Luksemburgi vastuoluline otsus on Ursula von der Leyeni uutesse poliitilistesse raskustesse seadnud: Euroopa Kohus otsustas, et Euroopa Komisjon rikkus kehtivaid läbipaistvuskohustusi, kui keeldus avalikustamast komisjoni presidendi ja Pfizeri tegevjuhi Albert Bourla vahelisi tekstisõnumeid. Neid sõnumeid vahetati COVID-19 pandeemia ajal seoses umbes 35 miljardi euro suuruse vaktsiinilepinguga.
New York Times kaebas komisjoni kohtusse ja võitis
Kohtuasja taustaks on New York Timesi 2021. aasta uuriv artikkel. See paljastas, et Ursula von der Leyen valmistas nädalate pikkuses isiklikus tekstisõnumivahetuses Albert Bourlaga ette ELi ajaloo suurimat vaktsiinitehingut: 1,8 miljardit doosi mRNA-vaktsiini kogumahuga 35 miljardit eurot. Isegi siis juhtisid kriitikud tähelepanu sellele, et see summa ületas kaugelt ELi elanikkonna tegelikke vajadusi.
Euroopa Komisjon keeldus hiljem seda teadet avalikustamast, väites, et SMS-sõnumid ei ole ametlikud dokumendid. Seejärel esitas New York Times kohtusse hagi – ja võitis.
Otsus signaaliefektiga
Kohus tegi selgeks, et komisjon ei olnud esitanud nõutud teabe puudumise kohta „usutavat põhjendust”. Pigem võib isegi lühiajalist digitaalset suhtlust, näiteks SMS-e või tekstisõnumeid, liigitada ametlikuks suhtluseks – eriti kui see puudutab poliitilisi otsustusprotsesse.
See toob kaasa ka Ursula von der Leyeni õigusliku vastutuse. Kohtuotsus mitte ainult ei tuvasta institutsioonilist seaduserikkumist, vaid osutab ka otsesõnu komisjoni presidendi isiklikule rollile protsessi salajas hoidmisel.
Poliitilised tagajärjed ebaselged
Kas sellel otsusel on Ursula von der Leyeni jaoks konkreetseid tagajärgi, saab veel näha. Euroopa Komisjon võib otsuse edasi kaevata kahe kuu jooksul. Kuid poliitiline kahju on juba tehtud: süüdistused läbipaistvuse puudumises, võimalikus nepotismis ja demokraatliku vastutuse eiramises on kerkimas – keset arutelu von der Leyeni teise ametiaja üle.
Digitaalse võimupoliitika pretsedent
See otsus tähistab pöördepunkti: esimest korda on selgeks tehtud, et tipp-poliitikute privaatsed suhtluskanalid ei ole iseenesest demokraatliku kontrolli alt väljas. See on signaal kõigile Euroopa poliitilistele institutsioonidele, et digitaalne ruum ei ole seadusetu ruum – isegi mitte Euroopa Komisjoni volinike jaoks.
Kui sügavale SMS-skandaal nüüd jõuab, sõltub sellest, kas sisu kunagi avaldatakse – ja kas algatatakse edasisi uurimisi. Küsimus, kas von der Leyeni karjäär selle juhtumi tulemusel lõpeb või kaitseb teda taas poliitiline puutumatus, jääb esialgu vastuseta.
Allikad:
