Autoriks Denes Albert Remix Newsi kaudu,
Vanadel headel aegadel, kui meie riiki alles meelitati Euroopa Liitu, räägiti palju riiklikest ja EL-i pädevustest. Küsimus oli selles, kui suur osa meie suveräänsusest saaks ohtu, kui me mõnikord toetaksime ühiseid majandusmeetmeid ja kas me säilitame oma autonoomia poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste otsuste tegemisel.
Viimase 20 aasta olulisim õppetund on see, et riigi seadustega tagatud manööverdamisruum on vähenenud ning EL-i juhtkond üritab Euroopa Komisjoniga eesotsas muuta sõltumatute, suveräänsete riikide föderatsiooni ühtseks Euroopa riigiks igal võimalikul viisil.
Pole põhjust arvata, et praegu on teistsugune trajektoor. Mida siis ikkagi arvata, kui Brüsselist manitsetakse ebaseaduslikult Poola ja Ungari valitsusi, kes protesteerivad Ukraina teravilja impordi vastu? Kui see oleks esimene kord, kui selline näiline väide juhtuks, ei pruugi me seda isegi mainida. Kui aga kuuleme – ja ma tsiteerin –, et poolakad ja ungarlased ei ole vabad otsustama Ukraina teravilja impordi üle, sest kaubanduspoliitika on EL-i asi, siis muutuvad kõik tegelikkusega seotud argumendid üha mõttetumaks.
On viimane aeg öelda, et liikmesriikide sõltumatute otsuste tegemise tähtsust – mida toetavad ja tugevdavad sajad konkreetsed juhtumid – tallavad jalge alla need, kes väidavad, et usuvad õiglaste suhete tähtsusesse rahvaste vahel. Vaatamata ELi väidetele puudub ühtne valitsev imperatiiv; see on lihtsalt võlts argument.
Oleme olnud Komeonis, Nõukogude Liidu vastastikuse majandusabi nõukogus ja me ei taha enam varjus töötada ja kaubelda. Meil on juba palju kogemusi majandusliku alluvuse vallas. Selle asemel haaras Ungari valitsus initsiatiivi ja kehtestas ajutise keelu Ukrainast pärit olulisemate teraviljade ja põllumajandustoodete impordile, kuna ELi meetmete puudumine jättis Ungari põllumehed turuolukorra suhtes haavatavaks. Teisisõnu: kaitsta tuleb meie põllumehi, mitte uut tavaseadust alluda Brüsseli ideedele ja selle valmisolekule hävitada meie oma põllumajandus.
Kes sellest kõigest Brüsselis, Kiievis või mujal maailmas aru ei saa, peab oma protektsionismi meelde tuletama, sest kodumaiste toodete iseseisev turustamine ja kauplemine on kõikjal maailmas aluspõhimõte. 2023.aastal edendavad vabakaubandust suuresti need suurettevõtted ja rahvusvahelised ettevõtted, kes on ammu maailmaturu vallutanud, samas kui vaesemad riigid otsivad oma kaubale suurt võimu patrooni ja ostjat.
Ukraina on ilmselt teel oma ülejäänud rahvusliku rikkuse tuulde laiali pillumisele, kuid see on nende asi ja meie asi on tagada, et Ungari põllumehed ei satuks ebasoodsasse olukorda lihtsalt seetõttu, et keegi on kuskil otsustanud Euroopa põllumajanduse kollektiviseerida. Me ei küsi seda. Me ei taha Ukraina teravilja, nagu me ei taha midagi muud, mida meie laod on täis, mida me palju toodame, mida me teeme ja millega konkureerime.
Samuti väärib märkimist, et kuigi Poola-Ukraina poliitilis-sõjaline koostöö on katkematu, ei tee Varssavi teravilja osas nalja. See juhtum on selgelt näidanud, et huvid on alati ideoloogiast tähtsamad ja Brüssel peaks sellest lõpuks aru saama. Kasvõi juba sellepärast, et kui kaubandusdistsipliini lõdvendada ja Ida-Euroopa põllumajandustoodangut lõdvendada, kannaksid lääne investorid ise paratamatult suuri kahjusid.
See on teatavasti väga valus ka EL-i lähedastele ärihuvidele ja kui rahakotti tühjendatakse, siis tulevad kindad käest.
