Puhas pragmatism lõpeb pisaratega ja tõelise püsiva pärandi puudumine muutub selle epitaafiks.
Kommentaar
Poliitika on kunst võimalikust, mida meile öeldakse.
Kuna kogu maailmas kerkib esile uus paremtsentristlike valitsuste laine, on oluline, et nad võtaksid omaks valitsuse moodustamiseks ja püsimiseks vajalikud korraldused.
See on ülesanne, millega Geert Wilders silmitsi seisab, kui ta püüab kokku klopsida ühtset valitsust Hollandi viimasest valimisvoorust, kus tema Vabaduspartei võitis kõigist parteidest kõige rohkem kohti, kuid siiski kaugelt enamusest.
37 kohaga on kõige rohkem kohti Vabadusparteil. Kuid valitsuse moodustamiseks on 76-kohalises kojas vaja vähemalt 150-kohalist (üle kahe korra rohkem) rühmitust.
Vabadusparteile “liiga lähedale” jõudmise tajutavate valimistagajärgede tõttu on teised paremtsentristlikud parteid end hr Wilderist distantseerinud.
Aeg näitab, kas läbirääkimised väljendavad Hollandi rahva tahet või tuleb kokku vasak- ja paremparteide koalitsioon, et nurjata Vabaduspartei ja selle märkimisväärse osa elanikkonna esindatus.
Siin on oluline tarkus vastandina lühiajalisele pragmatismile.
Hr Wilders, tema kiituseks, on näidanud üles valmisolekut modereerida mõningaid oma valimiseelseid lubadusi, et võimaldada valitsuse moodustamist, mis oleks Hollandi rahva tahte tõeline väljendus.
Vasak-/paremparteide kaltsuvaip, millel on diametraalselt vastandlikud filosoofilised alused, ei toimi.
Vaadake vaid Iisraeli, kus lühikest aega moodustati valitsus, mis põhines ebastabiilsel vastumeelsusel endise ja nüüd jälle peaminister Benjamin Netanyahu vastu.
Ilma tõelise liimita, mis hoiaks valitsust ühtsena, välja arvatud hr Netanyahu ühine vastumeelsus, oli see määratud ebaõnnestuma. Ja nii läkski.
Hollandi võimukandjatel oleks hea seda õppetundi kuulda võtta.
Valem konservatiivsuse taaselustamiseks
Edukate paremtsentristlike koalitsioonide potentsiaalse plaani võib leida Tasmani mere vastaskülgedelt.
Austraalias sõlmib domineeriv paremtsentristlik Liberaalne Partei alati kirjaliku koalitsioonilepingu oma natsionalistlike, piirkondlike Rahvuspartei kolleegidega, pakkudes talle asepeaministri kohta ja ministeeriumide kvooti, mis määratakse kindlaks hästi mõistetava numbrilise valemi alusel, koos mõne poliitilise punktiga.
Hiljuti sõlmis domineeriv paremtsentristlik Rahvuspartei Uus-Meremaal kolmepoolse kokkuleppe ACT libertaarlaste ja NZ Firstiga, pakkudes kahte asepeaministrit ja oluliste poliitiliste seisukohtade aktsepteerimist.
See annab erakondade toetajatele kindlustunde, et sellised kokkulepped on seotud poliitika elluviimisega, mitte ainult staatusega – see on see, millest toetajad ja vabatahtlikud kuulda tahavad.
Liiga sageli on need, kes on tõusnud parlamendierakondades kohti ja positsioone võitma, teinud seda põhjendusega, et nad ei seisa mingite vooruste, väärtuste või põhimõtete eest.
Kõik, mida nad teavad, on pragmatism.
Pragmatismil on oma roll väikestes meetmetes, kuid see ei saa kunagi olla teejuhiks ega põhimõtteliseks kaalutluseks.
Puhas pragmatism lõpeb pisaratega ja tõelise püsiva pärandi puudumine muutub selle epitaafiks.
Mis iganes NZ Firsti juhi Winston Petersi tajutud vead võivad olla, on ta saavutanud oma partei toetajate nimel poliitiliste algatuste komplekti nii erinevates valdkondades nagu Uus-Meremaa metsateenistuse, välisomandis oleva maa registri ja regionaalarengu fondi taastamine.
Kokkuleppele jõudes ei pidanud peaminister Christopher Luxon mitte niivõrd muteerima ühtegi oma Rahvuspartei poliitikat, et muuta tema või tema valitsus haavatavaks või nagu saba lehvitaks koera.
Samuti pole kahtlust, et Uus-Meremaa uue valitsuse moodustamise kokkulepe esindab rahva tahteavaldust, mida väljendati valimiskasti juures 14.oktoobril.
Paremtsentristlike parteide ülesanne Hollandis ja mujal on keskenduda oma riigi heaolule ja rahva tahtele, mitte isiklikele ja muudele ebaolulistele kaalutlustele.
Selle nõude mittetunnustamine kannustab jätkuvat usalduse vähenemist demokraatlike süsteemide vastu ja lõpuks selle hääbumist.
Võimalik on pragmatismi maitsestamisega põhimõte ja demokraatia pikaealisuse tagamise kunst.