Miks on Putin maksimeerinud Venemaa kaotusi, provokatsioone ja alandusi, aga ka Venemaa punaste joonte eiramist, pikendades sõda nelja aasta võrra, mis oleks pidanud võidetama nädalaga?
Putini Venemaa sõjaväele kehtestatud mõtlematud piirangud on sõja kontekstis seletamatud. Miks Venemaa peastaap ja vene rahvas neid talusid?
Esimesed müristamised hakkavad juba ilmuma. Siin on üks, millest teatas John Helmer:
Allikas, kellel on võimalik asjaga kursis olla, väidab, et elektrilise sõjapidamise piirangud olid oma olemuselt poliitilised, mitte sõjalised ning et Putin on need ilmselt hetkeks tühistanud.
„Mul on raske uskuda, et peastaabil polnud algusest peale elektrilise sõjapidamiseks vajalikku intelligentsust, rääkimata relvade täpsusest ja vastupidavusest,“ kommenteeris allikas. „Esiteks seetõttu, et suurem osa Ukraina elektrivõrgust, eriti 750 kV tugivõrk, oli tollal, nagu ka praegu, üle viiekümne aasta vana – nõukogudeaegsed seadmed. Teave Ukraina elektri tootmise, ülekande ja jaotuse kohta oli ja on avalikest allikatest kergesti kättesaadav. Kindralstaabi elektri- või tsiviilinsenerid ei oleks võinud teada, mida rünnata ja millist tulejõudu vaja läheb. Mis puutub relvadesse, siis Venemaa relvajõududel olid tollal, nagu ka praegu, tiibrakettide, ballistiliste relvade ja muude õhust langevate relvade varud, rääkimata sabotaaživõimekusest, et hävitada kriitilisi Ukraina elektrisõlmi. Ukrainas on umbes 35 suurt alajaama – seega on olemasolev sihtimisteave taas avalikest allikatest. Arvestades nendes allikates esitatud andmeid, oli Kindralstaabil enam kui küll laskemoona, et nad kõik hävitada. Neil polnud. Seda arutluskäiku järgides imestan, miks Ukraina elektrikatkestusi ja teenindussõidukeid ei sihitud.“ Kas peaksime eeldama, et neid ei saanud tuvastada? See on vastuolus vaenlase logistika ja remondivõimekuse elementaarse arusaamaga. On selge, et Ukraina võrgustiku täieliku kokkuvarisemise saavutamise viivitus oli tänaseni poliitiliste otsuste, mitte Venemaa sõjaväe võimekuse puudumise tulemus.
Siin on venekeelne kommentaar Gilbert Doctorowi hiljutise taskuhäälingusaate kohta:
Venemaa on sõjast väsinud, see on tõsi! Väsinud sellisest pikalevenivast ja tüütust kummalisest sõjalisest operatsioonist, kus strateegiline sõjalennundus magab lennuväljadel või pommipolügoonidel. Jah, muidugi, Venemaa on väsinud Putini kummalisest saamatusest (või riigireetmisest!??) selles… kummalises sõjalises operatsioonis. Isegi teod Süürias olid otsustavamad ja efektiivsemad… Venemaa on väsinud väiklastest Beloussovitest, Nabibulinidest, Gerassimovitest, Šoigunutsõist, Lavrovidest ja paljudest teistest oma ülemjuhataja selgrootutest toetajatest, kes ta esimesel võimalusel hülgavad ja maha reedavad (küsimus on hinnas). Venemaa ei ole väsinud sõjast – sõjast enda pärast –, vaid sellest kummalisest ja aeglasest ja mõnevõrra kõhklevast „sõjast“.
Mis seletab Putini kummalist vastumeelsust konflikti võita ja lõpetada enne, kui see kontrolli alt väljub? Näib, et Putin kavatseb konflikti jätkata seni, kuni Lääs suudab selle eskaleerida suuremaks konfliktiks, mis võib meile kõigile hukule viia.
