kuid said sealt mõne aja pärast tagasi valudes surnud laiba.
Mida üldse arvata meie hooldekodudest, mis näivad nautivat ringkaitset, ja prokuratuurist, mis näeb, kuid ei viitsi asjasse süveneda, manitsedes uskuma, et vägistamine pole piin ja surnukspeksmist saab aktsepteerida, kui asjaga toimetab poolearuline.
Tugevam jääb ellu.
Õiguskaitse tõeliseks triumfiks võib aga pidada kaasust, kus mõne päeva eest tühistas Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse, mõista 11 aastaks vangi joomingu käigus tuttava tapnud noakangelane. Kui Virus leidis kohtunik, et ühise joomingu käigus toime pandud võigas veretöö väärib karistust, siis Tartus arvas pai kohtunik, et alkoholijoobes mõrvaril olid teo toimepanemise hetkel tugevad tajumis- ja mõtlemishäired ning ta tegutses otsekui unes, ise taipamata, et peale kümne noahoobi andmist võib teine inimene surra. Vaat nii võib üks haritud Eesti jurist, kellele on riigi poolt tõmmatud selga kohtunikutalaar, asja keerata. „Isegi kui sellises olukorras olev inimene on võimeline n-ö ühtteist mõistma, ei ole ta ringkonnakohtu hinnangul suuteline saama aru, et ta teeb midagi õigusvastast,“ arvas ringkonnakohus. Geniaalne, kas pole!
Kohus kaalus ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kuid leidis, et kuna kohtualune on ekspertiisi kinnitusel psüühikahäiretest üle saanud, pole ka ravile suunamine vajalik. Uhke noakangelane võis seejärel muretult vilistades koju jalutada ning oodata uut uneseisundit, millal süüdimatult noa teravust proovida. Vaat sellise õigussüsteemiga riigis elame!
Pole siis imestada, et Harju maakohtus toimunud eelistungil raseda naise ja tema elukaaslase mõrvas süüdistatavate retside üle, taotlesid kaitsjad meeste vabastamist kuni septembris algavate põhiistungiteni. Mõttele ohtlikud roimarid koju lubada, ei tulnud nad tühjalt kohalt. Eesti õigussüsteem on muutnud ettearvamatuks ja mis seal siis imestada, kui tapjad pääsevad kohtu alt, roimadele kaasaaitajate suhtes ei algatata uurimist ja ilmselged rajakad pääsevad kodustesse mugavustesse lebotama. Eestis ei kaitsta ohvreid, vaid mõeldakse eelkõige, kuidas kuritegudest mööda vaadata või siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa, mõista kohutavate tegude eest naeruväärseid karistusi. Mäletame ju hästi, kui vähe maksab vastsündinu elu, kui ema ta hubiseva eluküünla kustutab. Pole siis imestada, et lootmata prokuratuurile, politseile ja kohtule, nõutakse inimestele vabamat relvade kätte jagamist, sest tugevam jääb ellu. Tõhusale õiguskaitsele võivad meie riigis loota vaid naiivsed.
Pihlakodu koletis tegutses karistamatult.
Väidetavalt ühe Eesti juhterakonnaga seotud tegelastele kuuluv Pihlakodu, on selge näide süüdimatust ärist, kus eesmärk vanurite arvelt teenida, varjutab soovi pakkuda päevatöö teinud inimestele eluõhtuks sooja ja hoolivat keskkonda. Mõeldes hooldekodus asetleidnud dementsete vanurite vägistamisjuhtudele, tekib tahtmatult küsimus, kas asutuse juhtkond tõesti ei teadnud, keda tööle palkab ja ei omanud ülevaadet, mis vanurite turvapaigas tegelikult päevast-päeva toimub? Kui ei teadnud, on tegemist töösse kuritegeliku lohakusega suhtuvate süüdimatute tegelastega, kes tuleb kiirelt ametist vabastada. Ometi tekib kahtlus, et teati, milliseid õõvastavaid tegusid Pihlakodus korda saadetakse, kuid juhtkonda see ei morjendanud, kuna dementsed ei suuda ju enda eest seista. Nii sai lurjus tegutseda mitu aastat, enne kui asi lõpuks päevavalgele ujus.
Siin paljastub Eesti õigussüsteemi väärastunud olemus. Nimelt leiti, et ega siis dementsete vanurite vägistamine polegi eriti kuritegu, mille pärast südant valutada. Tuletagem siin meelde menetlust juhtinud prokuröri Arika Lepa geniaalset väljaütlemist: “Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju.” Kas pole tuttav muster? Meie prokuratuur, mille töötajad istuvad ninapidi kuivas seadustekogus, ei mõista inimlikult hinnata kannatuste tähendust kuriteo ohvrile ega tema lähedastele, vaid kui ikka annab ülbelt demagoogitseda, seda ka tehakse. Pole siis imestada, kui vägistatu ei julge kuriteost teatada, sest politseis ja prokuratuuris naerdakse ta välja, kuna ilmselgeid vaimse ja füüsilise tervisekahjustuse märke ei paista ja äkki andis dementne enne vägistamist hoopis nõusoleku. Ta lihtsalt ei mäleta. Aga see, mida tundsid peale Lepa räiget väljaütlemist kannatanute lähedased, prokuratuuri ei huvita. Vaid suure avaliku kära peale üritati moka otsast vabandades verbaalset sigatsemist veidi siluda ning läbi suure surma otsustati kaaluda võimalust võtta vastutusele ka Pihlakodu juriidilise isikuna, täpsustamata, kas uurimise alla lähevad ka hooldekodu juhid, kes lasid nilbustel toimuda või pääsevad võimalikud kaassüüdlased selgi korral kerge ehmatusega.
