Eesti erakonnad põevad ränka haigust
Ajal, mil uued nakkavad tõved kimbutavad inimkonda, pole tervist laastavast haigusest pääsenud ka Eesti erakonnad. Viimastel päevadel on palju tähelepanu pööratud EKREs toimuvale, ent samas poliitilises palavikus vaevlevad ka teised erakonnad. Alustame kasvõi keskparteist, kus endine esimees lasi ohjad käest, loobus erakonna käekäigu vastu huvi tundmast ning kui selgus, et konkurent kavatseb koha üle võtta, loobus ise kandideerimast ning lahkus, vedades endaga kaasa teisi solvunuid. Uus erakonna esimees aga ei teinud pingutusi kodurahu saavutamiseks ning nii on sisepinged vaid kasvanud, kulmineerudes erakondlaste ülejooksmisega Tallinna Volikogus ning senise linnavõimu langemisega.
Kuigi peavoolumeedia on kitsi kajastama Reformierakonnas süvenevat lõhestumist, on igale vähegi poliitilisi arenguid jälgivale kodanikule tunnetatav, kui sügavaks on seal muutunud erinevate tiibade ja mõjurkondade vahelised pinged. Kallase ja Antsipi tiiva lahendamatu vastuolu külvab ebakindlust mitte üksnes erakonnas, vaid toob kaasa piinlikke äpardusi valitsuse tasemel. Siseministri ohverdamine ja kaitseministri vankuma löönud positsioon on suure varingu eelmäng, mis kõigi eelduste kohaselt kulmineerub lähikuudel Kallase lahkumise ning senise koalitsiooni lagunemisega. Eestile on see õnnistuseks, ent erakonna kisub aegade suurimasse kriisi.
Reitinguagentuuride lemmiku Isamaa puhul ei paista vastuolud kohe silma, ent kui veidigi analüüsida riigis opositsiooni juhtiva Reinsalu ning Tallinnas ebakindlasse koalitsiooni läinud Solmani tiibade käitumismustreid, võib sealgi oodata lähiajal katseid jõujoonte ümbermängimiseks ning see omakorda võib tuua kaasa senise edu sulamise. Igatahes on Reinsalule piisavaks hoiatuseks, et Isamaasse armu poolest vastu võetud Keskerakonna endine vapinägu ületas eurovalimistel ausalt Isamaad teeninud erakonna esimehe skoori ning riisus toetuselt koore. Kas Ratasele ulualuse pakkumisel oli mängus Reinsalu, hetkel ühe ettenägelikuma ja osavama poliitiku poolt osavalt tehtud vangerdus siseoponentide aktiveerimiseks, et need siis mõni aeg hiljem otsustusprotsessidest ära lõigata, näitavad lähikuud. Igatahes on ka Isamaa tallides sõnnikut, mille väljavedamisega ei tohiks juhtohjad haaranud tipud kaua viivitada.
Jõudes tagasi EKRE juurde, siis praegune varing oli prognoositav juba ammu, sest üksnes isa-poja teljel balansseerival erakonnal pidi varem ehk hiljem tekkima tõsiseid raskusi. Iseasi, miks elati vastastikkune mõistmatus ja kuhjunud vaen välja just nüüd, vahetult peale Madisssoni triumfi, ja kas seniseid sõpru ning võitluskaaslasi peab ikka maksku mis maksab meedias sopaga üle valama. Lahkuminekuks on nii pereelus kui poliitikas ju märksa vastuvõetavamaid võimalusi, kui senist partnerit madalalt sõimates. Muidugi ei tohiks juhtpoliitik olla nii kehva närvikavaga nagu vanem Helme ning erakonna esimees võiks omada tähelepanuväärsemat karismat, ent üksnes isale ja pojele veastandudes aastatepikkune töö erakonna loomisel ning arendamisel kukele saata, ei jäta head muljet ka oponentidest.
Ka Eesti200-s on karvupidi kokku mindud, ent ehk pole sellele mõtet tähelepanu pöörata, sest tegemist on nii ehk teisiti kaduva nähtusega kodumaises poliittaevas, olgu siis juhtnuppude taga tsahknaiidid või kallasoolid, Eesti200 on alustanud teekonda allavoolu ja selles ei suuda toda poliitnähtust keegi takistada.
