Taas kõlab koolikell ja kümned tuhanded õppurid üle Eestimaa alustavad lootusrikast teekonda uute teadmiste ja elutõdede tundmaõppimiseks. Oleme harjunud kooli võtma kui enesestmõistetavat õigust haridusele, kui riigi kestmise ja edukuse alust, ometi on viimastel aastatel meie hariduselu kohale kerkinud mustad pilved. Kool, mis toiminud rahva valgustajana ning laste juhatajana täisväärtuskliku elu juurde, on sattunud tõsistesse raskustesse.
Koole suletakse.
Paljud aastakümneid vaimuvalgust jaganud koolid on tänaseks oma tegevuse lõpetanud ja veel kümned vaaguvad hinge, sest riigi poolne maaelu väljasuretav poliitika viib väikelinnadest ja küladest noored ning kust need lapsedki siis peaksid sündima. Lühinägelikud kokkuhoiupoliitikud tõttavad aga õppeasutusi sulgema, õigustades end sellega, et väikekoole pole kasulik pidada ja lapsed võivad omandada haridust ka kodust kümnete kilomeetrite kaugusel. Eesti poliitilised arveametnikud unustavad, et kooli kaotamine väiksematest keskustest viib sealt ka tegusad inimesed ning meie maaelu hääbub. Oma tegematajätmisi õigustatakse kokkuhoiuga, kuigi väikekoolide säilitamine, on sama tähtis, kui kaitsekulutuste kasvatamine, mille puhul me ju ei küsi, kas see end kohe ja nähtavas rahalises mõttes ära tasub. Ka kool on osa meie riigi kaitsevõimest, sest haritud ja riigipoolset hoolitsust kogevad kodanikud, keda meie koolid kasvatavad, on parim garantii Eesti kestmisele üle aegade.
Ent kärpekirves teeb oma tööd, nii et laastud lendavad. Vanemad ja koolide hooldekogud võitlevad kodulähedaste õppeasutuste säilimise eest, kuid neid survestatakse vaikima ja ka kohtud ei kaitse heitunud vanemaid, kes on mures laste haridusvõimaluste pärast. Selline on tänase Eesti tegelikkus. Kus aga koole veel päriselt kinni ei panda, vähendatakse õppevõimalusi, sulgedes kolmanda haridusastme või jättes alles üksnes algklassid.
Õpetajaid napib.
Lisaks sulgemisohule ähvardab Eesti kooli ka õpetajate nappus, mis võib viia selleni, et mitte just väga kauges tulevikus pole võimalik haridust anda, kuna ei leidu inimesi, kes oleksid nõus klassi ette astudes asendama juba pensioniikka jõudnud pedagooge, kelle arv hariduselus üha kasvab.
Tallinna koolides on algaval õppeaastal täitmata 300 õpetajakohta, kelle ülesanded on jagatud teiste pedagoogide vahel. Kindlasti mõjutab selline olukord pakutava hariduse kvaliteeti. Öeldakse, et noored ei taha õpetajaks tulla, sest töö on raske, palk sellega võrreldes kasin ning õpilaste suhtumine eemaletõukav. Aga miks me siis ei tõtta olukorda muutma? Mille eest saavad ülisuurt palka haridusminister ja talle alluvad ametnikud?
Ent õpetajate puudus pole pealinnas ainus mure. Suurlinnas napib koolikohti ja naera või nuta, paljud pered seisavad silmitsi tõsise probleemiga, kuna kooliaasta alguses pole lapsele võimalik koolikohta leida.
Eesti kool vajab tähelepanu.
Ühe poliitilise teemana on praegune valitsus toonud välja ülemineku eestikeelsele õppele. Kahjuks ei anta endale aru, kuidas erineva keele- ja kultuuritaustaga õpilaste surumine ühte klassi raskendab õpetaja tööd ning kisub alla pakutava hariduse kvaliteedi. Ja ega seda eestikeelse hariduse nõuet eriti tõsiselt võeta. Süveneb tendents, kus koolidesse ja lasteasutustesse võetakse tööle inimesi, kes pole võimelised rääkima sõnakestki riigikeelt. Üha enam kohtab meie koolides ka neid õpetaja kohta täitvaid tegelasi, kes räägivad lastega üksnes inglise keelt purssides. Kas see on normaalne?
Eesti kool seisab raskete valikute ees, kuid praeguselt valitsuselt ning omavalitsustelt pole tuge loota, sest meie poliitikas on jõudnud kätte ajastu, kus ei seista mitte aadete ja rahva hea käekäigu eest, vaid kaitstakse oma sooja ametitooli ning klammerdutakse hüvede külge, mida avalik teenistus heldelt pakub.
Hinnakem oma kooli!
Vaatamata olukorra tõsidusele haridusmaastikul, väärib Tarkusepäev meie kõigi poolt tähistamist, olgu siis peres koolitee alustajaid või mitte, sest tegemist on üldrahvaliku helge ja lootusrikka tähtpäevaga, mis märgib teekonna algust läbi sügisudude ja talve karmi pakase uude lootusrikkasse kevadesse. Uskugem, et sära laste ja noorte silmis toob targema ja mõistlikuma tuleviku meie väikesele riigile! Rõõmustagem kaasa tänastele koolijütsidele ja austagem abituuriumisse jõudnud neidude ja noormeeste püüdlusi, olla parimad, harituimad, imetlusväärseimad! Ja muidugi kandkem südames kummardust nende õpetajate ees, kes vaatamata kõigele on jäänud koolile truuks! Andku Tarkusepäev meile mõistust!
Vsevolod Jürgenson
