Võitlus GOP-i hinge eest

Autor Kevin Roberts kaudu The Epoch Times,

Vabariiklik asutus seda veel ei tea, kuid aprill oli nende partei jaoks pöördeline hetk.

20. aprillil hõlbustas esindajatekoja vabariiklaste juhtkond välisabipaketi läbimist, mis saadab umbes 60 miljardit dollarit Ukrainale, 26 miljardit dollarit Iisraelile ja Gazale, 8 miljardit dollarit Taiwanile ja täpselt null dollarit lõunapiirile. Seaduseelnõu on sellest ajast alates läbinud demokraatide juhitud senati ja sellele kirjutas alla president Joe Biden.

Hääletust mäletatakse valiku eest, mille vabariiklaste juhtkond tegi, et jultunult tagasi lükata oma valijad Washingtonis asuva “uniparty” kasuks.

Sammus, mida saab kirjeldada ainult kui “McConnell-esque”, tegi esindajatekoja vabariiklaste juhtkond koostööd demokraatidega, et tühistada oma konverentsi positsioon, nende valijad ja Ameerika rahva tahe. Demokraadid esindajatekoja kodukorra komitees tegid enneolematu sammu, ületades partei piiri ja kukutades komisjonis vabariiklaste opositsiooni, andes märku tüüpilise demokraatide ja vabariiklaste vahelise lahingu lõpetamisest ning konservatiivse ja “üheparteilise” sõja algusest.

Lõhe soo ja väikelinna Ameerika vahel ei saaks olla sügavam. Kuidas saab erakond olla nii toon-kurt igapäevaste ameeriklaste kannatuste suhtes inflatsiooni, kuritegevuse ja ühiskonna mädanemise all? Kuidas saab vabariiklaste juhitud parlament seada esikohale teise riigi piirid üle meie enda piiri, isegi kui Ameerika kodanikke tapavad ebaseaduslikud sisserändajad? Kuidas saavad niinimetatud fiskaalselt vastutustundlikud vabariiklased anda allkirja sellele, mis on nüüd 174 miljardit dollarit otsest Ukraina abi, mille riigivõlg on 34 triljonit dollarit, rohkem kui 250 000 dollarit iga Ameerika leibkonna kohta? Ja kuidas saab esindajatekoja spiiker Mike Johnson, kes oli korduvalt lubanud, et ükski välisabiseadus ei edene ilma piiri kindlustamata, nii kiiresti võimule pääseda?

Soovides saata miljardeid dollareid konflikti, mida meie ülemjuhataja ei ole tänaseni pakkunud mingit võiduplaani, ei kannustanud GOP-i juhtkond mitte ainult oma partei enda toetajaid, vaid jättis tähelepanuta võimaluse pöörduda sõltumatute ameeriklaste poole, kes on pettunud mõlemas erakonnas.

Hiljutise küsitluse kohaselt, mille The Heritage Foundation viis läbi koos RMG Researchiga, oli ülekaalukalt kolm neljast kiiksuga valijast vastu igasuguse täiendava abi saatmisele Ukrainasse, eraldamata raha ka meie enda piirile. Enamik (56 protsenti) peamiste lahinguvälja osariikide valijatest arvas, et 113 miljardit dollarit, mille USA oli juba Ukrainale pühendanud, oli liiga palju.

Kogu Heritage’i ettevõte võitles selles küsimuses üle pooleteise aasta. Heritage Action kaasas meie miljoneid rohujuuretasandi liikmeid, et nad väljendaksid oma muret oma esindajatele. The Heritage Foundationi teadlased esitlesid riikliku julgeoleku alternatiivset paketti, mis sisaldas piiratud sõjalist abi Ukrainale, kuid seadis kesksele kohale piirijulgeoleku. Pretsedenditu sammuna andsime isegi “võtmehääletuse” oma seadusandlikule tulemuskaardile spiiker Johnsoni keerutatud reegli vastu, mis oli trikk, mis alandas künnise lihthäälteenamusele (mitte peatatud ülemvõimule) ja pakkus liikmetele poliitilist katet, et hääletada üksikute tükkide vastu ilma paketti ohtu seadmata.

Võimsad huvid olid aga meie vastu joondatud ja me kaotasime päeval. Kuigi me kaotasime selle lahingu, viitavad kõik märgid sellele, et me võidame sõja GOP-i hinge eest. Enamik (112) vabariiklastest hääletas 20. aprillil Ukraina abi vastu. Noorematel ja uuematel liikmetel on eriti kõrini juhtkonna lepitavast lähenemisest ja manipuleerivast taktikast, mis on meid selleni viinud. “Ei” hääletanud senati vabariiklaste keskmine vanus on 59, samas kui “jah” hääletanute keskmine vanus on 66 aastat. Keskmine “ei” hääl on olnud ametis alates 2016. aastast, samas kui keskmine jah-hääl on Washingtonis olnud alates 2010. aastast. Sama dünaamika kehtis ka hiljutise 1,2 triljoni dollari suuruse koondkuluarve kohta.

Seda põlvkondade vahetust võib “uniparty” ignoreerida, kuid see ei kao kuhugi. Uuemad, nooremad esindajad tahavad valikut, mitte kaja ja üha enam võtavad nad omaks populistliku konservatiivsuse vormi, mis võitleb ennekõike “rahva, rahva ja rahva valitsuse” eest. Teisisõnu, nad tahavad GOP-i, mis seab Ameerika esikohale, mida teeks iga terve vabariigi valitsus. Nad tahavad GOP-i, mis tunnistab reaalsust, et Ameerika on languses olev rahvas, kuid pole veel liiga hilja päästa.

Nagu Ronald Reagan ütles oma 1980. aasta kõnes, milles ta võttis vastu vabariiklaste rahvuskonvendi presidendikandidaadi: “Neile, kes on lootuse hüljanud, taastame lootuse ja tervitame neid suures rahvuslikus ristisõjas, et muuta Ameerika taas suureks!”

Ja see toob meid tänavuste valimiste tähtsuse juurde.

2016. aastal lükkas Donald Trump GOP-i juhtkonna tugevast vastuseisust hoolimata Washingtoni konsensuse tagasi ja algatas Ameerika poliitikas põlvkondade ümberkorraldamise. Kui konservatiivne liikumine kaldub poliitikasse ja poliitikasse, mille president Trump edukaks tegi, on Ameerika rahval sel sügisel taas võimalus kiirendada uut konsensust Washingtonis. Seetõttu jään meie suure rahva tuleviku suhtes optimistlikuks.

GOP-i asutuse tegevus aprillis tähistab GOP-i asutamise lõppu, mitte selle ellujäämist. Konservatiivid võidavad GOP-i hinge ja koos sellega Ameerika rahva südamed.

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -