EL-i digitaalse identiteedi vahetussüsteem, mis on plaanitud kohustuslikuks muuta 2027. aastaks, ähvardab saada tänapäeva elu võtmeks – ilma igasuguste enesekontrollitavate piiranguteta.
Samal ajal kui Euroopa Liit valmistub oma ametliku digitaalse identiteedi rahakoti turuletoomiseks, kirjeldas Visa Europe’i digitaalse identiteedi juht Marie Austenaa algatust finantsteenuste valdkonna pöördepunktina.
Kuid samal ajal kui esiplaanil on väljapakutud eelised – alates panganduse lihtsustamisest kuni piiriülese autentimiseni –, tekivad tõsised küsimused andmekaitse, kodanikuvabaduste ja tsentraliseeritud digitaalse identiteedi tagajärgede kohta.
Amsterdamis toimunud Money 2020 konverentsil peetud kõnes nimetas Austenaa digitaalse identiteedi rahakotti finantssektori “mängumuutjaks”. Ta kirjeldas seda kui tööriista, mis võiks oluliselt lihtsustada klientide registreerimist ja maksete autentimist kogu ELis. Süsteem peaks mingil kujul igas liikmesriigis kasutusele võtma 2026. aastaks ning täielikult toimima ja teenusepakkujatele kohustuslikuks muutuma 2027. aastaks.
Austenaa sõnul võimaldab rahakott kasutajatel oma isikut kinnitada valitsuse väljastatud ja digitaalselt salvestatud volitustega – see tähendab, et pangad ei pea enam lootma ainult oma rakendustele või süsteemidele.
„Üks põnev asi on see, et rahakotiga on seotud teatud kohustuslikud nõuded. Seda tuleb kasutada maksetehingu autentimiseks – vähemalt meie arusaamist mööda,“ ütles ta. „See paneb pankadele teatud kohustused. Ja kui see tõesti reaalsuseks saab – mida ma eeldan –, peaksime maksete autentimises muutusi nägema 2027. aastaks.“
Kuigi sellise süsteemi tehnilised eelised on ilmsed, tekitab isikuandmete koondamine ühte digitaalsesse vormingusse olulisi privaatsusprobleeme. Kodanikuvabaduste eestkõnelejad hoiatavad, et iga identiteeti tsentraliseeriv süsteem võib kergesti muutuda jälgimisvahendiks – välja arvatud juhul, kui selle ulatus ja kontroll on rangelt piiratud.
Kuritarvitamise oht on eriti suur, kui juurdepääs rahakotile on seotud oluliste teenustega. See võib viia olukorrani, kus üksikisikud on sisuliselt sunnitud süsteemis osalema, et ühiskondlikus elus osaleda.
Märkimisväärne on ka nn funktsiooni roomamise oht – süsteemi eesmärgi järkjärguline laienemine algsest ulatusest väljapoole. Austenaa mainis võimalikke tulevasi kasutusviise, näiteks sissetuleku kontrollimist või IBAN-andmete kasutamist. Iga uus kasutusjuhtum suurendab aga keerukust ja tundlike andmete edasise avalikustamise riski.
Ilma tõhusate kaitsemehhanismideta on kasutajatel keeruline kontrollida, kuidas nende identiteeti kasutatakse või jagatakse.
Austenaa kirjeldas rahakotti kui viisi, kuidas eraldada identiteedihaldus pankadest ja delegeerida kontrollimine usaldusväärsetele kolmandatele osapooltele. Kuid see tõstatab ka küsimuse: kes need kolmandad osapooled on ja kui palju võimu neil tegelikult on?
Kuigi süsteem aitaks ettevõtetel hõõrdumist vähendada, lihtsustab see ka erasektori osalejatel, näiteks valitsusasutustel, isikute jälgimist või profiilide koostamist erinevatel platvormidel.
„Kui töötad pangas, on 2027 praktiliselt homme,“ ütles Austenaa, väljendades kahtlust, kas institutsioonid suudavad piisavalt kiiresti kohaneda.
Ta teatas edukast reaalajas rahakoti kaudu tehtavate maksete pilootprojektist, kuid tunnistas, et tehniline integratsioon selliste süsteemidega nagu juurdepääsukontrolli serverid (ACS) on keeruline. „Meil oli õnn töötada pangaga, millel oli väga paindlik ACS-i meeskond,“ ütles ta.
Neid ei huvita mitte ainult tehniline teostatavus, vaid ka pankade valmisolek. Nad võivad kulutada rohkem aega süsteemi sobivuse üle arutlemisele kui selle pakutavate võimaluste ärakasutamisele.
Andmekaitse eestkõnelejate jaoks on see kriitiline debatt aga just see, mis on vajalik. Asi pole ainult efektiivsuses või mugavuses – küsimus on selles, et identiteedisüsteemid austavad individuaalset autonoomiat, minimeerivad andmete kogumist ega loo uusi digitaalse sõltuvuse või tõrjutuse vorme.
