Kui riigitruul poliitikul enam midagi öelda pole, ajab ta jalad harki, tõmbab kopsud õhku täis ja kuulutab väriseval häälel, et kuigi maksud tõusevad, poes ilmuvad toiduainete ja esmatarbekaupade hinnasiltidele aina müstilisemad numbrid ja valitsus rabeleb nagu peata kana, vabandust kukk, elame siiski õigusriigis. Kahjuks on see tore sõnakõlks kaotanud juba ammu mõtte, sest õigusmõistmine meenutab meie imeliselt reformialtil kodumaal loteriid, kust võitjatena väljuvad need, kellel õige erakonna kontoris parem pidamine.
Eesti õigussüsteem on kaotanud suurema osa kodanike silmis tõsiseltvõetavuse, sest kuidas uskuda prokuratuuri, kelle ainsaks tugevuseks tundub olevat kobarkäkkide organiseerimine, ja kohtusse, kus pöidlaid keerutades vaadatakse pealt, kuidas avalikkusele olulised protsessid lahenduseni jõudmata aegumiseni venivad, menetledes tõsisel ilmel Tartu abilinnapea seitsme eurost juukselõikust või eksministri totrat kohvimasina draamat, samas, kui suured sulid ikka puhtalt pääsevad.
Kümme mõttetut aastat.
Enam kui kümme aastat kestnud Tallinna Sadama suurprotsess on lõppenud. Aastate eest suure käraga alanud mammutkeiss, mille tehiolude väljatoomiseks kribasid töökad prokurörid ning teised justiitsgeeniused enam kui 18 000 lehekülge paljastavaid materjale, jooksis peale üle mõistuse veninud menetlemist visinal õhust tühjaks ja keegi ei saa teada, kelle juhtnööre järgides lasti asjal hapuks minna. Uurimist alustades väitis prokuratuur, et supsutatud on miljonitega, ent ühel hetkel muututi juttudes üha kidakeelseimaks ning uhke lubadusega, kõik pahad päevavalguse kätte tirida alanud protsess takerdus, meediakära vaibus ning saabus vaikuseperiood, mida vaid aeg-ajalt katkestasid uudised kohtuasja venimisest. Nüüd siis jõutigi viimase vaatuseni, mis kujutas endast hästi komponeeritud imepäraselt ajastatud finaali, kus ringkonnakohus leidis, et oh mis üllatust, ent süütetegu, mille eest sooviti karistada, aegus juba aastate eest ja sadamaseltskond võib kohtusaalist sirge seljaga välja marssida, sest aegumise tõttu pole võimalik neid karistada, veelgi enam, milleski süüdistada.
Riigifirma juht ei täida avalikku ülesannet.
Kuidas on midagi taolist võimalik? Aga õigusriigis just ongi. Kohus kasutas ära esmapilgul väikese nüansi, mis aga kohtualuste ja nende toetajate jaoks kujutas endast võtit vabadusse. Nimelt leidis ringkonnakohus, et süüdistatavad ei täitnud avalikku ülesannet ja seepärast ei saa neile esitatud süüdistus tugineda avaliku sektori altkäemaksu koosseisule, vaid nende teod tuleb hinnata ümber erasektori altkäemaksuks. “Aga mis seal vahet, kuidas miljoneid supsutati?” küsib tavaline õiguskuulekas kodanik. Siin kivi all ongi vähk peidus. Oleks kohus arvanud suurt riigifirmat juhtinud tegelased ametiisikuteks, oleks aegumistähtaeg kümme aastat, ent nüüd, kui nad pole midagi muud, kui tühise ettevõttekese õnnetud eksjuhid, on tegemist teise astme kuriteoga, mis aegub juba viie aastaga peale kohtueelse uurimise lõppu. Punkt! Asi lõpetatud, purgis ja mott! Nüüd võib õigussüsteem keskenduda Repsi kohvimasinale, kuna sealt tuleb viimane kui piisk välja pigistada, sest mis pagana õigusriik me muidu oleme, kui ei suuda kuue lapse ema surnuks menetleda nagu tehti nelja lapse ema, teleprodutsent Kristi Loigoga.
Kasulik õigusriik.
Eesti õigusriik on tänu süstemaatiliselt lati alt läbi silkavale prokuratuurile ja kummaliselt ühe erakonnaga seotud sullereid säästvale kohtuvõimule saavutanud oma töös veidra komsii komsaa (natuke nii või väheke naa) taseme, mis mõjub õiguskaitse usaldusväärsusele tapvalt. Aga kuhu sa ikka pääsed, kui prokuratuuri töökad kirjatsurad soovivad saada väärilist autorihüvitust oma kirjandusliku loomingu eest, mis nagu juba mainitud, ulatus sadama kohtusaaga puhul enam kui kaheksateistkümne tuhande tiheda kirjaga täidetud toimikuleheni, ja asja rahusadamasse tüürinud kohtunike palgad tahavad samuti väljateenimist. Siis ongi selge, et kui venitada uurimine ja kohtuasi aastakümne pikkuseks, tiksub palgaarvele rohkem füüri, mida riigil vaatamata pidevale rahahädast sonimisele näib jätkuvat. Ka 930 000 menetluskulusid kompenseeritakse protsessiosalistele riigi eelarvest, sest maksumaksja on ju rumal ja kannatab kohtu aegluse ja prokuratuuri rumaluse vaikides välja. Võis siis ei kannata ja protesteerib kallite menetluskäkkide vastu ja küsib, kes vastutab? Tühjagi! Eestlane on rahulik ja allaheitlik. Tänu sellele ongi meie riik nii tore koht ametnike omavoliks ja rahva rahaga laristamiseks, ent ärge lootkegi, et need kuritarvitused, mida “õiged” harrastavad, kunagi ka kohtulaua ette jõuavad. Elagu õigusriik!