Hooldekodud on ohtlikud.
Pihlakodu kaasuse arenguid tuleb ka edaspidi tähelepanu alla hoida, et avaliku huvi raugemine ei tooks kaasa kuritegude kinnimätsimist või kohtuasja lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Eks seegi ole meie koduses õigussüsteemis levinud praktika.
Kuid Pihlakodu pole ainus vanurite hooldusteenust pakkuv asutus, kus hoolealuste tervis ja kahjuks ka elu on pidevas ohus. 14. jaanuaril peksti Valkla Südamekodus surnuks dementne vanadaam. Selle nii südamlikku nime kandva asutuse juhid teadsid hästi, et majas viibib hoolealusena psüühikahäiretega 77 aastane mees, kes võib olla teistele ohtlik, ent ohu maandamiseks ei võetud midagi ette. Ja miks peakski hooldekodu juhid asutuses toimuva pärast muretsema, sest juhtugu mis tahes, nemad ju ei vastuta. Nii ka läks. Prokuratuur ei leidnud põhjust alustada Südamekodu juhtkonna vastu uurimist. 8. aprillil lõpetati menetlus ka mõrtsuka suhtes, kuna leiti, et ta on nõdrameelne ja võib rahus edasi elada ning vastavalt tujule endast nõrgemaid teise ilma saata.
Ei taha mõeldagi, kuidas tunnevad ennast tapetud naise sugulased, kes oma kallile parimat soovides viisid ta enda teada hoolivasse ja toimetulekut kindlustavasse hooldekodusse, kuid said sealt mõne aja pärast tagasi valudes surnud laiba.
Mida üldse arvata meie hooldekodudest, mis näivad nautivat ringkaitset, ja prokuratuurist, mis näeb, kuid ei viitsi asjasse süveneda, manitsedes uskuma, et vägistamine pole piin ja surnukspeksmist saab aktsepteerida, kui asjaga toimetab poolearuline.
Tugevam jääb ellu.
Õiguskaitse tõeliseks triumfiks võib aga pidada kaasust, kus mõne päeva eest tühistas Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse, mõista 11 aastaks vangi joomingu käigus tuttava tapnud noakangelane. Kui Virus leidis kohtunik, et ühise joomingu käigus toime pandud võigas veretöö väärib karistust, siis Tartus arvas pai kohtunik, et alkoholijoobes mõrvaril olid teo toimepanemise hetkel tugevad tajumis- ja mõtlemishäired ning ta tegutses otsekui unes, ise taipamata, et peale kümne noahoobi andmist võib teine inimene surra. Vaat nii võib üks haritud Eesti jurist, kellele on riigi poolt tõmmatud selga kohtunikutalaar, asja keerata. „Isegi kui sellises olukorras olev inimene on võimeline n-ö ühtteist mõistma, ei ole ta ringkonnakohtu hinnangul suuteline saama aru, et ta teeb midagi õigusvastast,“ arvas ringkonnakohus. Geniaalne, kas pole!
Kohus kaalus ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kuid leidis, et kuna kohtualune on ekspertiisi kinnitusel psüühikahäiretest üle saanud, pole ka ravile suunamine vajalik. Uhke noakangelane võis seejärel muretult vilistades koju jalutada ning oodata uut uneseisundit, millal süüdimatult noa teravust proovida. Vaat sellise õigussüsteemiga riigis elame!
Pole siis imestada, et Harju maakohtus toimunud eelistungil raseda naise ja tema elukaaslase mõrvas süüdistatavate retside üle, taotlesid kaitsjad meeste vabastamist kuni septembris algavate põhiistungiteni. Mõttele ohtlikud roimarid koju lubada, ei tulnud nad tühjalt kohalt. Eesti õigussüsteem on muutnud ettearvamatuks ja mis seal siis imestada, kui tapjad pääsevad kohtu alt, roimadele kaasaaitajate suhtes ei algatata uurimist ja ilmselged rajakad pääsevad kodustesse mugavustesse lebotama. Eestis ei kaitsta ohvreid, vaid mõeldakse eelkõige, kuidas kuritegudest mööda vaadata või siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa, mõista kohutavate tegude eest naeruväärseid karistusi. Mäletame ju hästi, kui vähe maksab vastsündinu elu, kui ema ta hubiseva eluküünla kustutab. Pole siis imestada, et lootmata prokuratuurile, politseile ja kohtule, nõutakse inimestele vabamat relvade kätte jagamist, sest tugevam jääb ellu. Tõhusale õiguskaitsele võivad meie riigis loota vaid naiivsed.
Vsevolod Jürgenson