Erakondades toimuva taga on poliitilise kultuuri jätkuv allakäik. Selle asemel, et viia ellu erakondade poliitilist kreedot ning mõelda inimeste heaolule ja riigi püsimisele, ajavad poliitikud erakodades oma isiklikku asja. Võideldakse juhikoha ja juhile lähedal seisvate positsioonide eest, lüüakse ninad veriseks paremate töökohtade nimel riigiasutustes ning linnavalitsustes. Eesti erakonnad on lakanud olemast mõttekaaslaste kojad, vaid neid käsitletakse hüppelaudadena parema ning kindlustatuma elu juurde. Siit ka poliitikute arrogantsus ning üksnes oma isiku upitamiseks suunatud tegevus. Ja oh imet, kuni valija palaganiga kaasa tuleb, võib Brüsselis pagan teab kuidas oma aega mööda saatev Kaljurand tunda end mõnusana ning erakonnast teise veerev Ratas teha suurepärase tulemuse, millel erakondlike vaadetega pole mingit pistmist.
Erakondadest lahkujad püüavad endast jätta mulje kui märtritest, tarkadest tegijatest, kes teavad paremini, kuidas endises erakonnas tuleks asju ajada. Aga kulla sõbrad, kus te seni olite? Miks ei suunanud te oma erakonna poliitikat õigetele rööbastele? Miks ei suutnud te erakonnas luua õhkkonda, kus otsuseid koos arutatakse ja tehakse kompromisse, mis olevat ju targa poliitika sisu? Miks te kritiseerite erakonda, kuhu seni kuulusite ja mille näo kujundamisel on teilgi osa? Kahjuks jäävad need küsimused vastuseta.
Eesti erakondades möllav eneseimetlejalik nakkus on märk Eesti poliitmaastiku ootusest uute tegijate ja erakondade järele, mis koosneksid mõttekaaslastest, mitte üksteise vastu töötavatest saamameestest. Küllap näeme seda juba lähiajal. Seniks aga võiks seadusesse sisse kirjutada, et erakonnast lahkudes oleks õigus liituda teise pundiga alles kahe aasta möödudes. See hoiaks ära üleostmised nagu neid võib aimata Tallinna Volikogus. Samuti tuleks seadustada, et erakonnast lahkuja kaotab automaatselt koha valitavates organites nagu riigikogu, Euroopa Parlament ja linna ning valla volikogud, sest sinna jõudmiseks andis oma töö- ja rahalise panuse erakond, kuhu valitu valimiste ajal kuulus.
Kuigi peavoolumeedia on kitsi kajastama Reformierakonnas süvenevat lõhestumist, on igale vähegi poliitilisi arenguid jälgivale kodanikule tunnetatav, kui sügavaks on seal muutunud erinevate tiibade ja mõjurkondade vahelised pinged. Kallase ja Antsipi tiiva lahendamatu vastuolu külvab ebakindlust mitte üksnes erakonnas, vaid toob kaasa piinlikke äpardusi valitsuse tasemel. Siseministri ohverdamine ja kaitseministri vankuma löönud positsioon on suure varingu eelmäng, mis kõigi eelduste kohaselt kulmineerub lähikuudel Kallase lahkumise ning senise koalitsiooni lagunemisega. Eestile on see õnnistuseks, ent erakonna kisub aegade suurimasse kriisi.
Reitinguagentuuride lemmiku Isamaa puhul ei paista vastuolud kohe silma, ent kui veidigi analüüsida riigis opositsiooni juhtiva Reinsalu ning Tallinnas ebakindlasse koalitsiooni läinud Solmani tiibade käitumismustreid, võib sealgi oodata lähiajal katseid jõujoonte ümbermängimiseks ning see omakorda võib tuua kaasa senise edu sulamise. Igatahes on Reinsalule piisavaks hoiatuseks, et Isamaasse armu poolest vastu võetud Keskerakonna endine vapinägu ületas eurovalimistel ausalt Isamaad teeninud erakonna esimehe skoori ning riisus toetuselt koore. Kas Ratasele ulualuse pakkumisel oli mängus Reinsalu, hetkel ühe ettenägelikuma ja osavama poliitiku poolt osavalt tehtud vangerdus siseoponentide aktiveerimiseks, et need siis mõni aeg hiljem otsustusprotsessidest ära lõigata, näitavad lähikuud. Igatahes on ka Isamaa tallides sõnnikut, mille väljavedamisega ei tohiks juhtohjad haaranud tipud kaua viivitada.
