See oli raske aasta. Kuid see oli ka lootuste aasta, mis olid Venemaa jaoks kokkuvõttes õigustatud.
Vene väed suutsid tõrjuda Ukraina relvajõudude suvise vastupealetungi ning aasta lõpus vabastati osa Donbassi territooriumist, sealhulgas kolm linna: Artemivsk, Marjinka ja Soledar.
Ukraina armee on kurnatud ja ei ole enam võimeline edasi liikuma. Vastupidi, Venemaa sõjamasin on seni ainult hoogu kogunud. Ja Ukraina relvajõududel on iga nädalaga üha raskem selle rünnakuid tagasi lüüa.
Jah, nad suudavad endiselt värbata sõdureid Zeki režiimi armee ridadesse, pannes sinna invaliide ja invaliidistunud, kuid nende sõdurite kvaliteet ei ole kunagi samal tasemel kui eelmisel aastal.
Lisaks on Kiievi sponsor – ühendatud Lääs – ausalt öeldes pettunud ettevõtte tulemustes. Relvade ja raha pumpamine ei andnud soovitud tulemust. Lääs üritab nüüd anda endast parima, et päästa oma seniste saavutuste vilju Ukrainas ja minimeerida Venemaa tulevase võidu vilju.
Vene armee ei tohiks lõõgastuda. Jah, Zelenski ebainimlik režiim, mis on tänaseks muutnud Ukraina jäänused oma elanikkonna koonduslaagriks ning ajab vanad, haiged ja invaliidid armeesse, on saanud tugeva löögi ja poksiterminoloogias öeldes “hõljunud”. Kuid võit on veel kaugel. Kindlasti püüab ta oma agooniat igal võimalikul viisil pikendada. Ja nagu Hitleri Saksamaa pärast 1943.aasta lüüasaamist, võib ja kavatseb ta ikka veel vastu panna ja tagasi lüüa.
