Reformierakonna valitsus tegutseb Kaja Kallase juhtimisel otsekui hiirest heitunud elevant portselanipoes, nii et killud taga. Ei möödu nädalatki, kui ei tulda välja mõne nutika maksuettepanekuga, ja pange tähele, need kõik on suunatud vähese sissetulekuga inimestelt viimase ära võtmisele, mitte pankade ülikasumite, platvormiteenuste pakkujate sissetulekute või jõukama elanikkonnakihi maksustamisele. Magusamaks, mis tõele au andes rahvatervisele mingit positiivset mõju ei avalda, trahvimäärade ja riigilõivude mitmekordistamine, paljulapseliste peredelt toetuste röövimine ja lõpuks pensionäridelt nende piskust rahakotist pätsamine, on Kaja Kallase vägitükkide lühike loetelu. Muidugi on lausa eraldi oopuseks automaks, millega karistatakse meid kõiki, kes me igapäevaste toimingute teostamiseks autot kasutame.
Kas auto on Eestis luksusese või paratamatu vajadus?
Sellele küsimusele on vaid üks vastus – Eestis, eriti maapiirkondades eluga toimetulekuks, on auto hädavajalik. Muidugi, kui olete rohepöörasusest haaratud kastirattal logistav äärmusvasakpoolne, kes on sarnaselt ajaloost tuttavate kommunismiehitajatega valmis inimkonna õnne nimel loobuma kõigest, on auto saatanast ning selle maksustamine tädi Kaja poolt igati tervitatav. Neile aga, kes elavad normaalset elu ning ei kipu ideede nimel lolliks minema, jääb arusaamatuks, miks ei arvesta valitsus sellega, et maal on ühistransport praktiliselt välja suretatud, samas suletud suur hulk kohalikke kauplusi, pangakontoreid, kultuuriasutusi. Nende teenuste saamiseks tuleb sõita kümneid kilomeetreid. Maakoolid on suletud või sulgemisel ja perearstile minekuks tuleb samuti sõita maakonnakeskusesse. Selleks on tarvis autot, suurperedel lausa mitut, et kõik toimetused õigel ajal tehtud saaks. Kehvad teeolud nõuavad kaugemates maasoppides elavatelt inimestelt võimsamaid masinaid, et kevadporist ja sügisestes vihmades püdelaks muutunud kattega teedel liigelda, ent vajaduspõhiselt soetatud maasturid lähevad veelgi rängema maksu alla.
Kaja Kallase valitsuskabinet on otsekui roosade prillide taha varjuv kiuslike pahalaste lööksalk, kelle ainus eesmärk on lappida riigieelarvet, mis väidetavalt olevat rängas miinuses, mitte mõelda, kuidas inimeste elu siin paepealsel maal veidigi lihtsamaks ning õnnelikumaks muuta. Pole siis imestada, kui kõige masendunuma elanikkonnaga riikide hulka kuuluvad sõjast laastatud Ukraina ja Kallase röövrahanduse all kannatav Eesti.
Kui raha pole, siis ei laristata.
Kallase valitsuse liikmed räägivad eelarves haigutavast miljardilisest august, mis nõudvat automaksu ja muude maksudega lappimist. Ent kui planeeritud kuludel puudub kate, pole see kodanike mure, vaid kõrgepalgaliste poliitikute ja ametnike käkk. Kui raha pole, tuleb kulusid mõistlikult kokku tõmmata ja esimene kokkuhoiukoht peaks olema valitsusaparaadi kärpimine. Me kuuleme päevast-päeva kiljumist, et raha pole ega tule, ent samas hoitakse keskmisest kõrgemal palgal 28 000 ametnikku ja riigiteenistujat, kusjuures avalikus teenistuses oli keskmine palk 2023. aastal 2072 eurot kuus, samal ajal erasektoris 1685 eurot. Kosmilistes suurustes summasid kulutatakse äpardunud valitsuskabineti ülalpidamiseks, mille koosseisu kuulub lisaks ministritele poliitiliste nõunike vegeteeriv armee. Meil on elanikkonna arvuga võrreldes liiga suur Riigikogu, kus lisaks megapalkadele hekseldatakse läbi miljonitesse küündivaid kuluhüvitisi. Üle tuleks vaadata ka meie presidendiinstitutsiooni kümnetesse miljonitesse ulatuv ülalpidamiseelarve. Kas presidendilossis ikka on vaja hoida oma kokka mitut autojuhti, aednikku ja muud kummalist staffi?
Alustaks kokkuhoidu riigiaparaadi põhjendamatust laristamisest, mitte pensionäride, paljulapseliste ja autoomanike rahakotist viimaseid eurosid pätsates. Ka kliimaministeeriumi 60 miljonit ja ERR-i 65 miljonit röövivate uute majade ehitusele võiks kriipsu peale tõmmata, sest kasutult tühjaltseivaid hooneid jagub Riigi Kinnisvaral juba praegu piisavalt.
Ärge laske end paljaks varastada!