Jõudes tagasi EKRE juurde, siis praegune varing oli prognoositav juba ammu, sest üksnes isa-poja teljel balansseerival erakonnal pidi varem ehk hiljem tekkima tõsiseid raskusi. Iseasi, miks elati vastastikkune mõistmatus ja kuhjunud vaen välja just nüüd, vahetult peale Madisssoni triumfi, ja kas seniseid sõpru ning võitluskaaslasi peab ikka maksku mis maksab meedias sopaga üle valama. Lahkuminekuks on nii pereelus kui poliitikas ju märksa vastuvõetavamaid võimalusi, kui senist partnerit madalalt sõimates. Muidugi ei tohiks juhtpoliitik olla nii kehva närvikavaga nagu vanem Helme ning erakonna esimees võiks omada tähelepanuväärsemat karismat, ent üksnes isale ja pojele veastandudes aastatepikkune töö erakonna loomisel ning arendamisel kukele saata, ei jäta head muljet ka oponentidest.
Ka Eesti200-s on karvupidi kokku mindud, ent ehk pole sellele mõtet tähelepanu pöörata, sest tegemist on nii ehk teisiti kaduva nähtusega kodumaises poliittaevas, olgu siis juhtnuppude taga tsahknaiidid või kallasoolid, Eesti200 on alustanud teekonda allavoolu ja selles ei suuda toda poliitnähtust keegi takistada.
Erakondades toimuva taga on poliitilise kultuuri jätkuv allakäik. Selle asemel, et viia ellu erakondade poliitilist kreedot ning mõelda inimeste heaolule ja riigi püsimisele, ajavad poliitikud erakodades oma isiklikku asja. Võideldakse juhikoha ja juhile lähedal seisvate positsioonide eest, lüüakse ninad veriseks paremate töökohtade nimel riigiasutustes ning linnavalitsustes. Eesti erakonnad on lakanud olemast mõttekaaslaste kojad, vaid neid käsitletakse hüppelaudadena parema ning kindlustatuma elu juurde. Siit ka poliitikute arrogantsus ning üksnes oma isiku upitamiseks suunatud tegevus. Ja oh imet, kuni valija palaganiga kaasa tuleb, võib Brüsselis pagan teab kuidas oma aega mööda saatev Kaljurand tunda end mõnusana ning erakonnast teise veerev Ratas teha suurepärase tulemuse, millel erakondlike vaadetega pole mingit pistmist.
Erakondadest lahkujad püüavad endast jätta mulje kui märtritest, tarkadest tegijatest, kes teavad paremini, kuidas endises erakonnas tuleks asju ajada. Aga kulla sõbrad, kus te seni olite? Miks ei suunanud te oma erakonna poliitikat õigetele rööbastele? Miks ei suutnud te erakonnas luua õhkkonda, kus otsuseid koos arutatakse ja tehakse kompromisse, mis olevat ju targa poliitika sisu? Miks te kritiseerite erakonda, kuhu seni kuulusite ja mille näo kujundamisel on teilgi osa? Kahjuks jäävad need küsimused vastuseta.
Eesti erakondades möllav eneseimetlejalik nakkus on märk Eesti poliitmaastiku ootusest uute tegijate ja erakondade järele, mis koosneksid mõttekaaslastest, mitte üksteise vastu töötavatest saamameestest. Küllap näeme seda juba lähiajal. Seniks aga võiks seadusesse sisse kirjutada, et erakonnast lahkudes oleks õigus liituda teise pundiga alles kahe aasta möödudes. See hoiaks ära üleostmised nagu neid võib aimata Tallinna Volikogus. Samuti tuleks seadustada, et erakonnast lahkuja kaotab automaatselt koha valitavates organites nagu riigikogu, Euroopa Parlament ja linna ning valla volikogud, sest sinna jõudmiseks andis oma töö- ja rahalise panuse erakond, kuhu valitu valimiste ajal kuulus.
Vsevolod Jürgenson
