Inimlik on tunda kahetsust kannatuste ja surma pärast, mida sõda külvab, ent kahjuks püüavad sõjast kasu lõigata needki, kes näiliselt agressorit valjul häälel maapõhja sajatavad. Pole ju saladus, et tänu sõja süüdatud hirmudele on Reformierakond päästnud oma vahepeal otsekui kevadise lumena sulanud reitingunumbrid ning erinevatel kõrgetasemelistel kohtumistel häälekalt Venemaa karistamist nõudev Kaja Kallas kergitanud seni nigelana püsinud toetust oma jätkamisele peaministrina. Sõda jätab igapäevaprobleemid varju ning võimaldab kehvad olud välja vabandada. Lihtne on oponentide häält summutada väitega, et kuna Ukrainas käib sõda, pole meil siin Eestis õigust millegi üle viriseda ning parem oleks suu pidada, sest igaüks, kes valitsust või peaministrit kritiseerib, töötab Eesti vastu.
Sallimatus ei vii võidule.
Sõja varjus kärbub demokraatia ning Eesti pole selles suhtes erand. Nii peavoolu- kui ka sotsiaalmeedias juba tegutseb hävituspataljon, mis sätib seinaäärde igaühe, kes julgeb asjadest tõde ilustamata rääkida. Kunagised kommunistliku partei häälekandja Pravda valveideoloogid olid poisikesed tänapäevaste meelsusrinde võitlejate ja kättemaksuhimuliste kodanikuaktivistide kõrval, kes nõuavad karme karistusi neile, kelle poolt väljaöeldu õige joone ajajate kinnisideedega kokku ei kõla.
Meenutagem skandaali, mis puhkes peale Mart Helme sõnavõttu riigikogus, kus ta tõi välja faktid naiste ärakasutamisest inimkaubanduses, avaldades muret, et sarnased nähtused võivad kanduda ka Eestisse. Lisaks puudutas Helme laialt teada tõsiasja, et Ukraina elanikkond on nakkushaiguste vastu äärmiselt kehvasti kaitstud. Kummaski väites pole midagi väära, sest inimkaubanduse teemat on eelnevalt kajastatud paljude riikide ajakirjanduses ning Ukrainast lähtuva nakkusohu suhtes on hoiatanud WHO. Tõde väänavate hävitusaktivistide nõue, et riigikogu kõnepuldist tohivad kõlada üksnes neile meelepärased sõnavõtud, peaks panema muretsema kõiki, kellele on armas demokraatia, sest kui sõnumitoojat tabab verbaalne vägivald, on see märgiks, et oleme ühiskonnana kaotamas inimlikkust ja avatud meelt.
Mehi kottida on vägev!
Tulihingeline sallivuslane teab, keda on moodne kottida. Näiteks kuulsime meie õhinapõhiselt peaministrilt sõnumit, kuidas meeste kõrvaldamine poliitikast, muudaks elu kogu maailmas märksa helgemaks. Millegipärast ei järgnenud Kallase üleskutsele soopõhiseks represseerimiseks avalikku hukkamõistu ja tegelikult on see hea. Las meie peaminister lobiseb välja oma veidrad soovunelmad, sest siis teame, kellega on tegemist. Demokraatlikus riigis on ju kombeks kõigi arvamus, isegi poolpidune, ära kuulata, säilitades sealjuures rahuliku meele.
Kahjuks puuduvad Kaja Kallasel meestevihkajalike avalduste kõrval asjalikumad sõnavõtud, mis kirjeldaksid Eesti arenguid lähematel kuudel, seda kuidas rabeleme välja käivitunud hüperinflatsioonist, milliste vahendite arvelt katame kulud juba praegu üle jõu käivas pagulaste vastuvõturallis ning kuidas tagame oma inimeste toimetuleku. Eesti on vaene riik ning meil elab arvukalt neid, kes vajavad tuge igapäevaste kulutustega toimetulekuks Millegipärast ei jätku peaministril ja tema valitsusel aga omade jaoks halastust. Sellega ei tohiks leppida, sest vastasel juhul valime kaotajate poole.
Vaesus meie õuel.
Meie põlvkonnal on õnn elada kommunismis, kinnitas kunagi skandaalne Kuuba kriisi autor Nikita Hruštšov. Meil on õnn jõuda viie rikkama riigi hulka, uhkustas kümmekonna aasta eest endisest kommunistist Eesti Vabariigi peaministriks muteerunud tegelane. Hetkel oleme jõudnud aega, kus sõjaga hirmutamise kõrval ei kuule Reformierakonnalt isegi vanade loosungite plagiaate. On pime ja kitsas nagu tankis, mille pohmellis sihtur korrutab leitmotiivina, et Eestimaal pole kunagi olnud nii hea elada kui Kaja Kallase targal juhtimisel.
Eurostati viimastel andmetel elab iga neljas eestlane suhtelises vaesuses. Oleme unustanud, ent programmi Euroopa 2020 käigus pidi toimetuleku piiril elavate eestlaste suhtarv vähenema 15% rahvastikust. No ei tulnud välja! Samas on meil tubli naispeaminister ja muhedalt mõnus valitsus, millega ei saa kiidelda demokraatiat vastikult jalge alla tallavad Ungari ja Poola, kelle vastu Euroopa Liit on käivitanud massiivsed karistusmeetmed. Ometi suudeti Ungaris Euroopa 2020 plaan täita topelt, tuues vaesusest välja üle miljoni kodaniku. Poola aga on teinud vaesusega rinda pistes veelgi suuremaid edusamme, ning plaanitud pooleteise miljoni kitsikusest päästetu asemel sai 2020. aastaks parema elujärje suisa üle 4 miljoni poolaka. Protsess jätkub ja on tekkinud arulage olukord, kus Euroopalikele väärtustele sülgavad Ungari ja Poola valitsused on rahva seas enneolematult populaarsed, kuna seisavad enda inimeste parema elujärje eest. Ja pole siis imestada, kui Orban tagasi valitakse ja poolakate enamus Brüsseli poolt materdatud poliitikuid toetab. Õnneks ei käitu Eesti võimukandjad populistlikult ning järgivad leninlikku eesmärki – mida halvem, seda parem.
Ükskõiksus omade vastu viib kaotusele.
Kuid meil on ju, mille üle uhkust tunda! Eestis on Euroopa Liidu kõige galopeerivam hinnatõus, me hoiame pensionid madalamatena Euroopas ning kasvatame hoogsalt palgavaeste armeed. Meie meedia kotib väsimatult EKRE-t, sest nii lihtsalt on kombeks. Mida nad siis armastavad oma riiki ja rahvast sedavõrd, et unustavad truult Brüsseli ees koogutamise. See pole ju viisakas, sõbrad, sest nii nagu kunagi täitsid isad punkti pealt Moskva käsulaudadele kirjutatut, järgivad tütred Brüsselist tulevaid eeskirju.
Kuni säilib peataolek ning me ei suuda tagada inflatsiooni pidurdumist, mille saavutamise lihtsaim viis on kütustele ja toiduainetele ning esmatarbekaupadele piirhindade kehtestamine; kuni me ei jaksa hallata sõjapõgenike plaanipärast vastuvõttu ning laseme protsessil minna isevooluteed, makstes eelarvest selle tarvis kümneid kui mitte sadu miljoneid; kuni me ei vaevu tagama oma lastele tasuta huviharidust, ega mõista peatada maakoolide sulgemist; kuni jätkub palgavaesus ning ääremaastumine, oleme kaotajad.
Vsevolod Jürgenson