Aeg on tunnistada, et oleme praeguse valitsuse vastutustundetu poliitikaga ummikusse jõudnud. Siin ei aita enam kodus vaikselt kirumisest, vaid Kaja Kallasele ja tema puudlite pesakonnale tuleb üheselt näidata, et rahvas pole lõputu maksude lajatamisega nõus.
Maksutõusud pole lahendus. Ummikust viib välja vastutustundlikult koostatud eelarve, kus kulusid kärbitakse priiskava riigiaparaadi, mitte tavainimeste arvelt.
Kas auto on Eestis luksusese või paratamatu vajadus?
Sellele küsimusele on vaid üks vastus – Eestis, eriti maapiirkondades eluga toimetulekuks, on auto hädavajalik. Muidugi, kui olete rohepöörasusest haaratud kastirattal logistav äärmusvasakpoolne, kes on sarnaselt ajaloost tuttavate kommunismiehitajatega valmis inimkonna õnne nimel loobuma kõigest, on auto saatanast ning selle maksustamine tädi Kaja poolt igati tervitatav. Neile aga, kes elavad normaalset elu ning ei kipu ideede nimel lolliks minema, jääb arusaamatuks, miks ei arvesta valitsus sellega, et maal on ühistransport praktiliselt välja suretatud, samas suletud suur hulk kohalikke kauplusi, pangakontoreid, kultuuriasutusi. Nende teenuste saamiseks tuleb sõita kümneid kilomeetreid. Maakoolid on suletud või sulgemisel ja perearstile minekuks tuleb samuti sõita maakonnakeskusesse. Selleks on tarvis autot, suurperedel lausa mitut, et kõik toimetused õigel ajal tehtud saaks. Kehvad teeolud nõuavad kaugemates maasoppides elavatelt inimestelt võimsamaid masinaid, et kevadporist ja sügisestes vihmades püdelaks muutunud kattega teedel liigelda, ent vajaduspõhiselt soetatud maasturid lähevad veelgi rängema maksu alla.
Kaja Kallase valitsuskabinet on otsekui roosade prillide taha varjuv kiuslike pahalaste lööksalk, kelle ainus eesmärk on lappida riigieelarvet, mis väidetavalt olevat rängas miinuses, mitte mõelda, kuidas inimeste elu siin paepealsel maal veidigi lihtsamaks ning õnnelikumaks muuta. Pole siis imestada, kui kõige masendunuma elanikkonnaga riikide hulka kuuluvad sõjast laastatud Ukraina ja Kallase röövrahanduse all kannatav Eesti.
Kui raha pole, siis ei laristata.
Kallase valitsuse liikmed räägivad eelarves haigutavast miljardilisest august, mis nõudvat automaksu ja muude maksudega lappimist. Ent kui planeeritud kuludel puudub kate, pole see kodanike mure, vaid kõrgepalgaliste poliitikute ja ametnike käkk. Kui raha pole, tuleb kulusid mõistlikult kokku tõmmata ja esimene kokkuhoiukoht peaks olema valitsusaparaadi kärpimine. Me kuuleme päevast-päeva kiljumist, et raha pole ega tule, ent samas hoitakse keskmisest kõrgemal palgal 28 000 ametnikku ja riigiteenistujat, kusjuures avalikus teenistuses oli keskmine palk 2023. aastal 2072 eurot kuus, samal ajal erasektoris 1685 eurot. Kosmilistes suurustes summasid kulutatakse äpardunud valitsuskabineti ülalpidamiseks, mille koosseisu kuulub lisaks ministritele poliitiliste nõunike vegeteeriv armee. Meil on elanikkonna arvuga võrreldes liiga suur Riigikogu, kus lisaks megapalkadele hekseldatakse läbi miljonitesse küündivaid kuluhüvitisi. Üle tuleks vaadata ka meie presidendiinstitutsiooni kümnetesse miljonitesse ulatuv ülalpidamiseelarve. Kas presidendilossis ikka on vaja hoida oma kokka mitut autojuhti, aednikku ja muud kummalist staffi?
Alustaks kokkuhoidu riigiaparaadi põhjendamatust laristamisest, mitte pensionäride, paljulapseliste ja autoomanike rahakotist viimaseid eurosid pätsates. Ka kliimaministeeriumi 60 miljonit ja ERR-i 65 miljonit röövivate uute majade ehitusele võiks kriipsu peale tõmmata, sest kasutult tühjaltseivaid hooneid jagub Riigi Kinnisvaral juba praegu piisavalt.
Ärge laske end paljaks varastada!
Aeg on tunnistada, et oleme praeguse valitsuse vastutustundetu poliitikaga ummikusse jõudnud. Siin ei aita enam kodus vaikselt kirumisest, vaid Kaja Kallasele ja tema puudlite pesakonnale tuleb üheselt näidata, et rahvas pole lõputu maksude lajatamisega nõus.
Maksutõusud pole lahendus. Ummikust viib välja vastutustundlikult koostatud eelarve, kus kulusid kärbitakse priiskava riigiaparaadi, mitte tavainimeste arvelt.
Vsevolod Jürgenson