Eesti õigussüsteem on kaotanud suurema osa kodanike silmis tõsiseltvõetavuse, sest kuidas uskuda prokuratuuri, kelle ainsaks tugevuseks tundub olevat kobarkäkkide organiseerimine, ja kohtusse, kus pöidlaid keerutades vaadatakse pealt, kuidas avalikkusele olulised protsessid lahenduseni jõudmata aegumiseni venivad, menetledes tõsisel ilmel Tartu abilinnapea seitsme eurost juukselõikust või eksministri totrat kohvimasina draamat, samas, kui suured sulid ikka puhtalt pääsevad.
Kümme mõttetut aastat.
Enam kui kümme aastat kestnud Tallinna Sadama suurprotsess on lõppenud. Aastate eest suure käraga alanud mammutkeiss, mille tehiolude väljatoomiseks kribasid töökad prokurörid ning teised justiitsgeeniused enam kui 18 000 lehekülge paljastavaid materjale, jooksis peale üle mõistuse veninud menetlemist visinal õhust tühjaks ja keegi ei saa teada, kelle juhtnööre järgides lasti asjal hapuks minna. Uurimist alustades väitis prokuratuur, et supsutatud on miljonitega, ent ühel hetkel muututi juttudes üha kidakeelseimaks ning uhke lubadusega, kõik pahad päevavalguse kätte tirida alanud protsess takerdus, meediakära vaibus ning saabus vaikuseperiood, mida vaid aeg-ajalt katkestasid uudised kohtuasja venimisest. Nüüd siis jõutigi viimase vaatuseni, mis kujutas endast hästi komponeeritud imepäraselt ajastatud finaali, kus ringkonnakohus leidis, et oh mis üllatust, ent süütetegu, mille eest sooviti karistada, aegus juba aastate eest ja sadamaseltskond võib kohtusaalist sirge seljaga välja marssida, sest aegumise tõttu pole võimalik neid karistada, veelgi enam, milleski süüdistada.
Riigifirma juht ei täida avalikku ülesannet.
Kuidas on midagi taolist võimalik? Aga õigusriigis just ongi. Kohus kasutas ära esmapilgul väikese nüansi, mis aga kohtualuste ja nende toetajate jaoks kujutas endast võtit vabadusse. Nimelt leidis ringkonnakohus, et süüdistatavad ei täitnud avalikku ülesannet ja seepärast ei saa neile esitatud süüdistus tugineda avaliku sektori altkäemaksu koosseisule, vaid nende teod tuleb hinnata ümber erasektori altkäemaksuks. “Aga mis seal vahet, kuidas miljoneid supsutati?” küsib tavaline õiguskuulekas kodanik. Siin kivi all ongi vähk peidus. Oleks kohus arvanud suurt riigifirmat juhtinud tegelased ametiisikuteks, oleks aegumistähtaeg kümme aastat, ent nüüd, kui nad pole midagi muud, kui tühise ettevõttekese õnnetud eksjuhid, on tegemist teise astme kuriteoga, mis aegub juba viie aastaga peale kohtueelse uurimise lõppu. Punkt! Asi lõpetatud, purgis ja mott! Nüüd võib õigussüsteem keskenduda Repsi kohvimasinale, kuna sealt tuleb viimane kui piisk välja pigistada, sest mis pagana õigusriik me muidu oleme, kui ei suuda kuue lapse ema surnuks menetleda nagu tehti nelja lapse ema, teleprodutsent Kristi Loigoga.
Kasulik õigusriik.
Eesti õigusriik on tänu süstemaatiliselt lati alt läbi silkavale prokuratuurile ja kummaliselt ühe erakonnaga seotud sullereid säästvale kohtuvõimule saavutanud oma töös veidra komsii komsaa (natuke nii või väheke naa) taseme, mis mõjub õiguskaitse usaldusväärsusele tapvalt. Aga kuhu sa ikka pääsed, kui prokuratuuri töökad kirjatsurad soovivad saada väärilist autorihüvitust oma kirjandusliku loomingu eest, mis nagu juba mainitud, ulatus sadama kohtusaaga puhul enam kui kaheksateistkümne tuhande tiheda kirjaga täidetud toimikuleheni, ja asja rahusadamasse tüürinud kohtunike palgad tahavad samuti väljateenimist. Siis ongi selge, et kui venitada uurimine ja kohtuasi aastakümne pikkuseks, tiksub palgaarvele rohkem füüri, mida riigil vaatamata pidevale rahahädast sonimisele näib jätkuvat. Ka 930 000 menetluskulusid kompenseeritakse protsessiosalistele riigi eelarvest, sest maksumaksja on ju rumal ja kannatab kohtu aegluse ja prokuratuuri rumaluse vaikides välja. Võis siis ei kannata ja protesteerib kallite menetluskäkkide vastu ja küsib, kes vastutab? Tühjagi! Eestlane on rahulik ja allaheitlik. Tänu sellele ongi meie riik nii tore koht ametnike omavoliks ja rahva rahaga laristamiseks, ent ärge lootkegi, et need kuritarvitused, mida “õiged” harrastavad, kunagi ka kohtulaua ette jõuavad. Elagu õigusriik!
Vsevolod Jürgenson
